Sõnnikuvirn peaks olema nii hoidlas kui põllul vähemalt 2m. Tahesõnniku laotamisel on valida 2 erinevat sõnnikulaoturi tüüpi: · väiksem töölaius & heitelaius, järsud servad · suur töölaius & heitelaius, lauged servad 4 II VÄETISED Millal on õige aeg anda sõnnikut? Sõnniku kasutamiseajast sõltub tema efektiivsus. Sõnnikut antakse sügisel sügiskünni alla, taliteraviljadele suve lõpus (juuli, august), kui N kadu on kõige väiksem. Kui sügisel anda ei jõua, siis tuleb seda teha kevadel. Kevadel tuleb aga arvestada, et kõik kultuurid ei talu värsket sõnnikut. Kõige ebaefektiivsem on sõnnikut anda talvel. Aias tuleb vältida värsket sõnnikut. Ideaalne on kõdusõnnik, mida võib anda igal ajal igale kultuurile. Puude istutamisel pannakse kaevatud augu põhja kompost, värske sõnnik eraldab ammoniaaki ja see hävitab narmasjuured. Kompostiga peaks taimele
*eelvili- taimejäänustena mulda viidavad taimetoitained *orgaaniline väetis ja selle järelmõju. Mineraalväetistega antakse vaid planeeritud saagi moodustamiseks eespool nimetatud allikatega katmata toitainete kogus. Lähtuvalt külviajast eristatakse järgmisi väetamisaegu: Külvieelne, Külviaegne, Külvijärgne e pealtväetamine Kasutada soovitatavalt kompleksväetisi, mis sisaldavad taimetoitaineid taimede vajalikul hulgal ja õiges vahekorras. Taliteraviljadele antud 1t sõnnikut vähendab N normi 1-1,5 kg, P 0,3-0,5 kg võrra. Liblikõieliste rohke põldhein vähendab N vajadust 50 kg/ha. Kui N normid juba üle 70kg/ha siis anda jaotatult ( pool külviaegselt ja teine poool võrsumise lõpus ) Taliviljadele oluline anda ka kaaliumit, fosforit sügisel , samuti osa väävlist Lehe kaudu anda väetist kuival ajal max 4kg Seemnete ettevalmistamine külviks Seemnevili peab vastama sertifitseeritud seemne kvaliteetnõuetele
· Väetamiseks kasutatakse superfosfaati - 20% toimeainet, siis m2-le on vaja (10:20)*100=50 g · Väetatava puu võraalune pind on 12 m2, siis väetise kogus on 50*12= 600g · Väetiste kogused sõltuvad mulla toitainete sisaldusest, planeeritavast saagist, väetiste tasuvusest ja saagiga eemaldatud toiteelementide kogusest Sügisene väetamine PK-väetised järgmise aasta saagiks sügiskünni alla, kui ei planeerita paiklikku väetamist kompleksväetisega N-väetis taliteraviljadele (kuni 30 kgN/ha NH4NO3 ) külvieelse mullaharimisega, kui eelkultuuriks oli suviteravili ja sõnnikut ei anta Orgaanilised väetised sügiskünni alla, mis viiakse mulda kiiresti pärast laotamist Orgaanilisi väetisi pealtväetisena pikaajalistele rohumaadele (4..6 aastat pärast rajamist) pärast viimast niidet (karjatamisringi) PK-väetised pealtväetisena rohumaadele pärast viimast niidet või karjatamise lõppu Kevadine väetamine
normi vähendada 15...20% võrra. Külviaegse väetamise üheks viisiks on ka külvise töötlemine (pritsimine või puuderdamine) kontsentreeritud mikroväetistega. Siin on võimalik kasutada eelnevalt töödeldud seemneid. Kasvuaegne väetamine on täienduseks külvieelsele või ka külviaegsele väetamisele kõikide kultuuride kasvatamisel. Kasvuaegne väetamine koosneb omakorda järgmistest viisidest: 1. pealtväetamine, mis seisneb peamiselt lämmastikväetise andmises taliteraviljadele, rohumaadele, murudele ja aianduskultuuridele, selleks väetis viiakse väetatavale alale ning jäetakse pinnale; 2. juureväline väetamine, mis on taimede pritsimine nõrkade väetislahustega; 3. tahkete või vedelate väetiste muldaviimine rühvelkultuuride (nt kartul, porgand, peet jt vaheltharitavad kultuurid) vaheltharimisel või spetsiaalkülvikuga rohukamarasse. MINERAALVÄETISED JA NENDE KASUTAMINE
tegevus ära); kahe-kolme nädala pärast harida põld (randaal, nugaäke vms) ning seejärel ~2 nädala pärast künda. Künnisügavus sõltub mullastikust ja umbrohtumusest (orasheinaga umbrohtunud põllul võiks künda sügavamalt). Arvestama peab, et taliteraviljade külvi eel peab muld olema küllaldaselt tihenenud. Hilisemate kündide korral tuleks põldu rullida (adra tihendusrull, rihvelrullid), et tagada taliteraviljadele sobivaim külvisügavus (2...4 cm). Külvieelne kerge kultiveerimine hävitab umbrohte ja loob seemnetele soodsa idanemiskeskkonna. Mullapind tuleks harida võimalikult siledaks, et talvel lohukestesse kogunev vesi ei ohustaks taimi. Loomulikult on hästikultuuristatud aladel võimalus piirduda pindmise (8…10 cm) randaaliga vms. harimisega või mullaharimisest loobuda ja külvata talivili otsekülvi meetodil (eelkõige rapsi või suviteravilja järgselt). 132
3. Sidusus on mulla omadus vastu panna välismõjudele, mis püüavad mullamassi osakesi üksteisest mehaaniliselt lahutada. Liivades alla 1 kg/cm2, liivsavides 3..12 kg/cm2, savides üle 30 kg/cm2. 4. Paisuvus on mulla omadus niiskumisel oma mahtu suurendada. On sõltuv kolloidide ja ibeosakeste pinnal soetud veest. Savi- ja turvasmuldade maht võib märgumisel suureneda kuni 40% võrra. Samuti vee jäätumisega seotud paisumine on ohtlik taliteraviljadele. 5. Vastupanu deformatsioonile on mulla omadus vastu panna mitmesuguste välisjõudude survele, mille tulemusena ta lõpuks deformeerub. Survet, mille puhul endine kuju ei taastu, nimetatakse elastsuse piiriks. Survet, mille puhul mulla kuju puruneb, nimetatakse kõvaduse piiriks. 6. Mulla küpsus on mulla seisund, mille korral ta sobiv harimiseks. 25
annaabi.ee 
