4. Rõhulise lahtise silbi lühikest kaashäälikut märgib järgneva kaashääliku kirjutamine kahe tähega: sigga `siga`, temma `tema`, tulli `tuli´, 5. rõhulise kinnise silbi pikk täishäälik kirjutatakse kahe tähega: saan, meel. Se taewane wallitseja kül läkkitab omma ilma, ja sellega ka többed; agga monnikord saab innimenne többiseks omma enese sü läbbi, kui temma liaste sööb ehk joob, kui temma ei katta omma ihho ni paljo kui tarwis on külma wasto, ehk kui temma ösel wägga külmaks jääb; sest nisugguste kombede läbbi lähhäb ihho nörkaks et temma ei joua wasto piddada kui kurjad ilmad tullewad. (õpik lk 85) -rõhulise lahtise silbi pikk täishäälik kirjutati ühe tähega - rõhulise silbi täishääliku lühidust märkis kahekordne kaashäälik -
Tollane keskmine talu oli väärt ligikaudu 15-20 taalrit. Mooste mõisa talude koguväärtuseks hinnati 1869. aastal 1218 taalrit ja 48 21/112 krossi. Omavahelised suhted olid üpriski totrad sel ajal. Näiteks 27. novembril 1872. aastal oli Mooste mõisavalitsus kohalikus vallakohtus kaevanud, et kubjas Jaan Tuberg ,,omma ammetid mitte ei täida, ööd kodust ärra ollevad, teomehhed töle ajamatta jätvad nink päiwa warjopiagas maggawad kos tedda ütski ülles ei leia kui tedda tarwis om". Selle kaebe tõttu palus mõisavalitsus, et kohus kubjast karistaks ja kui ta ennast parandada ei luba, siis ametist vallandaks. Kuna kubjas kohtus salata ei võinud seda, et ta öösiti kodus polnud oli ning seda ka aidamees tunnistas, trahviski kohus Tubergi 3 hõberublaga ning käskis edaspidi ametisse tõsisemalt suhtuda. Küllaltki palju tekkis pahandusi mõisa viinavooridega, kus voorikohustust täitvad talumehed tihti viinaamidele augud sisse puurisid ning viina varastasid. 5
jms, oli mehhanism, mis toetas Eestimaist haridus- ja teaduselu. Siinkohal võib suuremate linnade kõrval mainida tööstuskeskuseks kujunenud Põltsamaad, kus Peter Ernst Wilde (17321785) poolt anti välja esimest eestikeelset, sisuliselt populaarteaduslikku, perioodilist väljaannet Lühhike õppetus mis sees monned head rohhud täeda antakse, nii hästi innimeste kui ka weiste haigusse ning wiggaduste wasto, et se kellel tarwis on, woib moista, kuida temma peab nou otsima ning mis tulleb tähhele panna igga haiguse jures. Üllitise eesmärgiks oli tutvustada maarahvale tervishoiu küsimusi, samuti lihtsamaid arstikunsti võtteid (sh algset rõugepanemist -- variolatsiooni). Ulatuslikuma tööstuse puudumine jättis kohalikule teaduselule siiski oma jälje -- kuni kahekümnenda sajandini olid tehnikateadused tänapäeva Eesti alal tagasihoidlikult esindatud. 18. sajandil lõpul ja 19
ühte elaja wäärilist tembutajat, ühte purjutamise läbi ennast mõistmata looma vääriliseks tegewat meest mehiseks nimetaks /.../ Ei, mehine tähendab peale keha suurema rammu: selget mõistust, õiguste ülespidamise wõimu, meelewahhwust ja kindlust, tõetundmust, nõrgemate toetamist, oma wara, olgu see hingeline wõi hingeta, kaitsmist, andide wälljajagamist /.../. Suburg küsib suguõdede poole pöördudes, kas nüid neid omadusi meile tarwis ei olegi? Wõi pole meie soole neid külge loodudki? Ja vastab, Mõlemat on!, ning asub abinõusid visandama: hakkagem neid ülesse näitama, et neid enam keegi ära salata ei saaks! Jah, armsad suguõed, wällja ahju tagant, edasi lahkemasse eluõhtu! Võimalik, et needsamad (ja teisedki) vaprad arutlused ongi andnud ajendi tänasele meeskunstnikule maalida Suburgist raskelt mehelik portree? Kui taas usaldame end pildiinfo hoolde, otse ja kõrvu vaadates maali ja
raamatuid ja artikleid. KaljoOlev Veskimägi eesti raamatukogunduse uurijana Raamatukogunduse õppejõud, osalenud Raamatukoguhoidja käsiraamatu koostamisel. Veskimäe uurimisteemaks on Eesti raamatukogude ajalugu ja tsensuur, tema olulisemad uurimused on ilmunud monograafiatena Nõukogude unelaadne elu (1996) ning Kahte kappi on ühhetassa majas tarwis: leiwakappi ja ramatokappi. Eesti raamatukogude ajalugu (2000). Endel Annuse juhitud eesti retrospektiivse rahvusbibliograafia programm Vt eespool bibliograafia ajalugu. Uurinud eesti raamatu ajalugu ja bibliograafiat ning kalendrikirjanduse ajalugu. Aastal 2000 ilmus monograafia Eesti kalendrikirjandus 17201900. Õpetatud Eesti Seltsi ,,Eesti filoloogia ja ajaloo aastaülevaated" ÕES avaldas 1922 erialanimestiku Eesti filoloogia
valgustuslikust rahvaharimisest. Esimene eestikeelne kalender trükiti Tallinnas 1718. 1731.aastast pärineb esimene säilinud kalender. Erinevaid kalendreid anti välja Eestimaal ja Liivimaal, aja jooksul anti välja rohkem kui üks kalender aasta kohta. 1766-1767.aastast pärineb esimene eestikeelne ajakiri, mida andis välja Peter Eduard Wilde, “Lühhike öppetus mis sees monned head rohud täeda antakse, ni hästi innimeste kui ka weiste haigusse ning wiggaduste wasto, et se kellel tarwis on, woib moista, kuida temma peab nou otsima ning mis tulleb tähhhele panna igga haigusse jures”. Algselt kirjutas saksa keeles, siis lasi tõlkida läti ja eesti keelde. Tõlkis teksti August Wilhel Hupel. 18.saj lõpukümnenditel ilmusid trükist mitmed eestikeelsed juturaamatud, peamiselt saksa keelest tõlgitud moraalsed ilmalikud jutud. Kirjastamine ja trükikojad Olulisemad trükikojad asusid kubermangu keskustes, Riias ja Tallinnas. Konkurentsitult tähtsaim oli Riia
annaabi.ee 
