Esimene trükiproov, tõlke inglise keelest tegi Tartu 8. keskkooli almanahhis "Tipa- Tapa" 8/9 (1966). Tema esseistikat ning kirjandus- ja teatriarvustusi koondab valmik " Kõik on üks ja seesama" (1986), paroodiaid ja humoristlikke lühipalu kog. "Kerge meel" (1988). Kirjanikuna leidis tähelepanu novellikogu "Fabiani õpilane" (1980; F. Tuglase novelliauhind "Õpilase Fabiani" eest), mille põhiosa, Fabiani-novellide tsükkel, ühendab eesti kirjanduse jaoks uudselt kunstiharitlase teema ja eneseiroonia. Esikkogule iseloomulikud irooniline seltskonnakriitika, hüperboliseeritud ja
Kuhu ta sõita kavatses, pole teada, kuid pole võimatu, et tema unistuste maa oli Ameerika. Ameerikasse Vilde hiljem ka sattus, kuid see maa, millest ta lapsena oli unistanud, ei meeldinud talle karvavõrdki. Vilde kirjanduslik andekus avaldus väga vara. 17-aastaselt kirjutas ta oma esimese jutustuse "Kurjal teel", mis avas talle võimaluse asuda 1883. a. sügisel tööle Tallinnasse ajalehe "Virulane" toimetusse. Tema ülesandeks oli kirjutada sõnumeid ja teatriarvustusi, tõlkida välismaiseid uudiseid ja jutte. Kui vähegi mahti oli, kirjutas ta ka algupäraseid jutustusi, mis ilmusid lehe joonealustena. Ajakirjanikuna töötas Vilde kõigis tollal ilmuvates suuremates väljaannetes, olles ise ka ühe rajajaks. 1901. a. hakkas ilmuma "Teataja", mille asutajaks oli Vilde koos tollase vandeadvokaadi ja hilisema riigivanema Konstantin Pätsiga. 1904. a. juulis suundus Vilde Tartusse vabameelset haritlaskonda koondava ajalehe "Uudised" juurde, kus toimetas lehe
Tallinnas abiellub Käthe Weltmanniga. Alguse saab kummalisel moel, naine ootas ammu, et paluks kätt. Tammsaare sai teada, et on kihlatud kui avas ühel päeval ,,Teataja". Abielu oli keeruline. Naine arvestas kirjaniku loomingutööga ja külalisi ei käinud, kuna mees ei sallinud neid. Peres oli 2 last. Suvel saatis pere ära, et oleks vaikne. Naine oli hästi seltskondlik, palju külalisi- häirisid meest. Naine ei mõistnud tema loomingu sisu täielikult. Väga Karini sarnane. Jätkab teatriarvustusi. Surm on sümboolne- kirjutuslaua taga saab südamerabanduse. LOOMING: Zanriliselt on looming mitmekesine- näidendid, romaanid, jutustused, novellid, novelletid, esseed, kunstmuinasjutud, kirjandusartiklid, luule mingil määral, tõlkinud O. Wildet ja Dostojevskit. Looming jaguneb kolme perioodi: I külarealism ja domineerib jutustus, II uusromantism ja domineerib novell, III psühholoogiline realism- romaan ja näidend.
detsember 1933 Tallinn) oli eesti kirjanik, eesti kriitilise realismi algataja ja silmapaistev esindaja. Eduard Vildest sai eesti kriitilise realismi algataja ja silmapaistev esindaja ning realistliku meetodi propageerija. Vilde kirjanduslik andekus avaldus väga vara. 17-aastaselt kirjutas ta oma esimese jutustuse "Kurjal teel", mis avas talle võimaluse asuda 1883. a. sügisel tööle Tallinnasse ajalehe "Virulane" toimetusse, kus ülesandeks oli kirjutada sõnumeid, teatriarvustusi, tõlkida välismaiseid uudiseid ja jutte. Kirjutas ta algupäraseid jutustusi, mis ilmusid lehe joonealustena. 1901. a. hakkas ilmuma "Teataja", mille asutajaks oli Vilde koos tollase vandeadvokaadi ja hilisema riigivanema Konstantin Pätsiga. Ajakirjanikuamet oli Vildele nii elatusallikas kui võimalus realiseerida oma vaateid ja veendumusi. 1905. a. kevadel astus Vilde Eestimaa Sotsiaaldemokraatliku Tööliste Ühisusesse. Vilde
kuhu ta nii mõnigi kord põimib poolenisti väljamõeldud tegelasi ja seiklusi, nõnda külastava maa eripära paremini avades. Samas on tema kirjutised autentsed ammendamatu varasalv tollaste olude ja kommete tundmaõppijaile. Vilde kirjanduslik andekus avaldus väga vara. 17 aastaselt kirjutas ta oma esimese jutustuse "Kurjal teel", mis avas talle võimaluse asuda 1883. a. sügisel tööle Tallinnasse ajalehe "Virulane" toimetusse. Tema ülesandeks oli kirjutada sõnumeid ja teatriarvustusi, tõlkida välismaiseid uudiseid ja jutte. Kui vähegi mahti oli, kirjutas ta ka algupäraseid jutustusi, mis ilmusid lehe joonealustena. Ajakirjanikuna töötas Vilde kõigis tollal ilmuvates suuremates väljaannetes, olles ise ka ühe rajajaks. 1901. a. hakkas ilmuma "Teataja", mille asutajaks oli Vilde koos tollase vandeadvokaadi ja hilisema riigivanema Konstantin Pätsiga. 1904. a. juulis suundus Vilde Tartusse vabameelset haritlaskonda koondava ajalehe
väljamõeldud tegelasi ja seiklusi, nõnda külastava maa eripära paremini avades. Samas on tema kirjutised autentsed - ammendamatu varasalv tollaste olude ja kommete tundmaõppijaile. Vilde kirjanduslik andekus avaldus väga vara. 17-aastaselt kirjutas ta oma esimese jutustuse "Kurjal teel", mis avas talle võimaluse asuda 1883. a. sügisel tööle Tallinnasse ajalehe "Virulane" toimetusse. Tema ülesandeks oli kirjutada sõnumeid ja teatriarvustusi, tõlkida välismaiseid uudiseid ja jutte. Kui vähegi mahti oli, kirjutas ta ka algupäraseid jutustusi, mis ilmusid lehe joonealustena. Ajakirjanikuna töötas Vilde kõigis tollal ilmuvates suuremates väljaannetes, olles ise ka ühe rajajaks. 1901. a. hakkas ilmuma "Teataja", mille asutajaks oli Vilde koos tollase vandeadvokaadi ja hilisema riigivanema Konstantin Pätsiga. 1904. a. juulis suundus Vilde Tartusse vabameelset haritlaskonda koondava ajalehe "Uudised" juurde, kus toimetas
august 1954, Tallinn) oli eesti publitsist ja tõlkija.Lõpetas 1927 Tartu Ülikooli slaavi filoloogina. 1912 - 1915 oli Noor-Eesti Kirjastuse juhataja, 1914 - 1915 ajakirja Vaba Sõna väljaandja. 1920 - 1924 töötas kirjastuse Varrak juhatajana ning 1944 -1949 TPI keelekateedri juhatajana. Aastast 1951 oli stalinliku terrori ohvrina vangis, kust vabanes 1954. aastal surmahaigena.Avaldanud jutustusi, esseesid, biograafiaid, reisivesteid, kirjandus-, kunsti- ja teatriarvustusi ja tõlkeid. Lisaks toimetas ka mitut teost ja kirjutas ülevaate "Noor-Eesti kümme aastat" (1918, uustrükk: LR 2005, nr 12, järelsõna: Jaanus Kulli). Kasutatud kirjandus: 1. http://www2.kirmus.ee/nooreesti/?id=1238&sub=262 2. http://www.kirmus.ee/erni/autor/tugl_b.html 3. http://www.kirmus.ee/erni/autor/aavi_b.html 4. http://et.wikipedia.org/wiki/Bernhard_Linde 5. http://et.wikipedia.org/wiki/Noor-Eesti 6. http://www.kirmus.ee/erni/autor/suit_b.html
(3) Peale kooli hakkas Eduard Vilde aega veetma lugemise ja teatris käimise abil. Luges enamasti välismaa autorite teoseid. Eesti kirjandusest luges ta vaid ajalehti. Nii õppis ta eesti kirjakeele ära. Ning ta hakkas tegelema kirjutamisega. 1882. aastal valmis ta esimene jutt "Kurjal teel", mis avas talle võimaluse asuda 1883. a. sügisel tööle Tallinnasse ajalehe "Virulane" toimetusse.(4) Tema ülesandeks oli kirjutada sõnumeid ja teatriarvustusi, tõlkida välismaiseid uudiseid ja jutte. Kui vähegi mahti oli, kirjutas ta ka algupäraseid jutustusi, mis ilmusid lehe joonealustena.(3) 1887. aastal tegi Vilde katse omandada Tartu "Postimeest". Kuid see ei tulnud välja kuna ta lihtsalt ei viitsinud seda toimetada. Tagantjärele nimetab autor seda katset hulljulguseks. Noores eas oli Vildel palju tõuse ja mõõnu rahalises mõttes. Riias kohtus Eduard oma naise Antonie Gronau`ga, kellega tal oli sammuti nii tõuse kui ka mõõnu
peaaegu täiesti hülgasid teatriarvustuse Karl Menning, Juhan Luiga, K. A. Hindrey. Uuteks maitsemäärajateks tõusid juba perioodi algul Artur Adson, Rasmus Kangro-Pool. Voldemar Mettus, Hanno Kompus, Johannes Semper ja Henrik Visnapuu. Kõige tähtsam väljaanne oli ajakiri "Teater", mis hakkas ilmuma nov-s 1934 peaaegu-kuukirjana 9 numbrit aastas, kolmekuulise vahepausiga suvel. Käsitlustes hinnati lühidust, kuid samas sai jätkuartiklina avaldada ka pikemaid kirjatöid. Teatriarvustusi ilmus ka ajalehtedes (tavaliselt kindlad teatriarvustajad igal lehel) ning "Loomingus" ja "Varamus".
annaabi.ee 
