OOPER Ooper on muusikaline lavateos, milles enamasti esitatakse kogu tegevus lauldes. Ooperis kasutatakse lavakujundust ja kostüüme ning teatrivahendeid. Ooperis näideldakse. Laulu saadab instrumentaalmuusika, mille koosseis võib ulatuda sümfooniaorkestrini. Oooperis kasutatakse kaht laulmisviisi: retsitatiivi ja aariaid. Retsitatiivi kasutatakse tavaliselt dialoogides ning süzee arendamisel. Aariate laulmise ajal süzee tavaliselt peatub ning lauljad keskenduvad ühele teemale, laules täie häälega. Lühemaid vahepalasid retsitatiivide vahel või lõpul nimetatakse arioosodeks.Laulul on alati instrumentaalsaade. Ajalugu:
„Elupõletaja tähelend“ /The Rake’s Progress 1951), samuti ka puccinilik liin, viimane just Ameerikas tegutseva itaallase Menotti loomingus („Telefon“ 1947, „Konsul“ 1950). Üldiselt iseloomustas neid aastaid lõhe ooperi kui institutsiooni (s.t ooperiteater koos oma korraldusega) ja ooperi kui loomingu vahel. Ooperiteatrid tulid väga vaevaliselt kaasa uute teostega, uue repertuaariga, uue suhtumisega ooperisse, mis ei tähenda ainult ilusat laulmist, vaid püüdis teatrivahendeid esile tuua, sõnateatrieksperimente muusikateatrisse üle kanda (nagu seda tehti ka 1920. aastatel, vt Zeitoper, Brecht+Weill või Venemaal Meyerhold jt. Niisugust lõhet tollal peegeldab protest ooperi kui institutsiooni vastu (Boulezi kuulus ütlus ühes intervjuus, et ooperiteatrid tuleks õhku lasta) ning ooperi kui žanri vastu, mis viib 1960. aastate alguses Ligeti anti-ooperiteni.
traditsioonid, saksa Ausdrucktanz, flamenko jm. Kindel kehatehnika on seotud jaapanliku pimeduse- ja surmafilosoofiaga. · rakendusteater - teatrimajadest väljaspool toimivad, kogukonna ja muutuste hüvanguks töötavad teatripraktikaid, mille alla käivad nt draamatöö, kooliteater, foorumteater, luguteater või haiglaklounid. · objektiteater- teater, kus kasutatakse mitmeid teatrivahendeid, nt nukke, masinaid, varjuteatrit jne 33. Mida tähendab rezii mõiste? Rezii tähendab lavastuse või filmi kunstilist juhtimist, tuleneb pr k sõnast régir - valitsema, juhtima 34. Mis on lavastaja ülesanded teatris? · töö tekstiga- valib, töötleb ja/või koostab teksti, millega ta töötama hakkab. · Töö näitlejatega, mille tulemusel valmivad rollid ja pannakse paika tegelaste suhted
· Seos Eestiga lavastus "Eesti ballaadid" (2004, Von Krahli Teater, koreograaf Aki Suzuki) Rakendusteater · Foorumteater brasiillase Augusto Boali loodud teatripraktika, mille eesmärk on eelkõige sotsiaalne, mitte esteetiline. Boal on kirjutanud raamatu "Theatre of the Oppressed" (1979) ehk "Rõhutute teater". · osalusdraama, kogukonnateater · psühhodraama (teraapiameetod) Objektiteater kasutatakse mitmeid teatrivahendeid, nt nukke, masinaid, varjuteatrit jne · Nukuteater (käpiknukud, varrasnukud, marionetid jne) · Pikad nukuteatri traditsioonid on idamaades. 33. Mida tähendab rezii mõiste? Rezii lavastuse või filmi kunstiline juhtimine, lavastuse või filmi plaan, lavaleseadmine (pr k régir ''valitsema, juhtima'') 34. Mis on lavastaja ülesanded teatris? · Põhiideele, kontseptsioonile allutatud terviku loomine erinevatest osistest (näitleja mäng, kujundus, muusika jne).
enamasti uuenduslikkust kandvad teatrisündmused. Ent nende kõrval 6 eksisteerib alati traditsiooniline või nn. peavoolu teater, millega seoses ei saa eirata muu hulgas epigoonluse või anakronismi ilminguidki. Näiteks 1976. aastal figureerisid eesti teatrite mängukavas korraga kaks A. H. Tammsaare romaani „Põrgupõhja uus Vanapagan“ lavatõlgendust, mis olid oma esteetikalt diametraalselt erinevad: Jaan Toominga polüfooniline, kõiki teatrivahendeid sünteesiv lavastus „Vanemuises” ja Ilmar Tammuri omamoodi ajast ja arust, naiivrealistlik tõlgendus Rakvere teatris (Neimar 1996: 4). Rahvusvahelises teatriuurimuses on rõhutatud vajadust pöörata uuendustega võrreldes samavõrd tähelepanu traditsioonilistele ja marginaalsematele teatrivormidele (eesti teatriloo puhul on küll sedastatud, et alates 1960. aastate lõpust eksisteerisid nn. peavooluteater ja avangard sageli koos, ühe ja sama teatriinstitutsiooni raames),
puccinilik liin, viimane just Ameerikas tegutseva itaallase Menotti loomingus („Telefon“ 1947, „Konsul“ 1950). Üldiselt iseloomustas neid aastaid lõhe ooperi kui institutsiooni (s.t ooperiteater koos oma korraldusega) ja ooperi kui loomingu vahel. Ooperiteatrid tulid väga vaevaliselt kaasa uute teostega, uue repertuaariga, uue suhtumisega ooperisse, mis ei tähenda ainult ilusat laulmist, vaid püüdis teatrivahendeid esile tuua, sõnateatrieksperimente muusikateatrisse üle kanda (nagu seda tehti ka 1920. aastatel, vt Zeitoper, Brecht+Weill või Venemaal Meyerhold jt. Niisugust lõhet tollal peegeldab protest ooperi kui institutsiooni vastu (Boulezi kuulus ütlus ühes intervjuus, et ooperiteatrid tuleks õhku lasta) ning ooperi kui žanri vastu, mis viib 1960. aastate alguses Ligeti anti-ooperiteni. 1950ndatel alustas ooperite kirjutamist Hans Werner Henze (1926-2012), kelle libretistiks
sealjuures tunneb. Võis kellegi vabalt vodevillilikku olukorda panna. Teda huvitasid kõikvõimalikud väikesed detailid, et luua oma romaanides ebamugavuseõhkkond. See kõik oli talle vajalik filosoofiliste romaanide loomiseks. Dostojevski romaanid ei oleks mahtunud kaasaegse teatri normidesse/raamidesse. See oleks vältimatult kaasa toonud tema romaanide primitiviseerumise. Neist oleks välja imetud vodevillilik stiihia. Teater ei olnudki tema loomingu eesmärk. Dostojevski lõi ka teatrivahendeid kasutades filosoofilise romaani. Tulevase lavastajateatri ette püstitas ta 100 aastaks filosoofilis- religioosse lavastuse teema. Pole ka ime, et esimesena märkasid seda inimesed, kes eksisteerisid teatri, filosoofia ja religiooni piirimail vene sümbolistid. Romaan-tragöödiad ütles Dostojevski romaanide kohta Vjatseslav Ivanov. Ütles, et on vaja meelde tuletada antiikmüsteeriumite käsitlus, et Dostojevskit teatris realiseerida. Ivanov otsis uut teatrit, uut
annaabi.ee 
