taliteraviljadel, ning külvisenorm võib olla väiksem kui teistel. Talioder Hordeum vulgare Odra talivorm on väga populaarne taliviljaliik teistes Euroopariikides, kuna tema viljelemise eeliseks on taimede poolt talviste veevarude otstarbekam ärakasutamine. Eestis on riiklikes sordivõrdlus ja teaduskatsetes varemgi taliodra sorte testitud, kuid meie kliima jaoks vastupidavaid sorte pole seni leitud. Sordiaretuse arenedes on turule tulnud uued ja talvekindlamad sordid Suvinisu Triticum aestivum L. Nisu on olnud vaieldamatu liider maailma teraviljade seas, olles seejuures üks väärtuslikumaid taimseid toiduaineid. Suvinisude küpsetusomadused on saianisuks reeglina paremad. Nisu idanevad seemned ja tõusmed on öökülmale vastupidavad, jahedam ilm soodustab taime võrsumist ja lisajuurte kasvu, veevajadus on suurem kui odral ja taliteraviljadel, loomiseelne veepuudus põhjustab viljatute pähikute teket.
3.1 Sissejuhatus taliteraviljade kasvatamisse Taliteraviljade peamiseks erinevuseks suviteraviljade ees on see, et nad peavad oma saagi moodustamiseks läbima jaheda perioodi. Selle perioodi pikkuseks peab olema 30...65 päeva ja temperatuuriks 0...3°C. Kui niisugused tingimused puuduvad, ei hakka teraviljad kõrsuma, ega anna seetõttu ka saaki. Kevadkülvi korral jäävad nad aga kuni sügiseni võrsumisfaasi. 8.Taliteraviljade talvitumine: Talvekindlamad on 2...4 võrsega taimed, millesse on kogunenud piisavalt varuaineid. Talvetingimustele vastupidavaks muutuvad taimed sügisel, nn. karastumisperioodil. Eristatakse kahte perioodi: 1. I karastumisfaas toimub siis, kui õhutemperatuur on päeval üle 5°C, öösel langeb aga 0°C lähedale. Piisava valguse olemasolu tõttu on fotosüntees intensiivne, kuid jaheduse tõttu on kasvuprotsessid aeglased. Taimed koguvad siin varuaineid. Selles faasis taluvad taimed -10...- 12°C külma
Taliteraviljade peamiseks iseärasuseks võrreldes suviteraviljadega on see, et nad vajavad jarovisatsioonistaadiumi läbimiseks jahedamat keskkonda kui suviteraviljad. Talirukki ja nisu eri vormide jaroviseerumiseks peab temperatuur olema 30...65 päeva vältel 0...3 °C. Taliteraviljade normaalseks arenguks ja kasvuks tuleks külv teha augusti lõpul või septembri algul. Taliteraviljade vastupidavus talvetingimustele oleneb sordist ja talvitumisele mineku seisundist. Talvekindlamad on 2...4 võrsega teraviljataimed, millesse on kogunenud küllaldaselt varutoitaineid. Talvetingimustele vastupidavavaks muutuvad taimed sügisel, nn. karastumisperioodil. See periood jaotatakse kaheks faasiks: Esimene faas taimel algab siis kui õhutemperatuur päeval on üle 5° C ja öösel langeb 0°C. Karastunud taimede lehtedes suhkruid kuni 22% kuivainest. Sellised taimed taluvad 10 kuni 12°C külma.Teises faasis pole valgus vajalik, kuid temperatuur peab langema alla 0 °C
ristikuid 75-85%. Ida- kitsehernes- pikema ajaline liblikõieline. Ristikute kõrreline- ristikuid 50% ja lisaks 2-3 kõrrelist. Need on püsivad, universaalsed, Kõrreliste rohked seemne segud: Kuigi ristikud ei püsi üle 1 aasta võetakse seguse 4-5 kg/ha. Aitavad parandada esimese aasta saagikvaliteeti, suurendavad mulla bioloogilist aktiivsust. Juured muudavad mulla aktiivsust, lämmastiku ja õhustamine. Turvasmuldadel tuleks segusse võtta võsundilisi liike, Keraheina heinasegusse talvekindlamad liigid. Kerahein muutub suuremate lämmastiku annuste juures talveõrnaks. Karjamaa puhul liike rohkem, Seemnesegud: Niidul liik 1. Liikide arv 3-5 2. Liikide suhe: 1 domineeriv liik 3. Kõlvinorm: 20-25 kg/ha. Koristuskonvejeri loomiseks 1. Varajased 2. Keskvalmivad 3. Hilised Liblikõieliste osatähtsus 1. Liblikõieliste rohke- lühi või pikalt 2. LIBlikõieliste kõrreliste universaalne rohumaa 3. Külvinorm 25-35kg/ha Karjamaal Liikide valik 1. Liikide arv 4-6 2
2.2. Magnolia Magnoolia 2.2.1. Kirjeldus Magnooliate (magnolia) (Joonis 1) looduslikud levilad asuvad Põhja- ja Kesk- Ameerikas, Lääne-Indias ning Ida- ja Kagu-Aasias. Magnooliad on igihaljad või heitlehised puud ja põõsad. Nende karvased suured õiepungad arenevad välja juba sügiseks, et kevadel avaneda. Õied võivad olla valged, roosad või purpurjad, sageli ka lõhnavad. Eestisse sobivad kasvatamiseks vähesed talvekindlamad liigid ja sordid, siiski on neid mõttekas istutada vaid arboreetumitesse ja era-aedadesse huvi- ja efektitaimedena. Eestimaa aedades ja dendraariumites on kasvamas 2-4 m kõrgusi ja rikkalikult õitsevaid Loebneri-, hondo-, sieboldi- ja tähtmagnooliaid (Hansaplant 2013). Joonis 2. Magnoolia (http://worldandhome.blogspot.com/2010_04_01_archive.html) 2.2.2. Magnoolia Tagasilõikamine Magnooliat ei ole soovitatav lõigata. Kui seda siiski on vaja teha, on selleks parim aeg juunis
elutegevus kohaneb kasvuperioodilt ümber talvetingimustele. Enne talve läbivad võrsed mitu arengufaasi. Esialgu on nad puitumata, rakud nõrgalt diferentseerunud ja varuained neisse ei kogune. Järgmises faasis on rakud poolpuitunud, nad diferentseeruvad ja neisse hakkab kogunema varuaineid. Pärast seda võrsed puituvad ja muutuvad talvekindlaks. Puittaimedel on oluline lõpetada kasv õigel ajal, sest mida pikem on varuainete kogumise periood, seda talvekindlamad on võrsed. Talveks valmistumine algab kasvu lõppedes ja kestab lehtede varisemiseni. Kui temperatuur langeb alla 5º C, hakkab tärklis rakkudes muutuma suhkruks. See faas kulgeb intensiivselt, kui ilmad on kuivad ja päikesepaistelised. Pärast lehtede varisemist jätkub tärklise muutumine suhkruks ja tõuseb rakumahla kontsentratsioon. Suhkur, õlid ja parkained hoiavad ära protoplasma kalgendumise madalal temperatuuril ja suurendavad selle veehoidevõimet
annaabi.ee 
