varjata: tanutaja varjas mütsi pähepanemisel oma kehaga noorikut, laotas mõrsjale üle suure räti või püüdis mütsi märkamatult pearäti alla torgata. Tanutamine oli üleminekuhetk neiupõlvest noorikupõlve ja seega uskumuste kohaselt (nagu kõik sellised kriitilised hetked - sünd, surm jne.) kergesti mõjutatav igasuguste ebapuhaste olevuste ja halbade jõudude poolt. Selline kartus tingiski kombe varjamist ja peitmist. Mõnel pool järgnes tanutamisele veel sümboolne neiupõlvest ,,väljatõmbamine" või ,,väljatõstmine". Näiteks: kui noorikul tanu pähe ja põll ette oli pandud, siis istus ta peiupoisi sülle, kes tema ümbert kahe käega kinni hoidis, mis peale kõik pulmamehed tulid noorikut tema käest ära kiskuma. Muidugi sai vaene noorik siis kiskuda ja venitada küllalt, sest teda oli hoitud kui kruustangide vahel kinni, et keegi teda kätte ei saaks, kuni viimaks tuli pahase näoga peigmees, kes samuti kiskudes ja
Pulmalaulikud olid need, kes heade rituaalitundjatena pulma juhtisid. Nad pidid olema väga sõnaosavad, et reageerida kõigi külaliste nii halvustavatele kui kiitvatele avaldustele. Tanutamine ehk pruudile naise peakatte pähe panemine oli pulma keskne rituaall. Selles peituski kogu pulma tähendus. Nii saadi abielunaiseks, mitte aga kirikus jah-sõna üteldes. Teiseks oluliseks abielunaise tunnuseks oli põll ja enamasti järgneski tanutamisele põlletamine ehk põllelappimine. Pärast põlletamist algas pruudi tantsitamine, mis algselt kuulus ilmselt viljakus- ja sigivusrituaalide hulka. Tantsitamisel oli esimeseks keegi peigmehepoolsetest sugulastest, kellele pruut pärast kindad kinkis.Kõik, kes pruudiga tantsisid, pidid talle pärast raha peosse panema. Toidulaud Pulmalaua katmisel etendas kollektiivne abistamine tähtsat osa. Selge oli, et ühel talul polnud
põski ja lausub käsu "pea mees meeles" ja siis pandi tanu pähe ja nõnda moodi kolm korda. Kahel esimesel korral pannakse tanu viltu pähe ja mõrsja raputab selle maha. Tanutamise ajal peab noorik nutma, et mitte nutta hilisemas eas. Tanutamise asemel võib mängida pruudipärja mängu. Mirtidest või loorberitest pruudipärg mängitakse maha, selle uuest omanikust saab järgmine pruut. Pruudipärja asemel on maha mängitud ka peiu müts. Tanutamisele järgneb põlletamine. Põlle etteseadja ehk põlletaja on peiupoiss, põll seatakse ette naljatuste saatel. Peale mitmeid katsetusi leitakse põlle õige koht ja seoti noorikule ette. Põlletamisega on ka põllelappimine, mille algatab pruudivend. Pruudivend peab kurtma, et peigmees on ostnud katkise põlle ja ta kutsub pulmalisi põlle lappima. Põlle lapitakse rahaga. Esimese mündi heidab peig, järgnevad peiupoisid ja teised pulmalised. Pruudi vend näitab piitsavarrega: siin on auk
Tanutamise ajal istusid pruut ja peigmees kõrvuti, tanutajaks oli peigmehe ema või isamehe naine ehk mõõgaema. Kõigepealt lõigati juuksed ja kammiti pead, seejärel võttis tanutaja tanu ja lõi sellega pruudile vastu põske ja lausus tanutamissõnad. Esimesed kaks korda pandi tanu nii, et see peas ei seisnud või ajas pruut selle ise peast maha. Kolmas kord jäi tanu pidama ja nii oligi neiust noorik saanud. Teiseks oluliseks abielunaise tunnuseks oli põll ja enamasti järgnes tanutamisele põlletamine ehk põllelappimine. Algul prooviti põlle siduda igale poole, küll kaela, küll jalgade ümber, lõpuks pandi põll õigesse kohta ja saigi hakata seda lappima. Esimese raha viskas sisse peigmees ja tema järgi tegid seda ka pulmakülalised. Sellele järgnes veel pruudi tantsitamine, mis algselt kuulus viljakus ja sigivusrituaalide hulka, hiljem kujunes sellest ka rahakogumise ettekääne. Esimese öö mehe ja naisena veetsid noorpaar tihti hoopis lambalaudas
tutvustati. Teisel päeval saabus peiukoju saunjarahvas koos pruudikirstuga. Peiukodus nõudis saunjarahvas pruuti näha ja hakkas omakorda pruuti otsima. Teisel päeval toimus ka pulmakombestiku keskne rituaal tanutamine: selle käigus pandi pruudile pidulikult pähe abielunaise peakate, mis tegi pruudist nooriku. Tavaliselt toimus see mõnes kõrvalises ruumis nagu aidas või saunas ja ainult kõige tähtsamate pulmategelaste juuresolekul. Harilikult järgnes tanutamisele põlletamine, st. noorikule põlle kui abielunaise kohustusliku riietuseseme ettesidumine. Sellega kaasnes põllelappimine, st. noorikule raha korjamine, mille puhul pidid pulmalised põlle sisse raha viskama. Järgnes nooriku tantsitamine, mis kuulus algselt arvatavasti muistsesse viljakus- ja sigivusrituaali: pärast tanutamist ja põllelappimist viis mõni peigmehe sugulane, uuemal ajal peigmees ise, nooriku esimesena tantsima. Seejärel
Tanutamise ajal istusid pruut ja peigmees kõrvuti, tanutajaks oli peigmehe ema või isamehe naine ehk mõõgaema. Kõigepealt lõigati juuksed ja kammiti pead seejärel võttis tanutaja tanu ja lõi sellega pruudile vastu põske ja lausus tanutamissõnad. Esimesed kaks korda pandi tanu nii, et see peas ei seisnud või ajas pruut selle ise peast maha. Kolmas kord jäi tanu pidama ja nii oligi neiust noorik saanud. Teiseks oluliseks abielunaise tunnuseks oli põll ja enamasti järgnes tanutamisele põlletamine ehk põllelappimine. Algul prooviti põlle siduda igale poole, küll kaela, küll jalgade ümber, lõpuks pandi põll õigesse kohta ja saigi hakata seda lappima. Esimese raha viskas sisse peigmees ja tema järgi tegid seda ka pulmakülalised. Sellele järgnes veel pruudi tantsitamine, mis algselt kuulus viljakus ja sigivusrituaalide hulka, hiljem kujunes sellest ka rahakogumise ettekääne. Esimese öö mehe ja naisena veetsid noorpaar tihti hoopis lambalaudas
annaabi.ee 
