Roose, Jaak Jürisson, Indrek Tiisel "Eesti teatri laulud" sukeldub muusikasse, mis on kirjutatud omamaiste heliloojate poolt just lavalaudadelt kõlamiseks. Esimene muusikaline üllatus on tolmune - aastast 1870. Ülejäänud palad pakuvad lisaavastusi, sest hulk laule on läbi aegade olnud hitid ja raadiojaamade lemmikud, kuid nende loojad ja päritolu on mõistatus. Trupp lubab, et muusikaline ekskursioon läbi teatriloo on hariv ja täis üllatusi. "Eesti teatri lauludes" võib kuulda eesti heliloojate nii tuntud kui tundmatuid laule paljudest meie teatrites mängitud lavastustest. Eesti Kirjandusmuuseumis ja Teatri- ja Muusikamuuseumis materjale otsides avastas Riina Roose näiteks kaks intrigeerivat teksti, mis teatriajaloost meile tundmata - Lydia Koidula vembuka kuplee ja Paul Pinna opereti "Jaani öö". Noorte näitlejate
kultuurieliit. Siinse küsimusetõstatuse seisukohalt on eriti oluline ENSV loominguliste liitude aktiveerumine ning Loomeliitude Kultuurinõukogu loomine, mis konstitueerus 1987. a. kevadel, Seostele teater ja ühiskond ning teater ja rahvuslik kogukond, s.t. teatrikunsti ühiskondlikule mõõtmele püüab tähelepanu osutada ka siinne käsitlus; rahvusvahelises teatriuurimuses tõusis nimetatud aspekt jõulisemalt esile alates 1980. aastatest. Eesti teatriloo näitel on põhjust viidata nii draama ja teatri sotsiaalse angažeerituse nähtudele (nt. 1930ndate ametlik omateatri-ideoloogia, samuti 1940. aastate lõpu ja 1950ndate esimese poole jäigad ideoloogilised ettekirjutused) kui ka teatri-institutsiooni rituaal-koguduslikule loomusele (sotsiaalse surutise aegadel toimis teater nn. abiventiilina, mille kaudu elati välja allasurutud pingeid). Võib tõstatada küsimuse poliitilisest teatrist või teatrikunsti poliitilisusest Eestis
Selle lavastuse järel võib juba üldistada: persoone, keda eesti teatri hälli juurest meenutada, polegi eriti palju: Menning, Jungholz, Wiera, Jaan Tõnisson, Konstantin Päts, Juhan Luiga, Paul Pinna, Theodor Altermann, Erna Villmer. Need kujud on muutunud millekski palju enamaks kui ainult nimed, need on legendid. ,,Libahundi needus" (ETV ja Shop of Dreams, 2005, rezissöör Rainer Sarnet, stsenaristid Ilmar Raag, Margus Kasterpalu, Rainer Sarnet) on eesti teatriloo ja -maagia kvintessents filmi kujul. Just selles on võimalik otseteed jälgida ajaloo suhtelisust ning teatrimüsteeriumi domineerimist teatri argipäeva üle. 1911. aasta teatrisündmuste kujutamine tummfilmi vahenditega oli esteetiliselt briljantne (just võtmehetkedel, näiteks kuulsa näitleja Alterbaumi surmastseenis). Kindlasti oli filmi õnnestumise võti lihtne, kuid mõjuv algidee: koolitundides just nagu piisavalt läbi nämmutatud tekstile uue ja vapustava dimensiooni andmine
lavaefektideni. Tema lavastajaloomingus on olnud oluline koht folkloorsel ainesel. Tundub et sõltumata väljenduslaadist (ekspressiivne või füüsiliselt aktiivne, emotsionaalsetele massistseenidele rõhuv, psühholoogiliselt süvitsi minev jne) on Toominga lavastajakreedo on olnud läbi aegade kuulutada tõde. Näidata inimesi nende pahedes ja voorustes, neid sageli üsna silmatorkavalt vastandades. Eesti teatriloo üks tähtlavastusi on Toominga lavastatud ,,Põrgupõhja uus vanapagan". Tammsaare romaani dramatiseeringu tegi lavastaja näpunäidete järgi O. Tooming. Oma lavastuses toonitas JT inimeste ahnuse ja omakspüüdlikkuse teemat. Väljenduslaad oli väga jõuline ja kujundlik. Mitmetasandilised kujundid, mis sageli võisid oma filosoofilises plaanis olla mõistetavad vähestele, mõjusid emotsionaalse ja visuaalselt köitva teatrimärgina kõigile vaatajatele
Ometi on tegu kahe täiesti erineva lavastajaga, kelle loomingus avaldusid sarnased ideed küllaltki erinevas vormis. Toominga teater andis aimu totaalsest teatrist, mis kasutab külluslikult kõiki teatri kasutuses olevaid võimalusi näitlejate emotsionaalsest kõrgepingest pompöössete lavaefektideni. Toominga lavastajaloomingus on olnud oluline koht folkloorsel, rahvapärimuslikul ainesel. Tema 1976. aastal esietendunud ,,Põrgupõhja uus Vanapagan" oli üks Eesti teatriloo tähtlavastusi. Oma lavastuses toonitas Tooming Tammsaare teoses olevat inimeste ahnust ja omakasupüüdlikkuse teemat. Lavastuse väljenduslaad oli väga jõuline ja kujundlik. Mitmetasandilised kujundid, mis sageli võisid oma filosoofilises plaanis olla mõistetavad vähestele, mõjusid emotsinaalse ja visuaalselt köitva teatrimärgina kõigile vaatajatele. Ta pakkus oma lavastustega emotsinaalselt väga jõulisi massistseene ( ,,Kihnu Jõnn" ja ,,Rahva sõda").
· Üksikkäsitlused ja monograafiad jm Teatriühingu kaudu oli võimalik käia vaatamas NL teatrite ja külalisetendusi andvate välisteatrite etendusi Moskvas ja Leningradis. Käia õppereisidel ja koolitustel, tutvumas teiste liiduvabariikide teatrieluga, puhata perega mere ääres. Teatriuurimine: · TA Ajaloo Instituudi teatriajaloo sektor · TMM ja Kirjandusmuuseum · Uurijad Karin Kask, Lea Tormis, Lilian Vellerand, hiljem veel Reet Neimar · Akadeemilise teatriloo kirjutamine · Konkreetsed teemad üksikuurimuste ja sarjadena · Publiku-uuringud, statistilised meetodid Näitekirjandus sel perioodil: · Pöördumine poliitika ja ühiskondlike teemade juurest üldinimlike teemade juurde (armastus, inimsuhted, eetilised probleemid, pereväärtused jne). · Olmerealism (võrdle nt sotsialistliku realismiga) · Suhteline lihtsakoelisus, argiprobleemid · Palju suurem vabaduse aste nii sisus kui vormis
Rikub kompositsioonireegleid, kehtestades uusi. Oluline kompositsiooniprintsiip on montaaz. - Episood-draama lõdvalt omavahel seotud stseenid, mis moodustavad terviku - Seisundidraama minimaalne tegevus, õhustik on olulisem (nt Becketti näidendid) - Stationendrama kooshoidev telg on tegelased ja nende liikumine Informeeriv zanrimääratlus, nt 30a sõja kroonika, perepilt aastast 1856, muusikaline ekskursioon läbi teatriloo Iseloomustav zanrimääratlus, nt naturalistlik tragöödia, irvemäng 3 vaatuses 13 tegelasele, näidend 1 vaheajaga, mis tehakse juhuslikul hetkel, sajandi regilaululine suurvorm. Dramaatika zanrid tragöödia, komöödia ja draama. Klassikalised zanrid komöödia ja tragöödia on Vana-Kreekas välja kujunenud. Draama kujunes valgustusajal. Tragöödia kangelane on eetiline, kas eriline inimene, ülik või (pool)jumal. Traagiline situatsioon, mis põhjustab kangelasele kannatusi
annaabi.ee 
