sajandist. Nii on vanades Poola põllumajanduse revisjoniaktides kirjas, et 1590. a. oli Kudina mõisas Tartu lähedal suur õuna-, kirsi- ja ploomiaed (Tarvel, 1964). Lääne-Eestist on 1686. a. kohta Läänemaa inkvisitsioonist teada, et Pühalepa mõisas Hiiumaal oli 147 õunapuu ja 55 kirsipuu kõrval ka 6 ploomipuud ning lisaks veel metsikuid kreegipuid (Viires, 1975). A. F. v. Huecki 18. sajandi Baltimaade põllumajanduse ülevaatest selgub, et taluaedades leidus võrdlemisi üldiselt teiste viljapuude kõrval väikesi violetseid ploome (kreeke). Nähtavasti kasvatatigi taluaedades algupäraselt kõige rohkem vähenõudlikke ja kergesti metsistuvaid kreeke (P. domestica var. insititia). Tema nimetus pärineb keskalamsaksa sõnast krēke (baltisaksa Kreke), mis etnoloog Ants Viirese järgi on arvatavasti laenatud prantsuse keelest ning viitab Kreekale kui päritolumaale. Samasugune on läti sõna krēķis tekkelugu.
õunapuu viljasid, mida kutsuti ubinateks. Mets-õunapuu oli sel perioodil levinud üle kogu Eesti, aga tänapäeval kohtab teda peamiselt Lääne-Eestis, eriti Saaremaal ja Muhul. Ubinad ei suutnud võistelda aga aed-õunapuude magusamate ja suuremate viljadega. Aed-õunapuid hakati meil linnade läheduses ja kloostriaedades kasvatama 13. sajandil. Mõisaaedades on õunapuude kasvatamisest andmed alates 16. sajandist, taluaedades järjest rohkem alates 18. sajandi lõpust. Kõrgperiood õunakasvatuses saabus enne II maailmasõda. 1939. aastal kasvas meil 2 284 500 õunapuud, mis on siiamaani ületamatuks jäänud. Samal perioodil eksporditi õunu Eestist peamiselt Soome ja Saksamaale, vähem ka Inglismaale ja mujale. Õuntest valmistati sel ajal karastusjooki, dzemmi ja marmelaadi. Kodumaiseid õunu tuleb hoida jahedas kohas. Kõige paremini säilivad nad külmkapis,
Laialdaselt levinud läätsed jäid 19. sajandi jooksul seoses kartuli- ja aedviljakasvatuse arenguga kiiresti välja. Oa- ja hernetoitu (tavaliselt koos tanguga) söödi kindlatel tähtpäevadel: vastla-, mardi-, kadri-, tõnisepäeval, jõulude ajal ja pulmade lõpetuseks. Lõuna eestis tehti neist ka putrusid ja käkke. Sügisel koristamise ajal keedeti oad koos kauntega, talvel tarvitati kuivatatud ube. [] Juurviljadest kasvatati ühistes kapsaaedades ja taluaedades naereid, kaalikaid ja kapsaid. Sageli küpsetati neid tuhas ja söödi kohe kuumalt või hiljem külmalt kastmega. Naeri- ja kaalikatükke lisati ka supile. Värsket kapsast nimetamisväärselt ei söödud. Kapsaid säilitati hapendatult. Neid haude- ehk sültkapsaid keedeti supiks või söödi toorelt. Hapukapsastest keedeti igal pool tavaliselt tangulisandiga suppi. Ainult mulgimaal hautati hapukapsaid koos tangude või kruupidega paksuks pudruks mulgi kapsad. []
Ungari, Austria, Portugal ja Ukraina. Ka Ameerikas (USA, Kanada) ja mitmes Aasia riigis on suuri istandikke. USA magusate kirsside toodang oli 2003. a 211 000 tonni. Suurem osa toodeti kolmes osariigis: Washington, California ja Oregon. (Kask 2007) Hapu kirsipuu (Prunus cerasus, sün. Cerasus vulgaris) on tekkelt magusa kirsipuu ja stepp-kirsipuu (P. Fruticosa) hübriid, mis pärineb Ida-Euroopa ja Lääne-Aasia piirialalt. Talle on iseloomulik juurevõsude moodustamine, mistõttu on vanades taluaedades palju kirsivõsa. (Kask 2007) Hapu kirsipuu kasvatamise alguse kohta andmed puuduvad. Arvata võib, et see toimus umbes samal ajal magusa kirsipuuga. Viimasega võrreldes on ta mõnevõrra külmataluvam, tänu millele tema kasvatamine ulatub kaugele põhja poole. (Kask 2007) 2.3.2. Hooldus Kirsse nagu ka ploome ja muid luuviljalisi võib lõigata suvel. Luuviljalistel liiguvad kevadel mahlad võrreldes õunapuuga palju intensiivsemalt. Kirsipuu mahl on nagu
Harilik sirel on üks esimesi eksoote, milline Eestisse introdutseeritud. Talub linnatingimusi, õhusaastet, kärpimist, on tuulekindel ja dekoratiivne liik. Eelistab lubjarikast ja päikeselist kasvukohta. Haljastuses kasutatakse nii vabakujuliste kui pügatavate hekkidena, pargiteede ääristamiseks, alleede ja lilleaedade kujundamiseks, sobivad istutada nii grupiti kui eksponeerida ka üksikpõõsastena. Tavaline ilupõõsas taluaedades. 62. Harilik jalakas ja künnapuu Harilik jalakas (Ulmus glabra Huds.) [glábra] 25-30 m kõrguseks kasvav, tiheda ja laiuva võraga kodumaine puu, kasvab hajusalt üle kogu Eesti laialehiste segametsade koosseisus. Üldareaal Euroopa, Väike-Aasia, Kaukaasia. Tüve koor paks, tumehall ja pikivaoline. Võrsed rohekaspruunid, karvased. Pungad tumedad, karvased, õiepungad hästi eristatavad, on lehepungadest tublisti suuremad ja kerajad. Lehed 8.....20 cm pikad,
· Kupar kuni 1,5 cm pikk, pruunikas, sile, kummaski pesas 2 kileja lennutiivaga varustatud semnega. Õitseb mai-juuni, vili valmib september-oktoober. · Haljastuses kasutatakse nii vabakujuliste kui pügatavate hekkidena, pargiteede ääristamiseks, alleede ja lilleaedade kujundamiseks, sobivad istutada nii grupiti kui eksponeerida ka üksikpõõsastena. Tavaline ilupõõsas taluaedades. · Puit väga tihe ja kõva, halvasti lõhestatav. Lülipuit violettpruun, selgesti eristuv maltspuit kollakas- või punakasvalge. 68. Harilik jalakas (Ulmus glabra) ja künnapuu (Ulmus laevis) Ulmus glabra - Üldareaal Euroopa, Väike-Aasia, Kaukaasia. Eesti hajusalt. Jalakas kasvab meil salumetsas kuni 2530 m kõrguse puuna. Võra on tihe ja lai. · Lehed ovaalsed, terava tipuga, tugevatel pikkvõrsetel lehed äraspidised, nõrgalt kolmehõlmased
Liik paljuneb hästi seemnetega, sordid pistokstega, võrsikutega. Annab rikkalikult kännuvõsu ja kipub metsistuma. Talub linnatingimusi, õhusaastet, kärpimist, on tuulekindel ja dekoratiivne liik. Eelistab lubjarikast ja päikeselist kasvukohta. Haljastuses kasutatakse nii vabakujuliste kui pügatavate hekkidena, pargiteede ääristamiseks, alleede ja lilleaedade kujundamiseks, sobivad istutada nii grupiti kui eksponeerida ka üksikpõõsastena. Tavaline ilupõõsas taluaedades. Sorte on aretatud ca 1000. Mõned neist: 'Andenken an Ludwig Späth'; 'Charles Joly'; 'Congo'; 'Ester Staley'; 'Katherine Havemeyer' 62. Harilik jalakas ja künnapuu Harilik jalakas (Ulmus glabra Huds.) 25-30 m kõrguseks kasvav, tiheda ja laiuva võraga kodumaine puu, kasvab hajusalt üle kogu Eesti laialehiste segametsade koosseisus. Üldareaal Euroopa, Väike-Aasia, Kaukaasia. Tüve koor paks, tumehall ja pikivaoline. Võrsed rohekaspruunid, karvased
annaabi.ee 
