Ta oli olnud väga julm ja lasknud neil ükshaaval ülejäänud linnarahva (meeste) eest läbi kõndida ning kõik võisid neid peksta. Seejärel visati nad kurisikku. Selle käigus olid paljud metsistunud ja eriti jubedalt käitusid linna joodikud. Jubedam olevat olnud ainult päev, mil fasistid omakorda nende alevi vallutasid, kuid M keelas tal sellest rääkida. Nad jõudsid S laagrisse. Seal kohtasid nad Joaquin-it, kes rääkis ka oma perekonnast ja fasistide tapatalgutest. Seejärel kohtusid nad S-ga, kes pakkus neile viskit. R rääkis talle oma plaanidest ja S lubas teda aidata. PI ja S hakkasid rääkima, et kuhu peaks pärast silla hävitamist põgenema. Veel vestlesid nad eelmisest õhkijast ja R rääkis, miks ta oli tema tapnud. Teised tahtsid teada, et kas R närvid ikka on korras. R väitis, et on. S ütles, et silla õhkimine pole probleemiks, kuid päevavalgel põgenemine võib väga traagiliselt lõppeda
Ehitati piiramistorn, mõlemad pooled pommitasid teineteist paterellidega. 3. veebruaril ehk kuus päeva pärast piiramise algust algas äge tormijooks mööda libedat linnusevalli ning lõpuks õnnestus piirajatel linnusesse tungida, see tühjaks röövida ning põlema süüdata. Järgnesid suured tapatalgud. Tundub, et kõigi Muhu linnuse kaitsjate tapmisega taheti teisi saarlasi vabatahtlikult alistuma sundida. Liivimaa vanem riimkroonika räägib aga ühest muhulasest, kes pääses tapatalgutest sel teel, et sidus leivakoti endale ristisõdijate kombel selga ja lipsas nõnda märkamatult minema. Saarlaste linnused alistusid ja võtsid ristimise surmaähvardusel vastu, sest vallutajate suure ülekaalu ja linnuste ülerahvastatuse tõttu polnud võimalik vastu panna. Pärast Muhu vallutamist siirdus ristisõdijate vägi Saaremaa tugevaima linnuse alla Valjalas. Hakati rüüstama ümbruskonda ning alustati piiramise ettevalmistamist. Saarlased mõistsid
Ta oli olnud väga julm ja lasknud neil ükshaaval ülejäänud linnarahva (meeste) eest läbi kõndida ning kõik võisid neid peksta. Seejärel visati nad kurisikku. Selle käigus olid paljud metsistunud ja eriti jubedalt käitusid linna joodikud. Jubedam olevat olnud ainult päev, mil fasistid omakorda nende alevi vallutasid, kuid M keelas tal sellest rääkida. Nad jõudsid El Sordo laagrisse. Seal kohtasid nad Joaquin-it, kes rääkis ka oma perekonnast ja fasistide tapatalgutest. Seejärel kohtusid nad S-ga, kes pakkus neile viskit. Robert Jordan rääkis talle oma plaanidest ja El Sordo lubas teda aidata. Pablo naine ja El Sordo hakkasid rääkima, et kuhu peaks pärast silla hävitamist põgenema. Veel vestlesid nad eelmisest õhkijast ja Robert Jordan rääkis, miks ta oli tema tapnud. Teised tahtsid teada, et kas Robert Jordan närvid ikka on korras. Robert Jordan väitis, et on.
ohvreid Saksamaa tsiviilelanike seast. 17. jaanuaril 1944 teostatud kuninglike õhujõudude pommirünnakut Berliinile taunis isegi Briti parlamendi ülemkoda. Samas oli lääneliitlaste õhurünnakutel siiski vähemalt strateegiline eesmärk. Sõjaaastail tugevnenud nõukogulikel repressioonidel puudub aga igasugune põhjendus. Esimesed otsesed tõendid kommunistliku reziimi korraldatud massilistest tapatalgutest avalikustasid sakslased 13. aprillil 1943, süüdistades Nõukogude võime 4500 Poola ohvitseri mõrvamises. Nimelt leiti Katõnist Smolenski lähedalt Nõukogude Liidu julgeolekujõudude teostatud veresauna ohvrite ühishaud. Kuid Moskva ei piirdunud ainult naaberriikide ohvitseride hävitamisega. Nõukogude kodanikest represseeriti 1941. aastal esimestena volgasakslased. 1944. aastal jõudis järjekord krimmitatarlaste ja mitmete Põhja-Kaukaasia rahvasteni (sh
,,Troojalased, hobuste taltsutajad, ärge peatuge! Mida te kardate? Kreeklaste nahk pole kivist ega terasest, et seda pole võimalik haavata! Pidage meeles, et Achilleus täna ei võitle. Edasi! Edasi!" Troojalased lähevad vasturünnakule. Voolab veri ja tõuseb tolm. Müdisevad hobusekabjad ja krigisevad vankrirattad, taevast aga sajab nooli ja odasid. Siis hüüab Athena väsinult Aresele: ,,Ares, kas ei saa sulle neist tapatalgutest juba küllalt? Tule ära! Tõmbugem kähmlusest kõrvale, ärgem enam võidelgem! Ärgem ärritagem isa Zeusi!" Nii öeldes võtab ta oma mässaval vennal käest ja viib ta Skamandrose kaldale, kus nad hingeldades ja veristena peatuma jäävad. Lahinguhoog raugeb, kuigi mitte sellepärast. Siis aga tungib üks vapramaid Kreeka juhte Diomedes võitlusinnust tiivustatuna üha ägedamalt troojalaste vastu, kes tema löökide all taas on sunnitud taanduma
Punased olid Perekopi maakitsusel kantud kaotustest nii nõrgestatud, et ei suutnud valgeid jälitada, andsid oma panuse evakuatsiooni õnnestumisse, siiski jäi maha hulgaliselt sõdureid ja tsiviilisikuid, pandi toime üks kodusõja suuremaid verepulmasid. Hinnanguliselt on väidetud, et tohututest kaotustest tigestunud punaväelased tapsid kuni 50 000 inimest. Punaste endi kaotused olid 10 000. Olukord Punaarmees oli väga ebameeldiv, kujunes kõrgetele ülemustele ohtlikuks. Tohututest tapatalgutest olid punaväelased vihastunud ka oma ülemate peale, rindearmee ja diviiside ülemad olid tõsises hädas, et alluvaid ohjes hoida, et distsipliin taastada ja mässu ära hoida. Ka Nestor Mahno pööras punastele selja ja alustas võitlust nende vastu. Krimmi võitlustes osales ka Läti kommunistlik kütidiviis, kes pärast neid lahinguid otsustas, et nüüd aitab küll. Asusid rongidele, panid Läti rahvuslipud püsti ja sõitsid kodumaale tagasi
annaabi.ee 
