Mulgi pudru sünd. Ajalooliselt jääb mulgi pudru sünd 19. sajandi esimesse veerandisse, mil mulgid hakkasid esimesena tangu ja vastselt talupõldudele ilmunud kartulit koos pudruks keetma. Üle kogu Eesti levib Mulgi pudru valmistamise ja söömise tava on alles 19. sajandi viimasel veerandil. Seoses sellega, et mulgid teistes kihelkondades talusid päriseks ostsid levis Mulgimaalt mujale Eestisse ka mulgi pudru söömise ja valmistamise komme, nii nagu näiteks ka rasvasäilitamise komme, pekirasvaga keedetud tangudega kapsaste (mulgi kapsad) valmistamise ja söömise komme ning ka segakama. Mulgi pudru sünd oli tingitud uue vilja, kartuli kokkuhoiust. Et varutud vilju jaguks uueks saagikoristuse ajaks tuli varutud vilju toidutegemisel ühtlaselt kasutada ehk kokkuhoida ning just kokkuhoiu eesmärgil segatigi toidu tegemisel erinevaid vilju. Eesti leentes ja segatoitudes ei puudunud kunagi odratangud või odrajahu, olles iga roa tähtsaim koostisosa...
keedetud munad olid pühapäevaroad. Piimatoodetest tarvitati rõõska ja haput piima, võid ja kohupiima. Lisaks hapupiimale tarvitati joogiks kalja, pühade puhul õlut. Liha polnud talurahva laual väga sagedane. Loomi tapeti sügisel, kohe tarvitati ära rupskid, liha säilitati soolatult ja suitsutatult. Seapeast ja -jalgadest keedeti pidurooga sülti, mis sellise valmistusviisiga on maailmas ainulaadne ja mida eestlased tänini söövad. Pühaderoaks olid ka vorstid, mille tangupudrust täidisele lisati vaid veidi liha; tänini on püsinud komme süüa jõuluks verivorsti. Lihaga keedeti ka kapsasuppi, suitsuliha pandi herne- ja oasupisse. Soolatult jõudis lauale silk, värske kala oli tavalisem rannas ja suurte järvede ääres. Eestile eripärane kalatoit on vürtsikilu, mille valmistamisviis pärineb paarisaja aasta tagant Tallinna ümbrusest. 19. sajandi teisel poolel hakkasid Eestis koos omandisuhete ja majandusoludega muutuma ka toitumistavad
pühapäevaroad. Piimatoodetest tarvitati rõõska ja haput piima, võid ja kohupiima. Lisaks hapupiimale tarvitati joogiks kalja, pühade puhul õlut. Liha polnud talurahva laual väga sagedane. Loomi tapeti sügisel, kohe tarvitati ära rupskid, liha säilitati soolatult ja suitsutatult. Seapeast ja -jalgadest keedeti pidurooga sülti, mis sellise valmistusviisiga on maailmas ainulaadne ja mida eestlased tänini söövad. Pühaderoaks olid ka vorstid, mille tangupudrust täidisele lisati vaid veidi liha; tänini on püsinud komme süüa jõuluks verivorsti. 19. sajandi teisel poolel hakkasid Eestis koos omandisuhete ja majandusoludega muutuma ka toitumistavad. Järk-järgult said tuntuks ja kättesaadavaks uued toiduained ja -valmistamisviisid. Peamised rahvusvahelised mõjud tulid linnade ja mõisate kaudu Saksamaalt ja Venemaalt. Vürtspoodidesse ilmusid müügile soolaheeringas, manna, riis, suhkur, kohv ja vürtsid
(päikesekummardamise tava) kogu öö. Jõuluööl oli toit laual (osana esivanematekultusest) ja süüa tuli seitse korda - et olla järgneval aastal terve ja tugev. Külluslik jõululaud tähendas piisavalt toitu kogu tulevaseks aastaks. Joodi koduõlut. Jõululeib - jõuluorikas - seisis laual, seda aga ei söödud, vaid säilitati jõulude järel viljasalves. See leib oli seakujuline, sest siga oli Euroopa rahvastele viljakuse kehastus. Jõuluvorstid ehk makid tehti tangupudrust, millele lisati rasva, liha ja köömneid. Magustoiduks söödi pähkleid. Sealiha hapukapsaga ja verivorsti söömise tava on suhteliselt hiline. Jõululaupäevased tööd lõppesid tavaliselt juba lõuna ajal saunaskäiguga. Siis pandi selga uued puhtad riided ja jäädi jõule ootama. Peeti laulu-, jõu- ja osavusmänge, külanoored käisid niisama ringi. Jõuluööl vaadati tähti ja härmatist, et ennustada tulevikku ja ilma tulevaks aastaks
Eesti talurahva toidusedelis olid haruldased munatoidud. Piimatoodetest kasutati rõõska, eelmainitud hapupiima, võid ja kohupiima. Liha polnud talurahva laual väga sagedane. Loomi tapeti sügisel, kohe kasutati ära rupskid, liha säilitati soolatult ja suitsutatult. Seapeast ja -jalgatest valmistati pidurooga - sülti, mis sellise valmistusviisiga on maailmas ainulaadne ja mida eestlased tänini söövad. Piduroaks olid ka vorstid, mille tangupudrust täidisele lisati vaid veidi liha. Eestile eripärane kalatoit on vürtsikilu, mille valmistamisviis pärineb paarisaja aasta tagant Tallinna ümbrusest. (Bardone, Kannike, Jürjo, Plath, 2016) 2.VENEMAA Vene köögi alustalaks on suur vene ahi, milles toidud hauduvad kaua ühtlasel jahtuval temperatuuril, andes vene köögi toitudele neile omapärase maitse. Aga samas ei võimalda ahi kasutada erinevaid kuumtöötlemisvõtteid. Lisaks ahjule mõjutas tugevalt vene kööki õigeusu kirik
Piimatoodetest tarvitati rõõska ja haput piima, võid ja kohupiima. Lisaks hapupiimale tarvitati joogiks kalja, pühade puhul õlut. Liha polnud talurahva laual väga sagedane. Loomi tapeti sügisel, kohe tarvitati ära rupskid, liha säilitati soolatult ja suitsutatult. Seapeast ja -jalgadest keedeti pidurooga sülti, mis sellise valmistusviisiga on maailmas ainulaadne ja mida eestlased tänini söövad. Pühaderoaks olid ka vorstid, mille tangupudrust täidisele lisati vaid veidi liha; tänini on püsinud komme süüa jõuluks verivorsti. Lihaga keedeti ka kapsasuppi, suitsuliha pandi herne- ja oasupisse. Soolatult jõudis lauale silk, värske kala oli tavalisem rannas ja suurte järvede ääres. Eestile eripärane kalatoit on vürtsikilu, mille valmistamisviis pärineb paarisaja aasta tagant Tallinna ümbrusest. 19. sajandi teisel poolel hakkasid Eestis koos omandisuhete ja majandusoludega muutuma ka toitumistavad
pühapäevaroad.Piimatoodetest tarvitati rõõska ja haput piima, võid ja kohupiima.Lisaks hapupiimale tarvitati joogiks kalja, pühade puhul õlut.Liha polnud talurahva laual väga sagedane. Loomi tapeti sügisel, kohe tarvitati ära rupskid, liha säilitati soolatult ja suitsutatult. Seapeast ja -jalgadest keedeti pidurooga sülti, mis sellise valmistusviisiga on maailmas ainulaadne ja mida eestlased tänini söövad. Pühaderoaks olid ka vorstid, mille tangupudrust täidisele lisati vaid veidi liha; tänini on püsinud komme süüa jõuluksverivorsti. Lihaga keedeti ka kapsasuppi, suitsuliha pandi herne- ja oasupisse.Soolatult jõudis lauale silk, värske kala oli tavalisem rannas ja suurte järvede ääres. Eestile eripärane kalatoit on vürtsikilu, mille valmistamisviis pärineb paarisaja aasta tagant Tallinna ümbrusest.19. sajandi teisel poolel hakkasid Eestis koos omandisuhete ja majandusoludega muutuma ka toitumistavad
Piimatoodetest tarvitati rõõska ja haput piima, võid ja kohupiima. Lisaks hapupiimale tarvitati joogiks kalja, pühade puhul õlut. Liha polnud talurahva laual väga sagedane. Loomi tapeti sügisel, kohe tarvitati ära rupskid, liha säilitati soolatult ja suitsutatult. Seapeast ja -jalgadest keedeti pidurooga sülti, mis sellise valmistusviisiga on maailmas ainulaadne ja mida eestlased tänini söövad. Pühaderoaks olid ka vorstid, mille tangupudrust täidisele lisati vaid veidi liha; tänini on püsinud komme süüa jõuluks verivorsti. Lihaga keedeti ka kapsasuppi, suitsuliha pandi herne- ja oasupisse. Soolatult jõudis lauale silk, värske kala oli tavalisem rannas ja suurte järvede ääres. Eestile eripärane kalatoit on vürtsikilu, mille valmistamisviis pärineb paarisaja aasta tagant Tallinna ümbrusest. 19. sajandi teisel poolel hakkasid Eestis koos omandisuhete ja majandusoludega muutuma ka toitumistavad
annaabi.ee 
