* Isiklik arvamus kõigest nähtust ja kuuldust NB! Retsensiooni kirjutades ei tohi eelnenud punkte üks-üheselt võtta ja neile lihtsalt vastata. Need on vaid mõned pidepunktid, mis retsensiooni ülesehitust ja sisu raamidesse aitavad panna. Samuti ei pea ülaltoodud punkte (kõiki) käsitlema, vaid võib lähtuda hoopis oma vaatenurgast. Retsensioon peaks andma ülevaate neile, kes kirjeldataval kontserdil või teatrietendusel ei käinud. Seda võiks tinglikult nimetada ka ümberjutustuseks nähtust/kuuldust ning seda peaks olema huvitav lugeda. Nõutav retsensiooni pikkus on: 6.-7. klass 150 - 200 sõna 8.-9. klass 300 - 350 sõna 10.-12. klass 450 - 500 sõna Soovikorral võib lisada retsensioonile ka pilte kontserdil või teatrietendusel osalenud lauljatest, ansamblist, koorist, orkestrist, pillimeestest, dirigendist jne., mis on paigutatud lisalehtedele pärast retsensiooni teksti.
Natsiõhupallid ja lapsed oli juba silmatorkavam sümbol palle oli palju. Juuditemaatikat käsitleti ka õrnade vihjetena: härra Schulzi juurviljakärud lükatakse ümber, kihlus katkestatakse, tekib Taaveti tähega käeside ja laval jagunevad mingil hetkel tegelased kahte leeri. Tõlgendus nõuab ajaloo põhifaktide head tundmist, muidu jääb lihtsalt kogu see liin tähele panemata. Filmis on ajalooline kontekst paremini mõistetav, aga eks filmi võimalused ole ka teised kui teatrietendusel. Film erineb ka tegelaskujude poolest. Lavaversioonis on Sally pigem kehvapoolne laulja ning just see takistab tal saada näitlejaks ja hoiab teda kinni Kit-Kat-Klubis; filmis aga on tema lauljaoskused läbinisti professionaalsed. Liza Minelli hääl ja esitus on lihtsalt võrratud. Etenduses oli Sally rollis Tatjana Mihhailova ja laulis ta kenasti. Häirima jäi aga tugev aktsent nii tekstis kui ka laulus ilmselt oli see taotluslik ja pidi vihjama tema inglise päritolule.
Lermontovi vanaema olid õde-venda. Pjotr Stolõpin lõpetas Peterburi ülikooli füüsika-matemaatikateaduskonna. 40- aastaselt sai temast Grodno kuberner, aasta pärast määrati ta Saraatovi kuberneriks. Tal oli 4 tütart ja poeg. 1906. a aprillis nimetati Stolõpin siseministriks. 9. juulil 1906 määrati ta tsaari ukaasiga Ministrite Nõukogu esimeheks (peaministriks). Stolõpini tipp-poliitiku karjäär kestis 6 aastat. Stolõpinile tehti 11 atentaati. 1911. aastal ta tapeti Kiievis teatrietendusel. Reformid. Stolõpin mõistis, et Venemaad on vaja reformida. Venemaal on läbi aegade olnud nendel inimestel väga raske, kes tahavad midagi muuta. Venemaa on nagu seisev vesi. Seaduseprojektid, mille Stolõpin välja töötas: a) usutunnistuse vabadus b) isikupuutumatus c) talupoegade maapuuduse vähendamine d) tööliste olukorra parandamine e) riikliku kindlustussüsteemi sisseviimine f) omavalitsusreform g) kõrg- ja keskkooli reform h) maksureform
teatrit sagedamini kui ülikooli. Eriti vaimustasid teda Glucki ooperid ja Shakespeare´i näidendid. Berliozi mõjutasid ka Pariisis kuuldud Beethoveni sümfooniad ja Goethe ,,Faust". Pariisis ta lausa armus Gluck`i isikusse ja loomingusse, kirjutas helilooja partituure käsitsi ümber, nautis neid seni, kuni need viimse detailini pähe kulusid. Ja kui ooperis "Ifeginia Taurises" oli dirigent omavoliliselt kasutanud taldrikuid, karjus Berlioz teatrietendusel, otse publiku ees: "Taldrikuid siin ju pole, kes julges Glucki parandada!" Sama kordus ooperi kolmandas vaatuses. "Tromboonid jäid sisse astumata, see on ju väljakannatamatu." Gluck´ilt saadud muljete mõjul jättis Berlioz meditsiinilised õpingud, mille tagajärjeks oli konflikt vanematega, materiaalsest toetusest ilmajäämine, aineline puudus, võlad. 1826. aastal astus ta konservatooriumi Le Suer'i kompositsiooniklassi. Helilooja uueks jumalaks sai C. M
detsembril esietendusega "Die beiden Zauberer". August von Kotzebue pani aluse regulaarsele teatritegevusele Tallinnas ja tõi lavale eesti keele. Kirjutas üle 200 lavateksti, nii komöödiaid kui tõsidraamasid. Tallinnas valmis mitmeid näidendeid ja melodraama "Menschenhass und Reue" (1789) millega Kotzebue sai tuntuks. Tema eesti- ja saksakeelses rahvatükis "Isalik ootus" ("Die väterliche Erwartung. Eine ländliche Familien Scene in Esthland mit untermischten Gesängen") oli teatrietendusel ka eestlasi. Muusika kirjutas Tallinna Gümnaasiumi filosoofia ja ajaloo professor Ernst August Wilhelm Hoerschelmann . Peter Andreas Christoph Johann Steinsberg (24.jaanuar 1795- surmaaeg teadmata) oli eesti päritolu Saksa Teatri kutseline näitekirjanik ja näitleja. 1812.aastal lõpetas Tallinna Kreiskooli. Mart Lepiku ja Hans Treumanni uuringute järgi võis kutse omandada 1809. a Saksa teatri juurde asutatud
Caligula oli pannud Chaerea makse koguma, mis oli ülesanne, mis kindlasti tegi ta ebapopulaarseks. Kui ta ei teinud seda tööd Caligulale meelepäraselt, siis imperaator süüdistas teda arguses ja ebapiisavas mehelikkuses ja hakkas tema kulul nalja viskama. Chaerea oli mees, kes tegi Caligula musta tööd. Lisaks oli Chaerea see inimene, kes piinas Quintiliat, kellele hiljem Caligula kaasa tundis. Caligula mõrvamiseks oodati parimat aega. Lõpuks leiti, et parim aeg selleks oleks teatrietendusel Augustuse auks, mis pidi toimuma 21 kuni 24 jaanuar Palatine Hillis. Caligula pidi minema Alexandriasse 25ndal jaanuaril, mis tähendas, et aega oli vähe. Caligulal oli kombeks poole etenduse pealt lahkuda ning sellega arvestasid ka konspiraatorid. Erinevaid versioone on Caligula mõrvast. Suetonis pakub välja kahte. Kui imperaator rääkis poistega, kes harjutasid oma esinemiseks, Chaerea, kes seisis ta selja taga, virutas oma
romaanilugejast, ei saa lugeda mõtteid jne). Dostojevskil sama moodi paneb krooniku sündmustesse ja see seletab nagu oleks ta teatrivaataja. Tolstoil on hoopis vastupidine meetod. Tolstoi autorina näeb, teab kõike, tungib kangelase kõige sügavamatesse mõtetesse, motiividesse, ükski tema tegelastest ei saa tema eest midagi varjata. Dostojevski kroonik näeb väliseid külgi mitte salajasi motiive. Ehk ta viibiks nagu mingisugusel teatrietendusel, mille ta pärast üles kirjutab. Tema teosed olid ülimalt teatraalsed, aga ta ei kirjutanud näidendeid. Ometi võime rääkida temast kui kõige teatraalsemast kirjanikust. Miks ta ei kirjutanud näidendeid talle ükskord pakuti, et ta ühe enda romaani dramatiseeriks, selle peale ta ütles, et ühe zanri tegevust ei tohi kanda teise zanri (siin: romaani näidendisse). Seega, ta polnud nõus, tema arvamusel pole objektiivne vaid subjektiivne tähendus
annaabi.ee 
