peamiselt vahetuskaubandusega. Suhted naabritega olid valdavalt rahumeelsed. Aeg-ajalt tekkis tülisid ning tehti vastastikuseid rööv- ja sõjakäike. Olukord tõsines seoses naabruses kujunenud riiklike ühendustega. Kivikirstkalme Erilised maapealsed kalmeehitised, mida hakati ehitama nooremal pronksiajal. Ringikujuga Tarandkalme Koosnesid kiviridades või kivimüüridest, mis piirasid nelinurksed tarandit. Taara Henriku Liivimaa kroonikas nimetatakse kon. jumalaks Tarapithat, arvatakse et tegelik nimi Taara Neemiklinnus Nimetatakse mäeseljaku neemikuna lõppevale otsale püstitatud linnuseid. Kolmeväljasüsteem Ühele põllule külvati talivili, teisele suvivili ja kolmas oli kesaks. Adramaa Sellise suurusega põllumaa, mida suudeti harida ühe adraga. Vakus Külad olid jaotatud maksustamisüksustesse ehk vakustesse. Malev Põhiline väeüksus, mis koosnes nii ratsa- kui jalameestest. Teati lihtsamaid piiramisvõtteid.
Maakonna väeüksus (eksisteerib ka tänapäeval) 24. Millesse uskusid muinasaja eestlased? Vägi või jõud (inimestel, objektides, paikades, taevas, sõnades) Kõige enam väge peas, südames, veres, küüntes, juustes, karvades ja hammastes Hing isikupära kandja ja hoidis keha elus (hingeloomad, hauda pandi asju kaasa) Loodusesse suhtuti ,,nagu mina talle, tema mulle" põhimõttel Vaimud, haldjad, jumalad (koduhaldjas Tõnn, setudel viljasalves Peko, Tarapithat nn Taara kultus, jumal Uku taevavalitseja) 25. Mis on animism? Elusa ja eluta looduse hingestamine 26. Milleks oli tarvis ennustada? Et näha ette tuleviku, nt sõjakäikude edukust 27. Liivimaa piiskopid? Meinhard, Berthold, Albert 28. Mõõgavendade ordu + struktuur? 1202. a asutab Albert mõõgavendade ordu Juht: piiskop Albert (ordumeister) Orduvennad
kõdu. Nad olid kindla paiga hoidjad ja kaitsjad. Mõned haldjad elasid isegi talus või selle vahetus läheduses. Veel möödunud sajandil oli mitmel pool Pärnu- ja Viljandimaal tuntud koduhaldjas Tönn, setudel seisis viljasalves Peko. Viimane toodi välja vaid põllutöö ja karjaga seotud tähtpäevadel. Koduhaldjaga tuli hästi läbi saada ja seetõttu ohverdati igast tootest (vili, vill, jook jne) veidike ka talle. Konkreetsetest jumalatest nimetatakse Henriku Liivimaa kroonikas vaid Tarapithat. Sageli arvatakse, et tema nimi oli tegelikult Taara, aga kroonik ei saanud sellest täpselt aru ja pani kirja sõja- ja palve-hüüu ,,Taara, avita". Henriku järgi oli Taara eelkõige saarlaste jumal, aga tuntud ka Virumaal, kus ta olevat sündinud. Vaimud, haldjad ja jumalad - nendega oli vaja hästi läbi saada. Heatahtlikkust püüti saavutada andide toomise ehk ohverdamisega. Selleks olid kindlad kultus- ehk
Nad olid kindla paiga hoidjad ja kaitsjad. Tuntud olid metsaisad ja –emad, nurmeemad ja – isad, põllu ja veevaimud jt, kusjuures tähtsamaks peeti naissoost vaime. Neid nimetati ka haldjateks. Mõned haldjad elasid isegi talus või selle läheduses, üks tuntumaid koduhaldjaid on Tõnn ja Peko. Haldjatega tuli hästi läbi saada, sest neist sõltus saagi rohkus. Mõnikord vaadeldi koduhaldjaid ka kui väikejumalad, sest nad olid nii tähtsad. Konkreetse jumalana on teada, vaid Tarapithat või siis Taarat. Arvatakse, et Taara võibolla laenuks Skandinaaviast, kus teda tuntakse kui piksejumal Thor. Hilisemal ajal austati, aga mitmel pool Eestis tuntud jumalat Uku. Vaimud, haldjad ja jumalad polnud inimeste vastu ei head ega halvad, aga nendega tuli hästi läbi saada ja selleks toodi neile ohverdusi. Ohverdamiseks olid kindlad ohvripaigad, mis olid pühad. Nendeks paikadeks olid enamasti üksikut puud, kivid, allikat, järved, jõed.
Nad olid kindla paiga hoidjad ja kaitsjad. Mõned haldjad elasid isegi talus või selle vahetus läheduses. Veel möödunud sajandil oli mitmel pool Pärnu- ja Viljandimaal tuntud koduhaldjas Tönn, setudel seisis viljasalves Peko. Viimane toodi välja vaid põllutöö ja karjaga seotud tähtpäevadel. Koduhaldjaga tuli hästi läbi saada ja seetõttu ohverdati igast tootest (vili, vill, jook jne) veidike ka talle. Konkreetsetest jumalatest nimetatakse Henriku Liivimaa kroonikas vaid Tarapithat. Sageli arvatakse, et tema nimi oli tegelikult Taara, aga kroonik ei saanud sellest täpselt aru ja pani kirja sõja- ja palve-hüüu ,,Taara, avita". Henriku järgi oli Taara eelkõige saarlaste jumal, aga tuntud ka Virumaal, kus ta olevat sündinud. Vaimud, haldjad ja jumalad - nendega oli vaja hästi läbi saada. Heatahtlikkust püüti saavutada andide toomise ehk ohverdamisega. Selleks olid kindlad kultus- ehk ohvripaigad - hiied või üksikud puud, allikad, kivid, harvemini
Hilissügisel, mihkli- ja mardipäeva vahel on hingede aeg, surnute hinged liikusid ringi ja nende kostitamiseks kaeti pidulik laud. Tänapäevalgi tehakse seda mõndades peredes. Kõikjal esines veel teatud vaime ja haldajaid, kes asustasid vett, metsa ja kodu. Pärnu- ja viljandimaal oli tuntud koduhaljas TÕNN, setudel seisis aga viljasalves PEKO. Kuna koduhaljad oli tähtsal kohal vaadeldi neid kui väikejumalaid. Jumalaks nimetati liivimaa kroonikas vaid TARAPITHAT, sageli aga arvatakse et tema nimi oli TAARA. Hendriku järgi oli ta eelkõige saarlaste jumal, aga tuntud oli ta ka virumaal kus ta olevat sündinud. Hilisemal ajal oli tuntud eestis jumal UKU. Pühadeks puudeks peeti tammesi ja pärnasid. Hiiepuu alune oli püha pind, sinna ei lastu loomi, sealt ei võetud oksi ega korjatud marju. Ohvardamine leidis aset esmajoones pühade ajal. Kõige sobivamaks päevaks peeti neljapäeva. Ohverdamisel ehk andide toomisel püüti säilitada heatahtlikkust
annaabi.ee 
