SISSEÜTLEV Sanatooriumisse Sanatooriumitesse Südamesse Südametesse NIMETAV Tare Tared Kartul Kartulid OMASTAV Tare Tarede Kartuli Kartulite OSASTAV Taret Taresid Kartulit Kartuleid SISSEÜTLEV Taresse Taredesse Kartulisse Kartuitesse NIMETAV Raudne Raudsed lihtne lihtsad OMASTAV Raudse Raudsete lihtsa lihtsate OSASTAV Raudset Raudseid lihtsat lihtsaid SISSEÜTLEV Raudsesse Raudsetesse lihtsasse lihtsatesse
erimeelsused vanemate ja nooremate inimeste vahel. Kõige alguses jäi veidi arusaamatuks see, et etenduses kaks erinevat aega jookseb, kuid sellest sai üsna peagi aru. Samas leian, et antud näidendit ei saakski, kuidagi paremini vaatajale edasi anda. Vaatajana jäid mulle hästi meelde näitlejad. Kõik näitlejad etendasid oma rolle ning jäid oma olemusega kergesti meelde. Kõige enam mõjus mulle aga etenduse lavastus, mis lõi just õige õhkkonna, väga meeldejäävad olid just taresse sisse ja välja lendavad linnud, kellel otseselt seda rolli muidugi polnud. Publik reageeris etendusele vastutulelikult, oli näha, et see meeldis põhiliselt kõigile. Tare lausa vappus aplausist. Etendust soovitan vaatama minna kõigil, nii noortel kui vanadel, kuna see paneb mõtlema põlvkondade vahel olevatele arvamuste lahknevustele.
või väiksemad pannkoogid meega, paastupirukad seente, kartuli või pudruga, magedast tagnast marjapirukad, samuti kutjaa(nisukruupidest ja marjadest toit). Jõulupäeval kuulus ühisele söögilauale rohkesti liha- ja piimatoite, pirukaid, aga ka õlut, veini ja kodus valmistatud praagat(teatud alkohoolne jook). Jõulupäev tähendas ühtlasi Kristuse ülistamist. Sel puhul tehti pidulik ringkäik mööda taluõuesid. Lapsed, noored ja vahel ka täiskasvanud viisid tarest taresse jõulutervitusi ja heaolusoove. Pererahvas jagas neile pühade laupäeval valmistatud küpsiseid, mis kujutasid koduloomi ja linde. Venelased. Koostanud: Kadri Taim
ülal pidada. Kooselu läks nurja." on Kersti öelnud. Kersti õde Liidia sündis 31.märtsil 1916 Peterburis. Nad lahkusid Petrogradist 1917a. südatalvel. Merilaas oli siis just saanud nelja-aastaseks. Ta mäletas ikka veel seda halli suurlinna hallide kivimüüride vahel, halle lõputuid leivadabasid, halli silmisöövat tubakavingu, kurba läbilõikavat rongi vilet ja pimedat ööd. Nii mäletab ta tulekut Eestimaale. Esialgu saadi peavari Äntu mõisale kuuluvasse metsamoonaka Valtri taresse. Ema käis seal ümbruskonnas metsades puid vedamas ja propse koorimas. Sealt tuli varsti lahkuda. Uueks eluasemeks sai Moora metsamoonakatare. Kahjuks aeg pole lapsepõlvekodu vastu armuline olnud. Moorbergide aegsest rehetarega hoonest pole enam midagi järel, tühjaks on jäänud hilisemgi elumaja, kinninaelutatud luukidega aknad ei ava valgusele teed ka südasuve keskpäeval Kersti Merilaas õppis 1921-27 Kiltsi algkoolis, seejärel aasta Väike-Maarja gümnaasiumis
peatükk Leemet pelgas seda, mida ütleb Ints tema külla mineku kohta. Ta ei tahtnud näha ka ema kurbi silmi. Leemet tahtis M pojast teha oma pärija, et see siis hiljem raudmehi hävitada suudaks. Leemet jäi külavanema tarre, kuigi Johannes sellega algul nõus polnud ja teda ristimata paganaks pidas. Leemet keeldus ristimisest. M arvas, et elus on ka kuradi abi vaja, ja isa pidi sellega nõustuma. Leemet oli ainuke pagan külas ja viimane, igas asjas viimane ... Isa arvas, et see tegu toob taresse veel õnnetust. 30.peatükk Külakiigel. M-st peeti väga lugu, ka noormehed imetlesid teda. Mehed kiidavad taevani rüütleid ja nende varustust. Pärtel on kõik metsatarkused unustanud ja Leemetile võõras. Üks tüdruk küsis, kas see on tõsi, et ussikuninga krooni ärasööja hakkab mõistma lindude keelt. Mingit lindude keelt pole olemas, vaidles L, on aimult ussisõnad, aga teda ei usutud. Ta hoiatas, et ussikuningas tapab kallalekippuja ruttu ära, pole mõtet proovida ja mingit
sinikübar peas. Mind, pole külvatud leivaviljana, siin kasvan hüljatud lisarohuna. Pea hakkab lõikama rukist põllumees, pea lakkab hõiskamast västrik vilja sees. Mis mina ilutsen, varsti-langeja; mis mina pidutsen põllul-kõngeja! Kui sureb viljapää, ärkab kakuna, siis minu sinipää pehkib takuna." Varblased põllul Kaks varblast istusid põllumäel, üks vana ja teine noor. Nad nägid, kuis liikumas kaugel sääl põllult taresse viljavoor. Noor küsis: ,,Mis õigus põlduril on viia kõik vili siit, nüüd väikesil näljaseil varblasil jääb vaid tühi ja kõle niit?" Siis vastas vana: ,,Kas seda tead, kes haris neid põldusid? Sest sellele kuuluvad viljapead, kelle vaevast nad võrsusid." Sügise võlud Mis sellest, et päikene madalalt käib ja linnuke väikene nukrana näib! Eks kata nüüd puiesteid lehtede kuld ja kireva rüü saanud kraavigi muld.
Sisustus oli lihtne: ukse kõrval nurgas asus kolle (lahtine kamin), tagumise seina ääres pink, selle kohal väike kahe poolega aken. Külgseinte ääres seisid lavatsid, kus istuti ja magati. Akna all võis seista laud, sisustusse kuulusid veel mõned kirstud ja järid ning kolde kõrval veenõu, mis talvel täideti lumega. Kolde kõrval võisid seista ka toidunõud, külgseintel olid riiulid ja varnad esemete jaoks. Hiljem kuulusid tare sisustusse ka sängid ja toolid. Taresse pidid ära mahtuma ka suuremaarvulised pered ja pakasega loomad (samas kojas või tares võis elada kaks peret). Lammastele leiti koht lavatsi all või ukse kõrval nurgas, kass võis samuti tares soojas elada; koera hoiti väljas tare nurga külge seotuna. Lambad võisid koha leida ka tare eesruumis, kui selline oli ehitatud. Koola poolsaarel ehitati palktared tavaliselt talveküladesse. Sealse tare tagaseina ja koja vahel asus nagu kojaski ,,puhas koht". Alates 19
annaabi.ee 
