talurahvaseadus 26. märtsil 1819. Aadel loobus kõigist senistest õigustest talupoegade isiku üle. Eesti talurahvas kuulutati pärisorjusest priiks. Talu ja talule kuluvad maad jäid mõisa omaks. Talupoeg pidi mõisalt talu rentima, sõlmiti rendileping. Tegeleda võis ainult põlluharimisega, ei tohtinud lahkuda kubermangust ja ilma loata asuda linna elama. Linna minekuks pidi olema meeselanike 120 000 ja kubermangust lahkumiseks 140 000, need arvud olid väga suured. Loodi talurahvakogukonnad ehk vallad ning valiti esindajad.Ühest kogukonnast teise minekuks oli vaja valla luba, mis kinnitati mõisnkiku poolt. Lahkujal ei tohtinud olla võlgu ja pidi leidma inimese, kes maksaks tema eest ära pearahamaksu. Et oleks aru saada, kellega tegu, hakati panema perekonnanimesid ehk perenimesid. 1826. aastal oli kõigil Liivimaa talupoegadel olemas perekonnanimi, 1831. aastal Eestimaa talupoegadel. Nimed olid mõnikord saksapäraed ja kohati solvavad
talurahvaseadus 26. märtsil 1819. Aadel loobus kõigist senistest õigustest talupoegade isiku üle. Eesti talurahvas kuulutati pärisorjusest priiks. Talu ja talule kuluvad maad jäid mõisa omaks. Talupoeg pidi mõisalt talu rentima, sõlmiti rendileping. Tegeleda võis ainult põlluharimisega, ei tohtinud lahkuda kubermangust ja ilma loata asuda linna elama. Linna minekuks pidi olema meeselanike 120 000 ja kubermangust lahkumiseks 140 000, need arvud olid väga suured. Loodi talurahvakogukonnad ehk vallad ning valiti esindajad.Ühest kogukonnast teise minekuks oli vaja valla luba, mis kinnitati mõisnkiku poolt. Lahkujal ei tohtinud olla võlgu ja pidi leidma inimese, kes maksaks tema eest ära pearahamaksu. Et oleks aru saada, kellega tegu, hakati panema perekonnanimesid ehk perenimesid. 1826. aastal oli kõigil Liivimaa talupoegadel olemas perekonnanimi, 1831. aastal Eestimaa talupoegadel. Nimed olid mõnikord saksapäraed ja kohati solvavad
normeeritud koormised asendati niinimetatud vabade rendilepingutega. Esialgu ei toonud uus talurahvaseadus mingeid märgatavaid muudatusi, endiselt võis tegeleda vaid põlluharimisega, vabaduse kasutamisvõimalused olid napid- mõisnikke võis vahetada aga linna elama mineku ja kubermangust lahkumise lootus puudus, kuna linna minekuks oli nõutud vähemalt 120 000 meeselanikku ning kubermangu piiri ületamiseks 140 000. Nende numbriteni ei küünditud. Loodi talurahvakogukonnad ehk vallad, kuhu valiti ka esindajad. See oli magus samm ja talurahval oli suurem sõnaõigus. Kui taluharijate pere soovis liikuda ühest kogukonnast teise, oli vaja valla luba, mida aga kinnitas mõisnik vaid siis kui lahkuja perel polnud võlgu. Lahkuja pidi lisaks leidma ka kellegi, kes maksab tema eest järgmisel hingeloendusel pearahamaksu. Inimestele hakati panema priinimesid (perekonnanimesid). Liivimaa kõigil talupoegadel oli 1826. aastaks priinimi ja Eestimaa talupoegadel 1831
aastal kuulutati Liivimaa talupojad isiklikult vabaks. Seaduste tingimused: 1. Talurahvas kuulutati isiklikult vabaks, teda ei tohtinud osta ega müüa 2. Talurahvas vabastati ilma maata ja nad pidid hakkama mõisnikelt talusid rentima 3. Rendivormiks jäi teorent 4. Talupoegadel polnud luba oma seisusest lahkuda 5. Talurahvas sai vabaks seisuseks 6. Talupojad pidid riigile makse maksma 7. Talupojad said perekonnanimed 8. Talupojad said liikumisvabaduse 9. Loodi talurahvakogukonnad ja valiti kogukonnavanemad 18. saj lõpus ja 19. sajandil loodi palju vallakohtuid, et aidata mõisnike õigusemõistmisel. Need tegelesid hooletute peremeestega, vaeslaste eeskostega ja sulaste ja teenijate palgaprobleemide lahendamisega, lahendasid talupoegade tsiviilasju ning reguleerida kogukonnaliikmete majandus-ja tüliküsimusi. Pärisorjuse kaotamise järel talurahva majanduslik olukord halvenes, sest kasvasid võlad mõisale ja kogukonnale. 1830.- 40
pärisorjuslik süsteem on iganenud. Euroopas oli pärisorjus kaotatud. Aleksander I reformimeelsus. 3. Millised muudatused toimusid järgmiste talurahvaseadustega Eesti-ja Liivimaal: 1802 ja 1804 -- Tartus taasavati ülikool, mille esimeseks rektoriks sai G.F.Parrot ja vallakohtute loomine. 1816/1819 – Võeti vastu talurahva seadused E ja L-l ning kaotati pärisorjus. Talurahvas võis omandada ka kinnisvara; koormistena tuli kasutusele raharent. Loodi talurahvakogukonnad- vallad. 1849/1856 -- Talurahvale antakse maad igaveseks pruukimiseks, kuid pärisõigus jääb siiski mõisnikele. Kadus kümnisemaks. Liivimaa talurahvaseadusega (analoogsed seadused 1856 Eestimaa kubermangus ja 1865 Saaremaal) algas üleminek teorendil raharendile ja lubati talude päriseksostmist. 1866 -- talurahva omavalitsus vabanes vallareformiga mõisnike eestkostest. 1863 – uus passikorraldus seadus, andis talupoegadele esimese isikut tõendava
ja omada kinnis- ning vallasvara, kuid nad võisid tegeleda vaid põllutööga. Tegelik olukord. Isiklik vabadus oli aga suurel määral näilik, sest mõisnik võis ka edaspidi talupoega sunniviisiliselt tööle suunata, säilis peksukaristus, püsima jäi ka varem levinud tükitöösüsteem. Piiratud oli ka talupoja liikumisvabadus. Vabadust ei antud ka kohe. Eestimaa kubermangus määrati üleminekuajaks 14 aastat. Nende talurahvaseadustega loodi juriidilste üksustena talurahvakogukonnad (vallad). Samtui sätestas Liivimaa talurahvaseadust, et igas kihelkonnas, kus on vähemalt 2000 meeshinge, tuleb asutada kihelkonnakool. Väiksemad kihelkonnad pidid kooli rajama ühiselt. Seaduse aluse kaotasid talupijad kõik õigused maale, mis kuulutati mõisnike täielikuks omandiks. Mõisnik andis selle talupoegadele rendile, mis tähendas, et talupojad sattusid täielikku majanduslikku sõltuvusse mõisnikust. 1816. ja 1819
Linnades töölisliikumine- töölised jätkuvalt rahulolematud maj olukorraga- väike palk, elamistingimused jne, maal talurahvaliikumine oli üsna stiihiline, organiseerimatu ja raske on välja tuua üldisi ühiselt mõistetavaid nõudeid, peamiseks oli talurahva olukorra paranemine, täpset korraldust oli raske leida, osalt nõuti mõisamaade ümber jagamist, teisalt toetati Stolõpini reformi, kolmandad pooldasid külakogukonda. Talurahvakogukonnad polnud valitseva olukorraga rahul. Rahvuslik liikumine tundis end survestatuna keskvalitsuse poolt ja otsis võimalusi edasi minekuks. Poolakate puhul kõneldi koguni riigi iseseisvuse taastamisest, ka mujal. 1915 puhkes Kasahstani alal ulatuslik mässuliikumine, aluseks kodanike värbamine Vene sõjaväe abitöödele. Vene väejuhatus oli sunnitud saatma ülestõusu maha surumiseks sõjaväeosi ja võtma neid rindelt maha.
annaabi.ee 
