Pergamoni altari 130 m pikkusel friisil on kujutatud lahing jumalate ja gigantide vahel. Reljeef on nii kõrge, et kujud peaaegu eralduvad taustast. Sama tüüpi teos on Laokooni grupp, mis kujutab Trooja preestri ja tema poegade tapmist madude poolt. Jumalad vihastasid tema peale, kuna ta hoiatas troojalasi kreeklaste puuhobuse eest. Laokoon leiti 16. saj lõpust ja seda peeti kreeka kunsti tipuks. Nüüd aga on vaimustus kadunud, seda peetakse liiga teatraalseks. Väga populaarsed olid Aphroditede ja Apollonite kujud, mis lähtusid Praxitelese kaunist stiilist, kuid olid realistlikumad. Näoilme ja kehakeel on elavam ja erootilisem. Dionysose ja tema saatjate kujud väljendasid ohjeldamatut lõbutunnet. Mõned kujud, nagu ,,Milose Veenus" jäid aga truuks klassikalisele pidulikule rahule. Hellenistlikul ajal kujunes välja ka kunstiturg loomine müügiks. Levinud oli ka kunstiteoste kogumine ja koopiate valmistamine.
maailmaimedest. 2) Efesoses taastati Artmise tempel.'Pharose tuletorn Aleksandrias. Üle 100 m kõrge ja oli maailmaime. 3) Rhodose koloss, põikese jumal Heliose pronkskuju u 37 m , oli maailma ime. 4) Samothroke Nike 3 m kõrge marmorkuju võidujumalanna Nikest. Peetakse üheks ilusaimaks skulptuuriks kunsti ajaloos. Näib lendavat ja väljendab võidujoovastust. 5) Laokooni grupp- peeti antiikkunsti tippsaavutuseks, praegu peetakse liiga teatraalseks. Trooja preestri ja tema poegade tapmine madude poolt. 6) Milose Venus- mona Lisa kõrval populaarseim vaatamisväärsus. Peetakse täiuslikuks naise kujutiseks. Käed on hävinud, muidu hästi sõilinud. Etruski kunst Levis Itaalia keskosas 8-3 saj eKr. Kultuuri kõrgaeg oli 7-5 saj eKr. Lõpuks langeti Rooma võimu alla. Etruskidel olid tihedad sidemed kreeklastega. (Lõuna- Itaalia kolooniad, mis on mõjutanud tugevalt nende kunsti) hilisem rooma kultuur oli
korraldada?), siis antud juhul see simulatsioon just kutsub esile osalejaid revolutsiooni päriselt ellu viima. Selline teatri vorm kutsub osalejaid üles mässama, reaalsuses asju muutma/ellu viima. o The theatre as discourse Newspaper theater Kuidas formuleerida päevaseid uudiseid või mis tahes mitte-teatraalset materjali teatraalseks. - Loetakse uudiseartikkel ette (eraldatakse kontekstist – ajalehest). - Kahte artiklit vastandatakse, loetakse vastandatult - Complementary Reading: information generally omitted by the ruling class are added to the news. - Artikltit loetakse rütmiliselt/muusika, mis avaldab artikli tõelise tähenduse - Näitlejad visualiseerivad uudise - Uudist improviseeritakse laval (avastades kõiki selle variante ja võimalusi) - Lisatakse ajalugu, fakte
Näiteks Merle Karusoo sotsioloogilised lavastused on silma torganud just oma erandlikkusega. Nagu eesti kultuuriloos tihti varemgi, on draama (võrreldes kasvõi luulega) jälle mõneti kõrvaline kirjandusliik. 1990.-te suureks nimeks oli Madis Kõiv, kuid tema näidendid pärinesid valdavalt varasematest aastakümnetest. Lihtsalt teatrid ületasid lõpuks oma kahtlused nende lavastatavuse suhtes: Kõivu harjumatu visionaarsus osutus järeleproovimisel äärmiselt teatraalseks. Üldiselt on varasemad juhtivad näitekirjanikud aga tagasi tõmbunud. Pikkamööda on tõusnud küll uus autorite rühm - Andrus Kivirähk, Mart Kivastik, Jaan Tätte jt. 11 Lavastajate hulgas on 1960. aastatel alustanud põlvkond veel üsna aktiivne, kuigi ilmutab vahel väsimuse märke. Kõige intrigeerivam sellest rühmast on olnud Mati Unt, kelle lavastuste erudeeritud vihjelisust ja peent irooniat tuuakse tavaliselt "postmodernistlike"
Kuni Ibsenini olid tegelased alati teadlikud tegelase käitumismotiividest. 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi algul: sümbolism, inimene on salapärane ja teda on raske mõista: suletud tegelased. Postmodernses ühiskonnas on räägitud tegelase kriisist. Tegelane on üha enam muutunud inimese märgiks, kontseptsiooniks. Inimest ei tajuta terviku ja püsiva struktuurina. Iga inimene mängib elu jooksul erinevaid rolle. Kultuur on muutunud teatraalseks. Saame muuta rolle, et oma tegelikku olemust varjata. Tegelased on muutunud personifikatsiooni-tüüpi karaktereiks. Nt absurditeater. Tegelane ei ole inimene, seega ei saa teda analüüsida inimlikest kategooriatest lähtuvalt. Tegelaskuju loomise vahendid ja tehnikad. Informatsiooni tõeväärtus, mitte- usaldusväärne jutustaja. Monoloog vs dialoog. Dialoogis avaldub objektiivsem info või ka vastupidi.
vastuseise, kõik nagu kasvuhoones. Vaikne, saatus, pausid, nüansid. Laval saab keskseks ootamine kui selline. Staatiline teater. Seisundidraamad. Staatiline seisund käsitletav psühholoogilise seisundiga. Dialoog harmooniline kandev osa pausidel, atmosfääril. Dialoogid ei anna edasi inimestevahelist kommunikatsiooni, kuivõrd teiseplaani suhtlust. Essee Androiidide teater 1890 kasutab teatritee selgitamiseks unenäometafoori; teater kui unenäotempel; sifreerimise, viidete teater. Teatraalseks elemendiks teostes mask, mitte individuaalne näitleja; kunstlik inimene, marionett; mõjutas 20. saj teatrivoolu. Kirjutanud ka moraali- ja loodusilosoofilisi. ,,Pelleas ja Melisande" 1893 mängituim, kuulsaim. Rohkem tegevust kui Maeterlincki teistes draamades, õhkkond keskaegne, saatuslik atmosfäär; armastus ja surm. Teatri radikaalsus seisneb püsivuses, millega Maeterlinck tegeleb hing ja sisemus. Jõuline sisemussetungimine.
annaabi.ee 
