Jumal peaks olema naine Ivar Sild Jürgen Rooste, Sonetid. Taanilinn 1999. Kui on üleüldse raamatuid, millest võiks lõputult teisast kirjandust ehk kriitikat paberile panna, siis just see. Häda ongi, et Rooste esikkogu on nii mitmekihiline ja särav raske kuskilt alustada ning millegagi hõlmata. Kuna ma ei ole teab mis hea esseist ega teadlanegi, siis märgistan oma mõtted lihtlugejale mõistetavast ajaüldisest, keelekasutuse ning muud olulised ja teoreetilised targutused jätan pädevamatele. Tunnistan ausalt, et mul osaks õnn tunda luuletajat isiklikult, seega hindamine vaevalt objektiivne on. Kui Karl-Martin Sinijärv vaimustus Jürgenist vaid õhukese raamatu põhjal, nõnda mina hoopis rohkem teadlikuna noormehest endast ja lugenuna vähemalt kolm korda enam ta värsse. Ma arvan, et selline ettekiitmine on lubatud, sest tegelikult näitab juba "Õlekõrre" sarja kuuluminegi teatavat kvaliteeti. Sarja kujundus on minimalistlik ja kena ning sisugi toekas
Tähtsal kohal mediteerimine ja Buddha säilmete kummardamine. Mahajaana Samsaarast saavad kõik inimesed väljuda ja Nirvaanasse minna. See on võimalik tänu bodishattvale annab tõotuse teisi inimesi aidata läbi ümbersündide, neist saavad Buddhad. Buddhat armastatakse kui jumalust ja teda kummardatakse. Vadzrajaana nirvaana on võimalik saavutada guru ehk õpetaja juhendamisel juba elu jooksul. Pühakiri Tripitaka. Kolm osa:1. ja 2. osa on filosoofilised targutused. Rajaja - Siddharta Gautama (temast sai Buddha - valgustatu) Pühad paigad stuupa. Iseloomulikud riitused mungaks olemine(peab pea ära raseerima, kandma kollast rüüd e. toogat) Sümbolid dharmaratas(8 kodaraline sümboliseerib 8 õilsat tõde) Taoism Lunastusõpetus maailmaga harmoonias olemine ja mediteerimine. Need, kes elavad loodusega kooskõlas võivad saada surematuks. Kogudus pole
Olgu naisest, elust või euroopa kultuurist -- nad võivad filosofeerida lehekülgede viisi, ilma et miski pääle jutumärkide eraldaks nende targutusi autori omist. Pole sääl mingit vahet ei "ilmavaates", ei stiilis. Olgu ta Toomas Moor, Joonas Jorgen, kapten Rood või pidalitõbine Naatan Lorge, "kes enam millegiks kõlbulik ei olnud, sest ta mädanevad lihased rippusid ihul kui rebitud närtsud" -- kõigil on suus vaid August Gailiti sõnad. Need tüütuseni korduvad ja igavad targutused ongi selleks sideaineks, millega Gailit on venitanud oma maailma purpurse tõve kätte hukkumise loo nii kehakaks raamatuks. Terved päätükid pole sageli muud, kui turulehtede joonealused ja kalendrisabu täitvaile "mõtteteradele" sarnanevate paradokside potpourrid. Vahest algab mõni mõttekene päris teravmeelselt ja vaimukalt, aga keerleb mõne rea järele sarnaseks labasuseks, et hulga aega peab lakke vahtima, et edasi lugeda, kui kindlasti nõuks on võet raamatuga lõpule jõuda.
keskel? Tühjuse- ja tühisusetundest? Kas mitte ka mõnel teisel, näiteks õpetaja Slopasevil Puskini juubeli puhul? Isegi vahest Maurusel endal, kui ta hardub? Kas mitte isegi suurimate mõtteveidruste tipud pole siin sageli meeleheitlikkuseni kurvad? Teose meeleolu kõigub suurima lõbususe ja suurima nukruse vahel, ja seetõttu seguneb paljudessegi kohtadesse tragikoomilisuse tunnet (lahtilastud õpetaja Schulz'i targutused isamaast, Miralda jutt Õnnistegijast, kes Mauruse ühes poistega paradiisi kutsuks, Slopasevi härdumine kõnelustes Puskinist jm.). Traagilise tipule aga jõuab meeleolu Indreku metsas uitlemise loos pärast Miralda surma. Isegi see teos on seega segatüüpi, niihästi mis puutub koomilise ja traagilise vaheldusse, kui ka koomilise enda mitmesuguseisse varjundeisse. Soodsalt häälestatud lugeja võib Mauruse ülaltoodud kõnetsitaadis avastada huumori asemel vastupidi hoopis pilget
(dolihhokefaalsed) inimesed on oma vaimsetelt võimetelt arenenumad kui lühipealised (brahhükefaalsed). Hiljem jõuti keerukamate seletuste juurde, nt hakati rääkima ajukoore struktuurist (kurdudest, mis aju pindala peaksid suurendama jms). Eelmisel sajandivahetusel hakkas inimeste ning inimtüüpide võrdlemine toimuma juba kaudsel teel, tekkisid nt kõikvõimalikud vaimse võimekuse testid 18 omaaegsed targutused teemadel, kas nn geniaalne inimene on tegelikult vaimuhaige või vastupidi.) Aju funktsioonide mõistmise teel astuti suur samm edasi 19. sajandi keskpaigas. Paul Broca (1824-1880) lokaliseeris kõnekeskuse, eeldades ka intelligensuse seost aju piirkondadega (- ehitusega). Tal oli ka oluline roll füüsilise antropoloogia metoodiliselt väljakujunenud teaduseks vormimisel. Broca sügavam panus oli teha lõpp mõnda aega aju käsitlemisel
Hea lastetuba Maast madalast matkivad lapsed täiskasvanuid ning omandavad üsna varakult hea ja halva, mida nad näevad. Et viisakad kombed on peamiselt harjumuse, pideva treeningu ja eeskuju järgimise tulemus, tuleb lapsi võimalikult sageli seada olukordadesse, kus saaks rakendada mõnd kombereeglit. Vastavalt lapse eale tuleb talle aeg-ajalt seletada ühe või teise käitumisreegli täitmise vajadust ja tähtsust. Siinkohal ei tohi aga liialdada. Ülearused targutused ja manitsused ei anna positiivseid tulemusi. Väga tähtis on see, et vanemad ise headest kommetest kinni peaksid ja neid mitte ainult suusõnaliselt ei püüaks lastele edasi anda. Sotsiaalne kombekus selle sõna kitsas tähenduses on sündsus või viisakus. Sündsusreeglid muutuvad ja eri aegadel on oma arusaam, kui suur osa inimkehast võib olla katmata või mis teemadel on sünnis kõnelda ja mis sõnadega tohib end väljendada
maalinud, sellepärast ei lase Õnnistegija teda põrgu minna. Ja tead, armas tädi, mis ma veel mõtlen. Köler elas Peeterburis, keiser elab ka Peeterburis ja, kui tema taeva saab, siis saab ehk Köler ka. Ja mina ei usu mitte, et armas jumal laseks Vene keisri põrgu minna. Milleks siis jumal ta laskis keisriks saadagi, kui ta ikkagi peab põrgu minema! Tee inimesest keiser ja siis anna ta kuradi kätte." ,,Jäta juba kord oma targutused ja mine," ütles pr. Malmberg. ,,Ära võta keisri nime oma suhu, sest sa tead, mis papa selle kohta ütleb: see on poliitika ja poliitikast ei pea rääkima." ,,Papal on ju kõik poliitika ja millestki ei tohi rääkida," vastas Ramilda. ,,Tema meelest on taevas ja põrgu ka poliitika ja sellepärast ei tohi ma temalt kunagi küsida, kas Köler saab taeva või läheb põrgu." ,,Ei, armas laps, kui Köler läheb põrgu, siis pole sest midagi, las ta aga läheb; aga kui keiser
annaabi.ee 
