4.12. Mittestatsionaarses õppes ei kuulu kehaline kasvatus kohustuslike õppeainete hulka. 6.2.1. Võõrkeelte valdkonna ainete hulka kuuluvad eesti keel teise keelena ja võõrkeel. Võõrkeelena õpitakse inglise, saksa, vene või prantsuse keelt. Eesti keelest erineva õppekeelega koolides õpitakse eesti keelt teise keelena alates vähemalt 3. klassist. Eesti keelest erineva õppekeelega koolides ei pea kohustuslikuna õppima võõrkeelt. 6.6.9.2. Põhikooli lõpetaja: 1) suhtleb tavasituatsioonides adekvaatselt (kuulab vestluspartnerit, esitab küsimusi, selgitab oma seisukohti, otsib lahendust erimeelsustele, tunnistab oma eksimusi ja väärkäitumist); reageerib adekvaatselt kohatule käitumisele enda ja teiste suhtes; 5) mõistab inimtegevuse peamiste ressursside (aeg, teadmised/oskused, töö, raha) tähtsust oma elus; oskab planeerida ressursside täiendamise/kulutamisega seotud tegevusi;
kõik ühesugused ning naised on samuti erinevad. Tähtis on, et lapsed kogeksid, et ka mehed tegutsevad meelsasti väikeste laste õpetajatena ja laste eest hoolitsejana ning on seeläbi lastele eeskujuks. Eestis on siiski peamisteks kasvatajateks lasteaedades ja õpetajateks koolides naised. 2008. aasta andmete kohaselt oli vaid 1 protsent mehi koolis tööl õpetajana (Kuurme, 2008). Rootsi Ormkärrskolan'i lasteaias kasutati filmimist. Filmiti korduvalt igapäeva tavasituatsioonides ettetulevaid olukordi, laste ja kasvatajate käitumist rühmaruumides ja õues. Seejärel analüüsiti filme koos soolise võrdõiguslikkuse konsultandiga. Analüüsiti ka mänguvahendeid. Tuli välja, et poisid olid tähelepanu keskpunktis, nad võistlesid ja konkureerisid; samal ajal koheldi tüdrukuid kui abivajajaid, keda tuli pidevalt aidata. Lapsevanemad: Samuti on oluline kaasata lapsevanemaid tegevustesse, pakkuda välja erinevaid ühisüritusi, kus nad saavad oma lapse/lastega osaleda
neid usutavaks muuta. Selles valdkonnas on hakatud kasutama kanaliseerimise (channeling) mõistet, mis tähendab laste suunamist usulistesse gruppidesse ja üritustele. Selgub siiski, et vanemate vahetu mõju on esmatähtis. 2) Lapsepõlve religioossuse eripära lapsed tõstataad usulisi vestlusteemasid sama palju kui täiskasvanud. Lapsed kogevad jumala lähedust ennekõike tavasituatsioonides. 3) Jumalapildi kujunemine on seotud mitmete teiste psühholoogiliste omadustega. Sellest oleneb see, kuidas inimene seletab elusündmusi seoses Jumalaga. a. Karistav jumalakujund kipub kannatusi mõistma kui Jumala karistust b. Armastav jumalakujund näeb kannatuses kasvamise ja sisemise küpsuse võimalust. (seotud kõrgema enesehinnanguga) Jumalapilt muutub lastel vanusega: 1
Selles valdkonnas on hakatud kasutama kanaliseerimise (channeling) mõistet, mis tähendab laste suunamist usulistesse gruppidesse ja – üritustele. Omaette küsimuseks on laste religioossuse eripära. Võib olla kiusatuslik alahinnata laste religioossust ja pidada seda kuidagi teistsuguseks või vähem täisväärtuslikuks. Uuringust on selgunud, et lapsed tõstatavad usulisi vestlusteemasid sama sageli kui täiskasvanud. (Lapsed kogevad Jumala lähedut ennekõike tavasituatsioonides, teismeliseeast muutuvad need kogemused üha enam seotuks erinevate usuliste praktikatega ja saavad endale intellektuaalse seletuse.) Jumalapilt on oluline, kuna see on seotud mitmete teiste psühholoogiliste omadustega. Näiteks oleneb sellest usuline atributsioon (tähendab enda ja teiste käitumise seletamist. Laiemalt tähendab atributsioon sündmuste ja tegude põhjuste lahtiseletamist) - see, kuidas inimene seletab elusündmusi seoses Jumalaga.
(situatsioonide analüüsiga). * Suhtlusoskuse kujundamisel peab õpilaste tähelepanu olema suunatud ütluse (repliigi) valikule/sobivusele sõltuvalt situatsioonist ja pragmaatilisele tähendusele, traditsioonilise kõnearenduse puhul aga keeleüksuse struktuurile ja selle semantikale. * Konflikte laste vahel pole võimalik vältida, neid tuleb õpetada lahendama. * Õppekava täitmise korral peaks abiõppe lõpetaja suutma suhelda adekvaatselt tavasituatsioonides ja ametiasutustes ning töökollektiivis, mõistma suhtluspartneri seisukohtade võimalikke erisusi/sarnasusi, oskama oma seisukohti selgitada ja erimeelsustele lahendusi otsida. * Suhtlemisõpetuse töövõtete peamised rühmad on üldistatult järgmised: *Suuliste ja kirjalike tekstide (situatsioonikirjeldus koos dialoogiga) analüüs. *Suhtlemisülesannete täitmine (initsiatiivsete ütluste ja vastusrepliikide valik/loome) reaalsetes ja kujuteldavates situatsioonides
kasumit, oluline kaalutleda. Kulud mitmesugused - peamiselt töötajate töötasud ja tehnilised kulud (paber, telefon, arvutid, faksid, kopeerimismasinad, jms.) Suhtlejad pole muidugi piiratud ühe ja ainsa valikuga. Ühe kanali (suhtlemisvormi) puudusi võib leevendada kahe või enama vormi kombineerimine. Kõige mõjusam on nn. "suulisele järgneb kirjalik" tehnika. SUHTLEMINE MUUTUSTE LÄBIVIIMISEL ORGANISATSIOONIS on keerukam ja veelgi olulisem kui tavasituatsioonides. Muutused tekitavad inimestes alati negatiivseid emotsioone -- segadust, hirmu, skeptilisust. Muutuste aktsepteerimiseks on vaja turusituatsioonist tulenevat mõjukat loogilist põhjendust - nägemust organisatsiooni kohast ja iga töötaja osast selles. Strateegilise suhtlemise põhisuunad: 1. Loo ja anna edasi lihtne loogiline põhjendus muutuste hädavajalikkusest, mis tuleneb muutustest keskkonnas. 2
annaabi.ee 
