Kirjanduselu Eestis 1922 loodi Eesti Kirjanikkude Liit- kutseühing peaülesandega seista kirjanike loomistingimuste eest. Esimees Friedebert Tuglas 1923 ajakiri Looming 1925 asutati Kultuurkapital, tõusis esile eepika ja romaan 1934-1940 vaikiva oleku aastad autiritaarne reziim, Eesti ajaloo kangelasliku külje rohke kujutamine (Albert Kivikas ,,Nimed marmortahvlil") Kirjanduslik orbiit esimene kirjanduspilti kujundav rühmitus peale Tarapitale järgnenud vaheaega Murdeluule- Artur Adson- võru murdes Hendrik Adamson- mulgi keeles Johannes Barbarus ühiskonnakriitiline luuletaja Noor-Eesti Kirjandusrühmitus asutati 1901, eestvedaja Gustav Suits Tähtsamad liikmed- Suits, Tuglas, Johannes Aavik Eesmärk Eesti vaimse silmapiiri avardamine, kirjanduse kõrval ka kunsti ja muusika uuendamine.
heakodanlikku maitset tahtlikult õrritav, vormilt mõnevõrra lõdvem. ,,Siuru" tegevus ja looming paistab silma värvikuse ja tulemusrikkusega. Lühikese aja jooksul suudeti elustada maailmasõja ajal vaibunud kirjanduselu ja käivitada kirjastustegevus. Ajaluule õitseajal sündis 1921. A. suvel rühmitus ,,Tarapita". Rühmituse ühisväljaandeks oli Tuglase toimetatud ajakiri, mida ilmus 7 numbrit. Ideeliselt oli ,,Tarapitale" lähedane H. Barbusse'i loodud rahvusvaheline kirjanike organisatsioon ,,Clarte" oma sõjavastase ja demokraatiat kaitsva pahempoolse hoiakuga. ,,Tarapita" oli eelkõige kirjanduspoliitiline rühmitus, mis teadvustas kultuuri kehva olukorda ja võitles kirjanduse ja kultuuri parema koha eest uues ühiskonnas. Erinevalt Noor-Eestist ja Siurust jätsid Tarapitalased tagaplaanile tundeelamused ning asusid koheselt analüüsima ja üldistama, astudes nii
romaanidega "Õige mehe Ristikivi loomg: ajalooliste koda" (1940), "Rohtaed" romaanide sari, eesti esimene modernistlik romaan "Hingede (1942) öö", (1953) luulekogu "Inimese teekond" (1972) Anneli Oidsalu 11 Kirjanduslik Orbiit (1929 1931) Esimene suur kirjanduspilti kujundav rühmitus pärast Tarapitale järgnenud vaheaega. Juhtivat osa etendasid kirjaniku Juhan Sütiste, Erni Hiir, August Jakobson, vanemaist kirjanikest Mait Metsanurk, Hugo Raudsepp. Anti välja ajalehte Kirjanduslik Orbiit, koguteos "Põhjakaar" (1931). Rühmituse programmiliseks märksõnaks sai elulähedus, kirjanduselt oodati "maisemat", "inimlikumat" ellusuhtumist, igapäevaelu kujutamist, astuti nooreestiliku uusromantismi vastu, rünnati Siurut, Tarapitat. Anneli Oidsalu 12
Hint. Sama suunda esindas ka Johannes Semperi romaan "Armukadedus", mis vaagib detailideni armastuse ja armukadeduse vahelist pingelist võitlust peategelase sisemaailmas. 1930. aastate kirjandust mõjutas poliitiliselt komplitseerunud olukord, proosakirjandus oli sel ajal traditsioonilisem ja rahvuskesksem. 1930. aastate kirjanduses seostub realismiga eluläheduse kontseptsioon, millega algatas Kirjanduslik Orbiit- esimene suur kirjanduspilti kujundav rühmitus pärast Tarapitale järgnenud vaheaega. Selle juhtivad liikmed proosas olid August Jakobson, Erni Hiir jt. 1934. aastal toimunud poliitiline pööre ei tähendanud kirjandusele küll päris otsest kontrolli, nagu see toimus ajakirjandusega, kuid positiivsele elukujutamisele ja rahvuslikkusele orienteeritud riiklik "tellimus" avaldas kirjanduselegi teatud mõju. Ilmus rohkesti ajaloolisi romaane, mis kujutasid eestlaste kangelaslikku võitlust kaugemas ja lähemas minevikus, näiteks August Mälgu
kuid arvati, et selle saab hoopiski Tammsaare oma ,,Tõe ja õiguse" II-V köite eest. Selline stipendiumite jagamine aitas kirjanikel jätkuvalt kirjandusmaastikul püsida. Seega trükisõnas aktualiseerusid rahvusega seotud probleemid- rahvusteadvus, rahvuslik enesehinnang ja omapära. Kritiseeriti tolle aja noorte kirjanike võõrmõjulisust. Rahvusliku omapäraga seoti ka elulähedust- selle algatas Tarapitale järgnenud rühmitus Kirjanduslik Orbiit. Kirjanike hoiak oli kriitilises olukorras demokraatlik ja iseseisev. Tekkisid uued maailmavaated, mis avaldusid kirjanduses. 1934. aastal toimus Konstantin Pätsi riigipööre (algas vaikiv ajastu), mis mõjutas eesti kirjandust suurel määral. Teoseid anti välja enamjaolt tellimustöödena, avaldati vaid kindlatel teemadel kirjatükke ning domineeris psühholoogiline realism. Ilmus rohkesti ajaloolisi
See tõrjus koera käte ja jalgadega eemale, pööras ning väänas oma kuivetanud keha naljakal viisil, kraaksus, kähvis mitu korda «uist! uist!» -- aga kus kuri vaenlane kuulab! Krauh! -- - ja ülbe looma hambais kõigub hõlma-tükk, millega ta uhkesti, nagu sõjamees võidu järel, peremehe poole traavib. See aga hoiab kõhtu naeru pärast, hoolimata Emmi noomimisest, kes Jaanusega koos oli ka sinna jõudnud. Kubjas katsus haleda näoga oma kätkenud kuuehõlma ja vingus: «Tarapitale oleks tõesti taplemist vaja (tema altkulmu koera poole luuriv pilk ütles: «Küll ma su kaela murraksin, hundi-sööt!»), näe nüüd, mis ta tegi! Hõlm puru! Kanz fei jereisst! Miks noorhärrad ei keelanud, ta oleks 22 mu püksid peaaegu lõhki kiskunud, kanz fi heine alte Sack! Häh tu teivel! Häh tu-u teivel!» «Oh, Tarapita, kuldne Tarapita!» karjus Oodo naeru vahel. «Omaenese ristiisa hõlma krapsti kinni -- ha-ha-haa . . . häh tu teivel, häh tu teivel!»
annaabi.ee 
