1870. aastal võttis osa ekspeditsioonist Novaja Zemljale ja Islandile. Selle reisi ajal Barentsi meres tehtud vee temperatuuri mõõtmiste põhjal tegi Middendorff olulisi üldistusi Põhja-Atlandi hoovuse liikumissuuna kohta. (Nordkapi neemest ida poole). 1878. aastal uuris ta Fergana oru füüsilist geograafiat. Nende reiside kohta avaldas ta ka trükiseid. Middendorff oli paljude akadeemiate, ülikoolide ja teadusseltside liige ja auliige. Tema järgi on nimetatud hulk taime- ja loomaliike ning kaheksa Siberis, Teravmägedel ja Gröönimaal asuvat geograafilist objekti. Kasutatud allikad : http://www.elus.ee/planeetmaa/?show=34&do=1 http://et.wikipedia.org/wiki/Alexander_Theodor_von_Middendorff
Vahest kõige suurem au oli aga Hupeli nimetamine Tartu Ülikooli audoktoriks 1803. aasta detsembris. Siis sai ta ülikooli filosoofiadoktoriks, teoloogiadoktori tiitel omistati talle aga alles 1818. aastal. Seega on ilmne, et ennekõike austati teda tema teadusliku tegevuse pärast. Hupel loobub kirikuõpetaja ametist 30. detsember 1804 Oma viimastel pastoriaastatel tegeles Hupel aktiivselt teadustööga, seda ka siis, kui keiser Paul I oli igasuguste teadusseltside töö ametlikult keelanud. Hupelgi pidi oma lugemisseltsi sulgema ja "Neue Nordische Miscellaneeni" väljaandmise lõpetama, kuid jätkas tööd "Topograpische Nachrichteni" täiendamise kallal. Täiendköidet tal välja anda siiski ei õnnestunud, sest tema süber, kirjastaja Hartknoch oli surnud ja tema poeg viis kirjastuse tsensuuri eest Riiast Saksamaale. 1790. aastate lõpul pakuti Hupelile ka Liivimaa kõrgeima kirikuametniku, kindralsuperintendendi kohta, kuid ta otsustas sellest loobuda
Maailma eripaigust rahvalaule kokku koondanud. Kogumikus ilmusid ka esimesed Eesti rahvalaulud 4. loeng Liina Lukase teksti lugemise põhjal: Eesti rahvaluule ja baltisaksa kirjanduse suhetest 18. saj II poolel baltisakslaste hulgas varasema talurahva „paganlike“ kommete suhtes tauniva hoiaku muutumine folkloristikuks huviks Kohaliku rahvaluule seadmine eeskujuks baltisaksa kunstluulele (loomuliku luule ihalus) Eesti rahvaluule tunnustamine seotud teadusseltside asutamisega (Ões 1838, EKÜ 1842) Rahvaluule kogumine, avaldamine ja tõlkimine kui 19. saj baltisaksa haritlaste oluline tegevusvaldkond. Kunstballaad, resp. Kohapärimuslik või kohalooline ballaad (allikaks kroonikad, perekonnapärimus või..) Eesti rahvaluule motiive-süžeesid baltisaksa luules Regilaulud (nt: „Salme laul“, „Uppunud vend“, „Tütarde tapja“) Hiiumuistendid
üliõpilaste arv tõusis enneolematule tasemele. 1930. aasta teisel pool hakati teostama üliõpilaskandidaatide valikut, mis osalt oli põhjustatud asjaolust, et vähem kui pool sisseastunutest jõudis lõpudiplomini. 12 Omariikluse algusaastail oli teadustöö seis Eesti üsna halb. Enamiks vene ja saksa rahvusest õpetlastest oli lahkunud ning nende juhtimisel töötanud teadusseltside tegevus hääbumas. Siiski hakkas olukord tasapisi paranema. Uuele elule äratati ülikooli juures tegutsenud teadusseltsid, näiteks Loodusuurijate Selts. Põhiline tähelepanu pöörati neil aastail rahvusteadustele. Suurimate saavutusteni jõuti eesti keele, ajaloo, geograafia ja botaanika uurimisel. Eesti teaduselu küpsuse tõendina valmis aastail 1932-1937 8-köiteline "Eesti Entsüklopeedia". 1920. aastate esimesel poolel domineeris poeesia proosa üle ning eelistuimaks
kutsekoole, nende õpilastele tehti mitmeid soodustusi. Alus eestikeelsele kõrgharidusele pandi ajal, mil kestis veel Vabadussõda. 1. Detsembril 1919. a. toimus Tartu Ülikooli avaaktus. Tartus tegutsesid lisaks endisaeaegsetele usu-, filosoofia-, arsti-, õigus-, ja matemaatika- ja loomaarstiteaduskond. Teadus. Omariikluse algaastail oli teadustöö seis Eestis kaunis kurb. Enamik vene ja saksa rahvusest õpetlastest oli lahkunud, nende juhtimisel töötanud teadusseltside tegevus ähvardas hääbuda. Uuele elule äratati ülikooli juures tegutsenud teadusseltsid: Õpetatud Eesti Selts, Loodusuurijate Selts, Eesti Arstide Selts, Akadeemiline Emakeele Selts, Akadeemiline Ajaloo Selts, Akadeemiline Põllumajanduslik Selts. 1938. aastal asutati Eesti Teaduste Akadeemia. Eesti Vabariigis tegutsenud teadlastest omandasid maailmamaine astronoom Ernst Öpik, põlevkivikeemik Paul Kogerman, neurokirurg Ludvig Puusepp, botaanik Teodor Lippmaa, majandusgeograaf Edgar Kant
kutsuti TÜsse õppejõude, eriti humanitaaria aladele. Uusi kursusi, nt Eesti ja Põhjamaade ajalugu. Nemad koolitasid välja eestlastest õppejõudude kaadri. 1920. aastatel TÜ kui rahvusteaduste keskus, eesti ajaloolaste kaader (eriti Cederbergi koolkond, oli eesti ja üldajaloo professor). Arno Rafael Cederberg 1920-1928 TÜs, Oldekopi surma tõttu ka 1924-1928 üldajaloo professor. Tema panus mitmekülgne, ka Eesti arhiivindusele alguse panija, teadusseltside käivitaja ja samuti teadusperioodika. Vahendas Soome ja Eesti ajaloolaste suhtlust ise Soomes olles ja tagasi tulles. Seminari õpetamisviisi juurutaja. Arhiivide korrastamine ja kasutuskõlblikud allikad, 1920. aastatel alus arhiivide võrgustikule ja arendamisele. Juba 1921 alustasid tegevust Riigi Ajaloo Keskarhiiv Tartus ja Riigiarhiiv Tallinnas. Esialgu koondati arhiivi vanemat ajalugu puudutav pärand 1899. aastani. Hiljem laiendati kuni 1917
elulaadiga. Suhtuti hubase seltskonnaga ning veetsid aegu raamatukogudes. 19. saj I poolel baltisakslased hakkasid asutama laulu- ja muusikaseltse. Rajati laulukoore. Baltisakslastel tekkis huvi põlisrahvaste kultuuri vastu ehk taheti uurida ajalugu, rajati teadusseltse. Esimene teadusselts eestlaste alal oli 1817. aastal eesti keele uurimiseks ja edendamiseks loodud Kuressaare Eesti Selts /Johann Wilhelm Ludwig von Luce). Eesti Õpetatud Selts Tartus. Teadusseltside tegevus hakkas sarnanema teaduste akadeemia tegevustega: tegev, korrespondentja auliikmed, uurimistöö toimus eri sektsioonides, moodustati õigusajaloo, pedagoogika, keeleteaduse, kirjanduse, poeesia ja kunsti, matemaatika ning loodusteaduse ja tervishoiu sektsioonid. Kodanikuavalikkus: 1860. aastaist hakkas olukord eestlaste sotsiaalse liikuvuse kasvu, eesti haritlaste aktiivsuse ja eestikeelse trükisõna mõjuvälja laienemise tõttu kiiresti muutuma
annaabi.ee 
