Tänapäeva Tuhkatriinu (0)

Maratriinu
Ühel päeval, kui päike kõrvetas ja ümbruskonnas polnud tilkagi jahutavat vett, kustus Marabura eluküünal. Ei surnud ta mitte kuumusesse ega janusse vaid kohutav ning armutu AIDS oli aegamööda röövinud noore naise jõu. Piinad lõppesid ja trummipõrina saatel põletas suguharu ta maised jäänused tuleriidal. Kaks kurba suurt pruuni silma tumedas näos jälgisid veidi arusaamatult toimuvat. Väike tüdruk Maratriinu oli jäänud Aafrika päikese alla üksi. Vaesus ja haigused olid siinkandis igapäevased. Ei olnud ühelgi suguharu liikmel jõudu ega tahtmist teda omale kasvatada jätta. Inimkaubandusega tegelevad isikud ostsid tüdruku paari riidehilbu ja kobara banaanide eest ning müüsid ta edasi teise suguharu pealikule orjaks.
Maratriinu asus elama pealiku hütti koos tema tütardega kellest said talle kasuõed. Juba mõne aja jooksul hakkasid ülbed ja uhked kasuõed Maratriinut igatmoodi ära kasutama ja alandama. Küll sundisid nad Maratriinut oma kõrvadest kõrbeliiva urgitsema, mille tegevusega ei olnud nad ise sugugi rahul. Veel sundisid kasuõed teda lõvipabulaid sööma, alati nende järelt koristama ja hirmsatele krokodillidele süüa andma. Maratriinu tundis end vahel kõigi poolt hüljatuna ega mõistnud miks kasuõed tema vastu nii ebaõiglased on.
Sellele vaatamata oli ka tema päevades rõõmsamaid hetki, mil ta kuulis ritsikate siristamist, lõvide möirgamist ja trummide põrinat. Talle meeldis ka veeta aega koos oma lemmikelevandi Tireešuga. Eriti meeldis talle vaadata öösel mustas Aafrika taevas säravaid tähti. Neid vaadates ta mõtles ja unistas tagasipääsemisest oma suguharu juurde...
Ja ühel päeval juhtuski midagi üllatavat. Nende külasse saabusid võõrad, kes teatasid, et ka Aafrikasse on loodud lastekodu ning nende töötajad otsisid küladest orvuks jäänud lapsi. Ning väike Maratriinu sai kokku lastekodu töötaja Hea Haldjaga, kellele ta rääkis ,,oma loo``, mille tõttu oli pealik kohustatud loobuma Maratriinust ning andma ta lastekodule. Ta oli küll natuke kurb, mil ta sõitis lastekodu poole, ära pealiku juurest sest nemadki olid talle lähedasteks saanud hoolimata kasutütarde tegudest. Oma lühikese elu jooksul tuli tal juba teist korda jälle asuda teele tundmatusse.
Ta elu hakkas kulgema nüüd teiste omasuguste orvuks jäänud laste seas. Nendele õpetati seal lugemist , kirjutamist ja muusika tegemist, mis oli Maratriinule juba ammu meeldinud. Siinkohal võiks arvata , et loo õnnelik lõpp on käes. Kuid ei veel!
Ühel hommikul vuras lastekodu õuele uhke Mercedes AMG tuuninguga limusiin, millest astus välja kuulus filmitegija, kes parasjagu oli võtnud nõuks lapsendada üks väike tüdruklaps ja temast kuulus näitleja teha. Ja juhtuski nii , et just Maratriinu ilu ja tagasihoidlikkus meeldisid onu Jimile. Nii oli kuulsa mehe nimi . Ning kiiresti aeti korda lapsendamispaberid ja pikk sõit üle ookeani kaugele maale võiski alata. Maratriinukesele oli see järjekorras juba kolmas elukohavahetus ja sisimas lootis ta , et ehk see jääb ka viimaseks .
Maratriinust sai nüüd rikka pere laps, kellel oli kõik olemas . Ta elas hüti asemel uhkes villas . Sai aimu elust ja asjust millest ta enne kuulnudki polnud , nägemisest rääkimata. Ta sai oma kohmetusest kiiresti üle läks rõõmuga kooli ja haaras endasse kõike uut. Hakkas usinalt õppima ning peagi usaldati talle juba osatäitmine esimese filmis. See meeldis talle väga ja temast hakkasid kaugenema halvad mälestused eelnevast elust. Temast sai tõeliselt andekas näitlejanna , kellele pakuti palju esinemisi erinevates filmides . Peagi tutvus ta nägusa valge noormehega, kes soovis teda endale naiseks kosida.
Nad abiellusid ja kui nad surnud pole , siis elavad nad Hollywoodis veel praegugi.