rannaniidud ning soode äärealad. Rabakonn püüab toitu peamiselt õhtuti. Rabakonn sööb peamiselt mardikaid kuid ka ämblikke, rohutirtse, lutikaid ja röövikuid. Rabakonn veedab peaaegu kogu oma aja maismaal, siirdudes vette vaid kudemiseks. Rabakonnad talvituvad üksikult maismaal lehtede ja heinaga täidetud aukudes, haohunnikute all, näriliste urgudes jne. Talvituma siirduvad nad juba septembris. Nooremad konnad väljuvad talvituspaikadest 1-3 nädalat hiljem aga sügisel viibivad väljas mõni nädal kauem. Rabakonnade kudemisaeg jääb sageli aprilli lõpust juuni alguseni. Kudemiseks on oluline rikas taimestik veekogus ja kõige sobivaimad paigad on rohuse põhjaga tiigid, turbaaugud või heinamaad, kuhu konnad kogunevad umbes 1 km raadiuses. Paaritumise ajaks värvuvad isaskonnad üleni hõbejassinisteks, nende esimeste varvaste peale kasvavad tumedad pulmatüükad ning nad krooksuvad päeval ja ööl mulksuva häälega
Eesti sisalikud ARUSISALIK Arusisalik on 3 Eestis elavast sisaliku liigist kõige tavalisem. Täiskasvanud loomake on 10-16 cm pikkune, kel seljal ja külgedel tumedad triibud. Arusisalikku võime kohata nii koduõuel kui kaugel soos puurondil või kivil käikese käes. Talveks poeb ta maa-alusesse urgu talveunne. Kevadel, tihti veel enne, kui lumi viimseni sulanud, ilmuvad talvituspaikadest esimesena välja isasisalikud. Neile järgnevad emasloomad ja viimaks noored. Enamik roomajaliike saab järglasi munedes, arusisalik on üks väheseid, kes poegib. Tavaliselt saab üks sisalikuema korraga kümmekond poega. Pojad sünnivad alates juulikuu teisest poolest. Nad on alguses tumedat tooni ja ilma mustrita ning alustavad kohe iseseisvat elu. Arusisaliku toiduks on putukad, ämblikud jm väikesed selgrootud. Ta ise võib langeda saagiks rästikule, nastikule ja mitmetele lindudele
ja sihktiivalised (tirtsud ja tirdid). Oktoobrist märtsi-aprillini kestva talveune veedavad suurtesse seltsingutesse kogunenud rohukonnad mutta kaevunult veekogude põhjas. Oluline on, et veekogu põhjani ei jäätuks ja et veetemperatuur ei langeks alla 2,5 ° C. Sellisteks kohtadeks on kaevud, tiigid, järved, ojade ja kraavide suudmealad. Kevadel ärkavad esimesed rohukonnad varakult (juba märtsi keskel) ning neid võib näha liikumas veel sulamata lumel. Talvituspaikadest kudemispaikadesse - kraavidesse, üleujutatud heinamaadele, mudase põhjaga tiikidesse ja järvedesse - liiguvad samas kohas talvitunud konnad koos - toimub 3- 5 päeva kestev ränne. Samas veekogus koeb korraga suur hulk loomi (paarsada, mõnikord ka 500- 700 isendit) kuni 1 km raadiusega territooriumilt Kudemispaiga suhtes on nad äärmiselt konservatiivsed, siirdudes aastast-aastasse tagasi samasse paika, kus ise ilmale tulid. Kui mingi kudemispaik hävib, siis on konnad võimetud omale uut
kaugel see asub. • Eesti nahkhiirte sonarite tippsagedused on vahemikus 20 000-55 000Hz • Inimkõrv kuuleb 20-20 000 Hz Nahkhiirte aastaring Eestis Kevad Nahkhiired ärkavad talveunest aprillis, siis kui putukad öösiti lendama hakkavad. Viimased ärkajad lahkuvad talvituspaikadest mais. Esimese ülesandena peab hoolsasti talvel kaotatud jõuvarusid taastama ja süüa otsima. R.Kalda Mais saabuvad meile tagasi ka See põhja-nahkhiir on talveunest ärganud ilmselgelt liiga vara. rändliigid. Õues on veel külm. Suvi Emased kogunevad poegimiskolooniatesse. Ühes
püüdmas nii päeval kui öösel, kuid kõige aktiivsemalt tegutsevad nad siiski õhtuti. Olulisima osa toidust moodustavad mardikad, vähemal määral tarbib ka ämblikke, rohutirtse, lutikaid ja röövikuid. Suurema osa oma elust, ka talved, veedab rabakonn maismaal, siirdudes vette vaid kudemiseks. Rabakonnad talvituvad üksikult - lehtedega täidetud aukudes, näriliste urgudes, haohunnikute all jne. Talvituspaikadesse siirduvad nad varakult - juba septembris, noored konnad väljuvad talvituspaikadest 1...3 nädalat hiljem, sügisel seevastu viibivad väljas paar nädalat kauem. Rabakonnad koevad suhteliselt hilja - alates aprilli lõpupäevadest mai lõpu või juuni alguseni. Kudemiseks on oluline rikkaliku taimestiku olemasolu veekogus ning kõige sobivamad paigad on rohuse põhjaga tiigid, turbaaugud või rohuse põhjaga heinamaad, kuhu kogunevad konnad ligikaudu 1 km raadiusega territooriumilt. Pulmade ajal värvuvad isaskonnad üleni hõbejassinisteks, nende esimestele
18 Oktoobrist märtsi-aprillini kestva talveune veedavad suurtesse seltsingutesse kogunenud rohukonnad mutta kaevunult veekogude põhjas. Oluline on, et veekogu põhjani ei jäätuks ja et veetemperatuur ei langeks alla 2,5 °C. Sellisteks kohtadeks on kaevud, tiigid, järved, ojade ja kraavide suudmealad. Kevadel ärkavad esimesed rohukonnad varakult (juba märtsi keskel) ning neid võib näha liikumas veel sulamata lumel. Talvituspaikadest kudemispaikadesse - kraavidesse, üleujutatud heinamaadele, mudase põhjaga tiikidesse ja järvedesse - liiguvad samas kohas talvitunud konnad koos - toimub 3...5 päeva kestev ränne. Samas veekogus koeb korraga suur hulk loomi (paarsada, mõnikord ka 500...700 isendit) kuni 1 km raadiusega territooriumilt Kudemispaiga suhtes on nad äärmiselt konservatiivsed, siirdudes aastast-aastasse tagasi samasse paika, kus ise ilmale tulid. Kui
tugevus. Temperatuuri langemisel alla (+10°C) on lendavaid putukaid vähem ja nahkhiirte toitumise aktiivsus langeb (Masing, Keppart, Lutsar, 2004). Nahkhiired, nagu ka paljud teised imetajad meie loomariigis, annavad järglasi ainult üks kord aastas. Suguküps emane sünnitab enamasti ühe poja, harva ka kaks. Lendlaste suguküpsus saabub juba esimesel või teisel eluaastal. Talvitumisperioodil, mis toimub sügisest kevadeni, leiab aset sigimine. Talvituspaikadest lahkumisel aprillis ja mais toimub ovulatsioon ning viljastamine, millele järgneb loote areng (Masing, 1984). Mai lõpust kuni juuni alguseni kogunevad kõik poegi ootavad emased ühte varjupaika, moodustades poegimiskolooniaid, kus püsiv keskkonnatemperatuur mõjub positiivselt loote arengule. Juuni keskel sünnivad esimesed pojad. Enamus järglasi sünnib aga juuni lõpus või juuli alguses (Masing, 1984).
Nii pesitsusajal kui ka muidu õgvendavad jäälinnud oma teekonda läbi hõreda metsa või madalal üle lagendike lennates. Kabli linnurüsasse satub peaaegu igal sügisel kuni paarkümmend jäälindu. Enamasti rännatakse üksikult, harvem nähakse korraga kaht-kolme isendit, kes võivad olla ka ühe pesakonna noored. Talvel kohatakse jäälinde ka Väike-Aasia lõuna- ja Aleeria põhjarannikul. Kuna siiani pole meil rõngastatud jäälindude taasleide talvituspaikadest, jääb teadmata, kas meie linnud rändavad nii kaugele või piirduvad nad Kesk- ja Lõuna-Euroopa sisevetega. Vaenlasi on jäälinnul vähe. Eerik Kumari on leidnud lõopistriku murtud isendi jäänused. Jäälind lendab tavaliselt madalal veepinna kohal ja nii on näiteks raudkullil teda rünnates oht vette kukkuda. Varasematel aegadel on Eestis kümneid jäälinde lastud teaduslike kogude tarbeks ja sadu jahitrofeedena. Varemalt kütiti jäälinde kalatiikidel. Teaduse nimel või lihtsalt
kivide alla jt. niiskematesse paikadesse. Oktoobrist märtsi- aprillini talvituvad suurte gruppidena põhjani mittekülmuvates veekogudes, kus veetemperatuur ei lange alla 2,5 °C - kaevudes, kraavides, tiikides, järvedes; kus nad poevad sügavale mutta või peituvad taimede vahele või kaldamätaste alla. Rohukonnad sooritavad massilisi ühisrändeid (võivad kesta 3...5 päeva), siirdudes sügisel talvituspaikadesse ning kevadel talvituspaikadest kudemispaikadesse. · Toitumine Rohukonnad toituvad peamiselt mardikatest, kahetiivalistest, nälkjatest ja sihktiivalistest. Kullesed toituvad peamiselt vetikatest, vahel ka surnud liigikaaslastest. Rohukonn Rana temporaria L. · Sigimine Koevad aprilli II poolel samas veekogus, kus on ise ilmale tulnud - kraavides, üleujutatud heinamaadel, mudase põhjaga tiikides ja järvedes. Ühte kudemispaika kogunevad loomad kogu
päeval kui öösel, kuid kõige aktiivsemalt tegutsevad nad siiski õhtuti. Olulisima osa toidust moodustavad mardikad, vähemal määral tarbib ka ämblikke, rohutirtse, lutikaid ja röövikuid. Suurema osa oma elust, ka talved, veedab rabakonn maismaal, siirdudes vette vaid kudemiseks. Rabakonnad talvituvad üksikult - lehtedega täidetud aukudes, näriliste urgudes, haohunnikute all jne. Talvituspaikadesse siirduvad nad varakult - juba septembris, noored konnad väljuvad talvituspaikadest 1...3 nädalat hiljem, sügisel seevastu viibivad väljas paar nädalat kauem. Rabakonnad koevad suhteliselt hilja - alates aprilli lõpupäevadest mai lõpu või juuni alguseni. Kudemiseks on oluline rikkaliku taimestiku olemasolu veekogus ning kõige sobivamad paigad on rohuse põhjaga tiigid, turbaaugud või rohuse põhjaga heinamaad, kuhu 24
annaabi.ee 
