Madala viljakusega muldadel võiks sügisel kindlasti veidi lämmastikku (N10-15) anda. Vegetatsiooniaegne pealtväetamine tähendab eelkõige lämmastikväetiste kasutamist. Taliodrale tuleb anda esimene lämmastikväetis kevadel esimesel võimalusel pärast vegetatsiooni algust, kusjuures väetisenorm valida sordi ja orase seisukorra järgi. Väikesed lämmastikväetiste normid võib anda korraga, suuremad lämmastikväetise normid (rohkem kui N 80-90 kg/ha) anda jaotatult. Talinisu Talinisule tuleb anda esimene lämmastikväetis kevadel kümne päeva jooksul pärast vegetatsiooni algust, kusjuures väetisenorm valida sordi ja orase seisukorra järgi. Väikesed lämmastikväetiste normid võib anda korraga, suuremad lämmastikväetise normid (rohkem kui N 80-90 kg/ha) anda jaotatult ning selliselt, et suurem osa väetisenormist (2/3) anda varakevadel ja väiksem osa (1/3) anda taimede kõrsumise faasi algul. Piisav lämmastiku kogus tuleb anda varakult, et kindlustada
võimalikult keskkonnasõbralike vahendite ja meetmetega. Valik, millist taimekaitset rakendada sõltub suuresti kasvatatavast kultuurist, eesmärgist (kas söödaks, toiduks või tööstuslikuks tooraineks), saagi suurusest. Mida suuremat saaki on planeeritud ja loodetakse saada, seda efektiivsem peab olema taimekaitse. Selle taimekaitse kursuseprojektis kirjutan lähemalt erinevatest võimalikest tõrjevõtetest ning koostan keemilise tõrje tabeli talinisule, kartulile, porgandile ja maasikale. 2. Ennetavad tõrjevõtted Kõige tähtsam ennetatavaks tõrjevõteteks on eelnev mullaharimine.Kui mulda pole korralikult haritud või on mullaharimistööd üldse jäänud eelnevalt tegemata, siis võib see üsnagi kahjulikult mõjuda saagile. Samuti suureneb kulu ka herbitsiidide ja fungitsiidide koha pealt. Üks olulisi aspekte on ka kindlasti see, et seeme peab olema puhas umrohtudest ning kindlasti ka haigustele vastupidav.
Transpiratsioonikoefitsent (vee hulk grammides, mida on vaja 1 grammi kuivaine moodustamiseks) on 450...500. Saaki määrava tähtsusega on niiskuse olemasolu kevadise kasvu algusest loomiseni. Talinisu on rukkist tundlikum talvekahjustuste ning taimehaiguste suhtes, seetõttu peaks nisupõld olema väikese kallakuga, et kevadel sulavesi kiirelt eemalduks ja ei moodustaks jääkatet. Samuti on tähele pandud, et tuulte eest kaitstud põllud, kus lumikate paremini püsib, on talinisule talvitumiseks soodsamad. Talinisu eelistab parasniiskeid, keskmise ja raskema lõimisega, neutraalse reaktsiooniga viljakaid muldi. Tugevasti tallatud õhu- ja toitainetevaestel muldadel jäävad taimed nõrgaks (rikutud struktuuriga hapnikuvaeses mullas hakkab orgaaniline aine lagunemise asemel käärima ja selles protsessis eralduvad laguproduktid on taimedele mürgised) ning nisul võivad olla ulatuslikud talvekahjustused. Turvasmullad talinisu kasvatamiseks ei sobi, sest turvas
Pärast pritsimist tungib Fastac 50 taimi katvasse vahakihti toimides sellisel viisil ka söötmürgina. Fastac 50-ga töödeldud taimik säilitab vastupanuvõime kahjurite suhtes kauaks. Kulunorm.- 20 ml /ha Hind – 250 eur/l Kordus-1 Taimi pritsitakse kahjurite ilmumisel. Ooteaeg viimasest töötlemisest saagikoristuseni vähemalt 30 päeva, tööoode 7 päeva. Orsaöölane (Euxoa segetum) Ennetatav Luua nisule soodsad kasvutingimused. Agrotehniline Väga oluline õige maaharimine talinisule jaoks, nii mullaharimine pärast kesata eelviljat, mullaharimine ridade vahel,mullaharimine pärast koristamist põhjustab röövikute surma. Orasöölane tõrjes peamist tähtsust umbrohupuhas mustkesa. Füüsikalis-mehaaniline Kahjurite ärakorjamine, püüdmine ja peletamine, on töömahukas ja ei sobi suure põldudele. Kahjuritega asustatud taimeosade eemaldamine ja hävitamine. Tõrjet võib teha ka biokollektori abil. Bioloogiline Kahekordne Trichogramma kasutamine
kahjustamisest meil puuduvad. Veelgi olulisem kahjustaja, nisuingerjas (Anguina tritici), oli 1930. aastatel levinud Leedus ja sel ajal ka Eestisse korduvalt sisse toodud. Nisuterade asemel tekivad tumedad ingerterad. Alates 1960. aastatest on Eestis kõikjal leitud orasheina pahkingerjat (Anguina agropyri), kes põhjustab orasheina juurekaelal tugevaid pahkasid. Eestis on uuritud selle Venemaal kirjeldatud nematoodi bioloogiat ning maailmas esmakordselt selgitatud tema üleminekut talinisule ja rukkile, harvemini odrale(Kiryanova, Krall, 1980; Krall, Luik, 2000). Alla 1 mm pikkused vastsed tungivad varakevadel 1-3 cm sügavusel mullas rukki ja nisu võrsumissõlmedesse. Nakatuvad nii pea- kui ka kõrvalvõrsed ning isegi osa järelvõrsetest. Parasiidid kahjustavad võrsumissõlmest ülalpool noori taimekudesid. Kõrtes tekivad piklikud õõnsused, milles arenevad vastsed. Tugeva nakkuse korral võivad noored taimed hävida
ammooniumnitraadi mõjul suurenes saak 1790...2170 kg/ha võrra ehk 56...62%. Märtsis antud lämmastikväetise efektiivsus ei jäänud alla aprillis (teises pooles) antule. Katses kasutati ka eespooltoodust suuremaid lämmastikukoguseid. Nende mõjul talirukis lamandus seda enam, mida hiljem väetati. Mõnevõrra aitas lamandumist ära hoida kõrrekõvendajaga pritsimine. Talirukkile pean soovitavaks anda siiski lämmastikku vaid 50...70 kg/ha ja talinisule 90...120 kg/ha. Kui kasutati orgaanilisi väetisi, siis tuleks talivilju väetada soovitatud väiksemate normidega. Teiseks vajalikuks kevadtööks on taliviljaoraste äestamine, see töö on aga paljudel ununenud. Äestamine parandab võrsumist (eriti talinisul), hävitab umbrohtu, kobestab mullapinda, vältimaks veekadu mullast, ja segab pealtväetamisel antud väetised mulda. Kivistel muldadel ei soovita äestada. Ka tuleb hoiduda märja mulla äestamisest.
annaabi.ee 
