Panso ja psühholoogiline realism, lähemalt kaks lavastust. Pansol oli väga nõudlik maitse lavastuse aluseks oleva kirjandusliku algmaterjali suhtes. Läbivaks jooneks oli tema teatritöös autori süvamõtte avamine. Tema püsiautoriteks olid Smuul ja Tammsaare. Ta oli enamus Smuuli näidendite (va ,,Polkovniku lesk") esmalavastaja. ,,Tõe ja õiguse" dramatiseeringuid tegi ta neljal korral, sageli tegi ta ka ise dramatiseeringuid, valdavalt eesti autorite teostest. Tema teatrikeel oli mängulisem ja elusam. Ta esindas Stanislavski põhimõtteid teatrit, mkis baseerub näitlejate ümberkehastumisele ja läbielamiskunstile ning püüdleb alateadvuse äratamisele läbi teadlike tegevuste. Tema lavastustega on seotud ka ebatraditsionaalsete teatriruumide otsing. ,,Inimene ja jumal" - põhineb Tammsaare ,,Tõe ja õiguse" II osal ja on tugevalt keskendunud tõeotsingutele ja filosoofilistele arutlustele. Kogu lavastus on üles ehitatud filmiliku kiirusega,
moodustas raami, mis mängu käigus omaks tehti. Mikiver ei tunnistanud Tartus mängitavat ,,raevu ja võimetuse emotsiooni". Tema lavastused toetusid mingem intellektile. Ta ei püüdnud tartlaste kombel vabastavasse ,,lapsemängu" või müüti põgeneda. Tema lavastused olid kujundlikud, esines ka visuaalseid metafoore. Erinevalt tartlastest, püsis tema näitlejate mäng psühholoogilisel ustavusel. 16. Mikk Mikiver eesti kirjanduse lavastajana: autorid, teemad, teatrikeel. Kirjeldage lähemalt üht lavastust. 1970nendate lõpul hakkas sihikindlalt tegema eesti kirjandusel põhinevaid lavastusi, mida sidus eestluse teema. Ta väärtustab rahvuslikku enesetaju, eesti keelt, ajalugu ja kultuuri. Teda huvitab eestlaste saatus läbi aegade, väikerahva visa võitlus rahvusena püsimise eest, kompromissid ja hind, mida nende eest maksta tuleb. Eesti-aineliste lavastuste võimsa reaga tõusis ta 1980. aastate teatripildi keskmesse.
ka päriselt on. Variandid on nt, et Derby või Oxfordi krahv võis need kirjutada, Elisabeth I, Bacon või Marlov. 1623 ilmus ,,Shakespeare kogutud näidendid". Ta on kirjutanud 36 näidendit. I periood 1590- 1599. Siis kirjutas ta ajalookroonikaid (,,Richard III", ,,Henry IV"), komöödiaid (,,Suveöö unenägu", ,,Tõrksa taltsutus", ,,Veneetsia kaupmees", ,,Palju kära ei millestki", ,,nagu teile meeldib", ,,Windsori lõbusad naised", ,,12. öö") ja tragöödiaid (,,Romeo ja Julia"). Teatrikeel pidi olema arusaadav ja publikule pidid sündmus tuttav olema. Falstaff oli üks tegelane, kes oli paljudes näidendites peategelase kaaslane, ta oli loominguline, liiderlik, valelik ja suure südamega. Tema komöödiad olid elurõõmsad, ainestiku võttis tuntud itaalia novellidest, loodus oli oluline. ,,Romeo ja Julia" ainestik on võetud ,,Pyramuse ja Thisbe" ning ,,Tristiani ja Isolde" loost (vean / armastus). ,,Romeo ja
teatrikultuur „murdis sisse” mitte eesti pagulasteatrisse, millel olid viimasega kontakteerumiseks alates 1940. aastate teisest poolest olemas otsekui kõik eeldused ja võimalused (pagulasteater jäi aga neist pigem süütult puutumatuks), vaid hoopis 1960.–1970. aastate vahetuse kodu-eesti teatrisse – Evald Hermaküla ja Jaan Toominga uuenduslike lavastuste näol „Vanemuises”. Seejuures jõudis värske ja pöördeline teatrikeel Eestisse mitte niivõrd praktikute vahetu vaatajakogemuse, vaid pigem ida-euroopa teatriajakirjade ja käsikirjaliste tekstide (lääne avangardne draamakirjandus, teoreetilised käsitlused jms.) kaudu, s.t. omal kombel kirjakultuuri vahendusel. Üldises kultuuripildis sai 1960. aastate esteetiline murrang eesti teatris teoks veidi hiljem kui teistes kunstivaldkondades; kollektiivsest retseptsioonist johtuvalt kulgebki aga
hiljem. Teatriantropoloogia tihedalt seotud teatriteooria ja teatripraktikaga. Eelkõige rituaalse teatriga seotud :pöördutakse arhailiste materjalide ja kultuuride poole, kehtestatakse rituaalsus teatris. Interkultuuriline teater (Brook, Artaud) eri kultuuridest pärit materjalide (müüdid, tekstid, kehatehnikad, muusika, pillid, rituaalse praktikad jne) segamine ja koosesitamine ühes lavastuses. Iseloomulik rituaalne teatrikeel. Laias mõistes igasugune teadlik ja eesmärgipärane kultuuride kõrvutamine teatrivormide ja tehnikate kaudu, rõhutades kultuuride sarnasust või erinevust, otsides universaale. Kitsamas mõistes on kultuurielementide eesmärgipärane ja teadlik segamine, kus lavale tuuakse midagi kultuuriliselt võõrast, mis ei pruugi olla võõristav. Kultuuriline kõrvutamine: · Intrakultuuriline kultuurisisene praktika, kus piirdutakse oma kultuuris olevate tihti unustatud
artikuleeritud keelt tuleb kasutada uuenduslikul viisil; keel peab füüsiliselt vapustama, peab midagi puruks rebima. Sõnadele tuleb anda selline tähtsus nagu neil on unenägudes; rõhutab intonatsiooni kasutamist, mis peab moodustama harmoonilise tasakaalu; keel koosneb mõtte ja keele viperustest, koosneb sõna võimetusest; keel on sõnaimpotentne; teater ei tohi koosneda dialoogist, kui on, siis ei tohi olla enne kirja pandud, peab sündima laval; teatrikeel peab olema iseomane teatrile, sõna pole primaarne. Näitleja, lavastaja: näitleja on esmatähtsusega element, aga isiklik initsiatiiv on talle keelatud; lavastaja on autonoomne kunstnik, teatriloomingu lähtepunkt; ei leia vastuolu lavastaja ja autori vahel, seal vahel on looja; pöördub totaalse inimese poole; üheaegselt eitab psühholoogilist ja sotsiaalset inimest; teater peab olema totaalne etendus, sealt jõuame julmuse teatrini; julmuse
annaabi.ee 
