kõige silmapaistvam oli Schilleri “Don Carlos”. Lisaks 1957 pandi kõrgem näitlejakoolitus, konservatooriumi lavakunstikateeder, uuesti käima. Legendaarne Papi Kalmet asus Panso parema käena tööle õppejõuna. Tema käe all, kuni aastani 1968, jõudis õppida kolm lendu. LK õpetas ka Tallinnfilmi õppestuudios; oli J.Tombi nimelise RAHVATEATRI peanäitejuht. LK oli näitleja, lavastaja, teatrijuht, kuid eriti sügava jälje jättis ta eesti teatrilukku pedagoogina. LK kujundas välja nii nuku- kui noorsooteatri printsiibid ning eelkõige rahvusteatri põhijooned A. H. Tammsaare, O. Lutsu, H. Raudsepa jt. lavaklassikaks mängimisega. LK-l on ilmunud mälestusteraamat POOL SAJANDIT TEATRITEED. ENSV teeneline kunstnik. LK oli a-st abielus Adele Kalmetiga. Pojad Hanno ja Toomas Kalmet. Seos noorte kalmetitega. Ja lõpetsuseks Valdeku Ratassepp on õelnud, et “Kalmeti lavastajatööd iseloomustab
Tammur (viimane oli Draamateatri peanäitejuht 1952– 1970) tegid panuse algupäranditele. Draamateatri mängukava toetus 1950.–1960. aastail suuresti Egon Ranneti dramaturgia lavatõlgendustele Ilmar Tammuri režiis – kuni 1960ndatel kärises vahe Ranneti üha enam stereotüüpidesse ja kitšilikkusesse takerduvate näidendite karmi arvustusliku retseptsiooni ning tema loomingu vaibumatu publikumenu vahel üsna drastiliseks. Tammur, Ird ja Panso jätsid 1960. aastate alguse teatrilukku legendaarseid klassikalavastusi. Tammurilt esietendusid 1962 Ibseni „Peer Gynt” (nimiosas dublantidena Ants Eskola ja Rein Aren) ning Brechti „Ema Courage ja tema lapsed” (kahe erineva koosseisuga, nimiosas Aino Talvi ja Lisl Lindau, tumma Kattrini meeldejääva rolli lõi Ita Ever). Kaarel Irdil õnnestusid oma teatritee jooksul eeskätt rahvalikus võtmes lavastused, mille näiteks 1960ndate algusest oli aastateks mängukavva püsima
sellele, mida näeb selle kohta näide Raimo Poomilt Vanemuise balleti "Cassanova" kohta Kramplikult ettevaatlik köielkõnd Tsehhoviga Rein Veidemann, TLÜ professor PM 17.09.2008 Ugala avas hooaja kõrge latiseadega. Maailmaklassikasse kuuluv Tsehhovi «Kolm õde» peab tõestama kutselise teatri meistriklassi, näidendi peategelaste rollisooritustest on kujunenud nii mõnegi näitleja karjääri tipp. Nii oli see kahtlemata Eesti teatrilukku läinud Adolf Sapiro lavastusega 1973 Mari Lille, Meeli Söödi ja Ita Everiga õdede rollis, krooniks Mikk Mikiveri Versinin. Tsehhovi ettemäng Teatriteadlane Lea Tormis on tunnistanud, et just Mikiver «pakkus teatris harva esinevat naudingut: tunnet, et paljud mõttekäigud sünnivad tal tõesti kohapeal, lausa meie silma all». Ja et MikiveriVersinini ning EveriMasa armuloos oli just nimelt seda «inimestevahelise leidmise Volta kaart, mis õhku elektriseerib».
Oletatavasti oli tegemist neiuga, kes inspireeris Corneille' esimest üleval mainitud tragikomöödiat «Mélite». Sellele järgneb «Clitandre» (1631) ning siis neli komöödiat. Alates 1635. aastast on Corneille' Richelieu lähedaste literaatide hulgas ja Viie Autori Liidu liige ühendus, mis loodi vorpimaks õukonnale näidendeid. Samal aastal kirjutas Corneille ka esimese tragöödia «Medeia». Kuid selle lavastamine ei olnud sündimus mis oleks jäänud maailma teatrilukku, selleks sai tema teine tragöödia ,,Cid", mis tuli lavale 7.jaanuaril 1637 Mondoryga peaosas. Selle näidendi süzee pärineb hispaania kangelaseeposest, mis jutustab Rodrigo Diaz de Vivari kangelastegudest. See, et Corneille ei pöördunud mitte prantsuse, vaid hispaania eepose poole, võib näida kummaline ajal, mil kahe riigi võistlus oli muutunud sõjaliseks vastasseisuks. Arvatakse et sellepärast kritiseeriski Richelieu näidendit. Kuid peale poliitiliselt ebasovitava teema oli
1944.-45. lavastajana. Siin oligi Aluoja elutöö kõige tähenduslikum osa, kus ta koos koolivennast direktori Otto Aloega pani teatrijuhina aluse mitmežanrilisele teatrile - 1935, mil tantsujuhiks kutsuti Ida Urbel, ooperi etteotsa Eino Uuli, dirigendipulti aga Eduard Tubin. Tema võttis Vanemuisesse tööle ka Kaarel Irdi ja Helend Peebu. Sellest ansamblist tulid, võitsid ja jäid mitte ainult Vanemuise, vaid kogu eesti teatrilukku arvukas ja võimekas rida näitlejaid. 1941. aastal oli Kaarli sunnitud lõpetama töö Vanemuises, kuna oli võidelnud Vabadussõjas ja olnud Kaitseliidu liige. 1948-1951 oli ta ENSV Riikliku Teatriinstituudi lavapraktika õppejõud ja 1951-1952 Endla lavastaja. K. Aluoja lavastustest on silmapaistvamad: A.H. Tammsaare "Vargamäe" (1932) "Abielu ja armastus" (1934, 1942) "Vargamäe vanad ja noored" (1935, 1942)
Märt Laarman, emapoolne onu, peamine autoriteet. Viiding oli kogu aeg kõigi ja kõigega vastuolus, eriti ema autoritaarse võimuga. Kultuurilisselt oluline perekond. Keskkoolinoor 60ndatel Viiding kannab kotis Talviku luulekogu "Palavik", mida pole väga näinud. Katsetati Viidingu peal psühhiaatrilisi ravimeid, hüperaktiivne. Eristumine kogu aeg oluline. Viiding hakkab pärast keskkooli õppima Lavakunsti kateedris. Asub näitlejana tööle, töötab Draamateatris. Teeb rolle, mis palju teatrilukku läinud, hakkab ka lavastama. Tema loomingut silmas pidades tuleb tähele panna, et lavastab peaasjalikult absurdidraamasid, nt "Godot´ oodates". Kirjutab paralleelselt luuletusi, esineb oma tekstidega. Esinemine lauluvormis, esinemiste algus pundis Algotrio (?). Hiljem hakkavad paarisesinemised Tõnis Rätsepaga. 9 1968 Realistliku ingli laul
annaabi.ee 
