kvaliteedist. Kolmesuvise, umbes kilose kaubakarpkala suviseks tiigis pidamisekson ühe kala kohta vaja 1020 m3 vett. Veetaseme säilitamiseks (veekadu tiikidest toimub aurumise või filtratsiooni kaudu) peetakse vajalikuks vee juurdevoolu 0,51 l/sek. Läbivooluta tiikides peaks kaladele sobiva keskkonna loomiseks vee sügavus olema 1,52 m, et veetaseme langus veevaesel perioodil neid ei ohustaks. Talvitustiikides, kus kalade asustus on väga tihe, on veetarve ka palju suurem. *Karpkala on keskkonnatingimuste suhtes üks kõige kohanemisvõimelisemaid kalaliike ja talub lühiajaliselt ka väga suuri kõrvalekaldeid neist näitajatest. Näiteks hapnikusisaldusetaluvuse alampiir on tal 2,5 mg/l, letaalne 0,8 mg/l, temperatuuri alampiir 0,1 °C, ülempiir 35 °C ja letaalne 38 °C. Tiigid täiesüsteemilises karpkalakasvanduses.
otstarbest, kalade asustus tihedusest ja vee kvaliteedist. Kolmesuvise, umbes kilose kaubakarpkala suviseks tiigis pidamisekson ühe kala kohta vaja 10–20 m3 vett. Veetaseme säilitamiseks (veekadu tiikidest toimub aurumise või filtratsiooni kaudu) peetakse vajalikuks vee juurdevoolu 0,5–1 l/sek. Läbivooluta tiikides peaks kaladele sobiva keskkonna loomiseks vee sügavus olema 1,5–2 m, et veetaseme langus veevaesel perioodil neid ei ohustaks. Talvitustiikides, kus kalade asustus on väga tihe, on veetarve ka palju suurem. 47 Tiigid täiesüsteemilises karpkalakasvanduses. Täiesüsteemilises kalakasvanduses kasvatatakse kõikki vanuserühmi - sugukalad, noorkalad, kaubakalad , asenduskalad. Kalakasvatuseks rajatud tiigid on loodusliku põhja ja mullast (kruusast, liivast) tammidega veest tühjendatavad rajatised, kus vee läbivoolu ja taseme hoiab regulaator.
KASV Sugu karpkalad vajavad optimaalset tihedust (olenevalt vanusest 600–400 isendit ha kohta). Suurim on optimaalses eas (6–10aastaste) kalade juurdekasv (emastel keskmiselt 418–632 g, isastel 390–580 g suve jooksul. Portsjonkudejad (sugukalatiiki asustada haugi). SUGUKALADE ETTEVALMISTUS Sugukalade ettevalmistus kudemiseks algab nende väljapüügiga talvitustiikidest kohe pärast jää sulamist. Väljapüügiga ei tohi viivitada, sest sugukalade pikaajalisel hoidmisel talvitustiikides kudemise ootel jäävad emaskalade gonaadid juuni alguseks III–IV arenguastmesse ja küpsuskoefitsient (gonaadide massi ja kala kehamassi suhe) on 1,7–14,5%. Viljastumiseks ja normaalseks arenguks sobivat marja annavad emaskalad alles siis, kui keskmine küpsuskoefitsient on 28,5%. Väljapüügil eraldatakse emas- ja isaskalad ning asustatakse eraldi tiikidesse, et ära hoida nn spontaanset kudemist. Soovitav on isegi isas- ja emaskalad talvitada eraldi tiikides. VÄLISED TUNNUSED
maimud. Suurim on optimaalses eas (610aastaste) kalade juurdekasv (emastel keskmiselt 418632 g, isastel 390580 g suve jooksul). Karpkala sugulise küpsemise stimuleerimiseks kasutatakse suguküpse kala hüpofüüsi ekstrakti süstimist. Hüpofüüs sisaldab vajalikke hormoone. Karpkala saab paljundada ka sel viisil, et lastakse suurtel kaladel tiigis kudeda . 3)VÄLJAPÜÜK Väljapüügiga ei tohi viivitada, sest sugukalade pikaajalisel hoid misel talvitustiikides kudemise ootel jäävad emaskalade gonaadid juuni alguseks IIIIV arenguastmesse ja küpsuskoefitsient (gonaadide massi ja kala kehamassi suhe) on 1,714,5%. Viljastumiseks ja normaalseks arenguks sobivat marja annavad emaskalad alles siis, kui keskmine küpsuskoefitsient on 28,5%. Väljapüügil eraldatakse emas- ja isaskalad ningasustatakse eraldi tiikidesse, et ära hoida nn metsikut kudemist. Soovitav on isegi isas- ja emaskalad talvitada eraldi tiikides (Soe märts aprilli algus)
Sellel tempe ratuuril enamik parasiite hukkub, kuid osa moodustab tsüste, mis võivad veekogu põhjas kaua säilida. Sattudes kala lõpustele, tsüsti kest lahustub ning infusoor läheb üle parasiitsele eluviisile. Hilodonellad paljunevad kõige intensiivsemalt talvitustiigis, kus kalu ei söödeta ja asustustihedus on suur. Hilodonellasid võib leida peaaegu kõigil kalaliikidel igas vanuses. Haigestumist põhjustavad nad siiski vaid samasuvistel karpkaladel talvitustiikides ja samasuvistel forellidel suvel. Hilodonellade massiline paljunemine toimub kevadtalvel. Kalade suure asustustiheduse korral paljuneb parasiit isegi temperatuuril 1 °C ja alla selle. Hilodonellad võivad talvitustiiki sattuda mitmel teel: eelmisest talvitumisest säilinud tsüstidega, koos kaladega ja koos veega. Nad kanduvad kontakti teel tabandunud kalalt üle tervetele, kuid samuti tsüsti sattumisel kalale. On täheldatud, et hilodonelloo
Kalale sattunud parasiidid tungivad aktiivselt epiteelkihi alla, kus nad toituvad ja kasvavad . Ihtüoftiiriuste paljunemiseks peetakse optimaalseks temperatuuriks 2526 °C. Olenevalt vee temperatuurist kestab parasiidi arengutsükkel tervikuna 45 kuni 2540 ja isegi rohkem päeva. Ihtüoftirioosi haigestuvad kalad igas vanuses, kuid kõige patogeensem on parasiit siiski noorkaladele. Eestis esinevad karpkaladel ihtüoftirioosi puhangud kevadtalvel talvitustiikides, forellimajandeis aga samasuvistel vikerforellidel suve perioodil. Kalad on rahutud, kogunevad tiigi sissevoolule ning püüavad end hõõruda veekogu põhjas. Ihtüoftiirius on kalale väga patogeenne ning tugeva invasiooni korral hukkuvad kalad igas eas. Parasiitide letaalne hulk sõltub kala massist ja mõõtmetest ning parasiidi arenguastmest. Kõige patogeensemad on täiskasvanud isendid. Ihtüoftirioosi läbi
annaabi.ee 
