· "Valguse riie ei vanu: kogutud luuletused 1938-1999" (Tartu 2002, koostas Hando Runnel) 3 "Topsisõbra matus" Oli meil ustav sõber, Nukrana, topsisõbrad, sügise eel heitis voodi. läksime kirstu järgi. Enam ei tulnud kaasa kõrtsi ei õllepoodi. Tormasid taevarannal takused pilvetõprad. Ja kui langesid puudelt Paljapäi leinasime viimased sügislehed, vara lahkunud sõpra. mängisid leinamarssi mundrites pritsimehed. Vahest homme on juba taevas kandled ja roosid. Spordi- ja haridusseltsi Täna veel viimast korda poolt kanti plekist pärgi. hüüame kooris proosit!
maaharimise viis. Lõuna-Eestis tehti alet veel 19.sajandi lõpus ja 20.sajandi alguses. Noor mets langetati ja koondati vaaludesse. Mõningase seismise järel vaalud kuivasid, misjärel vaalud põletati. Vaalude kohendamiseks põletamisel ja tule edasikandmiseks järgmisele vaalule kasutati pikki teibaid. Põletamisel oli tuleoht suur. Mälestustes kirjeldatakse, kuidas tulise tuha sees põlesid ära viisud ja pastlad, kuigi neid kasteti pidevalt vette, samuti said kannatada takused ja linased riided. Tuhaga väetatud maa andis esialgu hea saagi. Mõne aastaga saagikus langes ja siis jäi maa karjamaaks. Kõige varem sai hakata kündma vana sööti, mille kündmiseks sobivaim aeg oli siis, kui maa oli pealt natuke sulanud. Külmunud mätas oli rabe ja teda oli kergem künda. 19.sajandil tulid kasutusele spetsiaalselt kohandatud lõikeadrad, millega oli tugevat mätast kergem künda.
· "Valguse riie ei vanu: kogutud luuletused 1938-1999" (Tartu 2002, koostas Hando Runnel) 10 "Topsisõbra matus" Oli meil ustav sõber, Nukrana, topsisõbrad, sügise eel heitis voodi. läksime kirstu järgi. Enam ei tulnud kaasa kõrtsi ei õllepoodi. Tormasid taevarannal takused pilvetõprad. Ja kui langesid puudelt Paljapäi leinasime viimased sügislehed, vara lahkunud sõpra. mängisid leinamarssi mundrites pritsimehed. Vahest homme on juba taevas kandled ja roosid. Spordi- ja haridusseltsi Täna veel viimast korda poolt kanti plekist pärgi. hüüame kooris proosit!
ist ja üks asub Pärnu Muuseumis PäMu E 78. Viimane nimetatud särk on valgest linasest riidest, kaunistusteta. Särgil on otsapandud pikad varrukad, mis lõpevad värvliga. Varrukas on värvli juurest kurrutatud. Särgil on kitsas väike püstkrae. Kinnis on eest nööbitav. Krae all on särk seljalt ja eest kurrutatud. Õgadel on õalapid. Rinnal oleva kinnise ääres mõlemal pool on 3mm laiused lappvoldid. püksid Tori kihelkonna mehe suvised püksid olid linased või takused laia lakaga kintspüksid. Talvised püksid tehti tumepruunist viasest riidest. Villane kangas oli kodukootud ja seetõttu üsna paks. Külmaga olid sageli jalas kahed püksid: linased all, villased peal. Pükste pikkust silmas pidades võib öelda, et varem kanti pikki pükse. Põlvpüksid olid uuem mood ja neid kanti üsna lühikest aega, sest 19. saj lõpul olid jälle kasutusel pikad püksid. Põlvpüksid ulatusid õige pisut allapoole põlve ja olid eest nööbitava lakaga
ükskõikne - Saunatädi lohutas Krõõta: ,,Kannata aga rõõmuga, noorik, ega armastus muidu tule, kui valu ei ole" lk 74, valu tundes tärkas uues emas ka armastus X - Ka talv möödus töiselt, õhtutel nokitsesid peremees ja sulane igasugu tarbeasju nagu puulusikaid, toobreid, põhukorve, perenaine istus voki taga ja ketras lõnga - Juss jäi paigale ega otsinud uut peremeest, küsis palka juurde, perenaine tegi pakkumise, et sulane saab selle asemel 2 paari kapukaid, ühed takused ja teised poolvillased püksid, millega sulane ka nõustus, peremees andis veel pastlaid ka, Mai lahkus kurbusega (Kaarli pärast masendunud, ka heast perenaisest lahkumine oli kurb) - Andres ja Juss hakkasid aeda ehitama, Pearu oli seda märganud ja rohkem puid koju vedanud, et ikka naabriga võistelda ja temast parem olla, kuid üks asi oli Andresele selge: et tema on leidlikum oma naabrist, kõrtsis naeris, kuidas naaber tema tegevusi matkib
nad lihtsalt magasid kaisus ja sõid, Mõmmi oli muutunud liikumisvõimetuks, sest raudmehed olid teda tabanud odaga puusa, ning haav oli läinud nii hullult mädanema, et muutis liikumise võimatuks - Leemet leidis, et vanaisa oli saanud just täpselt sellise surma, nagu ta ise soovis, ja see oli nende ajastul ilus ja ülev staatus - Leemet tundis piinlikkust õe eluviiside pärast, talle tundus, et ka õde hakkab karuks muutuma nii oma elamise kui välimuse poolest, takused juuksed, sõi toorest liha, segamini ja räpane elamine roiskuma läinud toidujäätmetega - Leemetil polnud erilist jõudu õega rääkida ja ta ei jäänud sinna kauaks, vanaisast, külaelust ja lahingutest ta ei rääkinudki, õe juurde ta jääda ei tahtnud, tahtis oma elamist, läks oma vanasse koju magama, enam polnud tõrget õudsete mälestuste pärast - teel oma koju põikas Leemet läbi ka külapiirilt, kuid küla ta ometi ei näinud, märkas
Kangakudumisel kasutati esialgu püstkangaspuid, 13.14. sajandil aga õpiti kasutama juba rõhtsate niitega telgi. Kanga ülesloomiseks vajalikud vahendid täienesid ja muutusid otstarbekamaks just 19. sajandil. Nii hakati kasutama haspleid, käärpuid ja kerilaudu. Aasta jooksul kootud kangaste hulk ja kvaliteet sõltus suuresti pere suurusest ja talu jõukusest, keskmiselt kooti koduseks tarbeks kuni kaheksa 4060 küünralist kangast. Enamik neist olid linased ja takused. Ülerõivaste ja tekikangad tehti villased või poolvillased. Vöökudumisel säilis piirkonniti juba neoliitikumi ajal tuntud kõlatehnika, tööpõhimõttelt on kangakudumisele lähedane kiritehnika ehk korjatud kirjadega vööde kudumine. Silmkoes sukki ja kindaid kulus Eestile omase külma ja niiske kliima tõttu hulgaliselt. Eriti virgad kudujad olid saarte naised. Nagu mujalgi Euroopas, on ka eesti vanemaks silmkoetehnikaks nõelatehnika, mis 19
Neegrinaine jooksis rutates köögist, taignarullimise kurikas käes, ja karjus: «Vakka! vait, Tiiger! vait, Kirju! Vakka!» Ta andis enne ühele, siis teisele laksu, nii et nad ulgudes ära jooksid; teised jooksid järele. Järgmisel silmapilgul olid pooled neist tagasi, sabadega mu ümber vehkides ja sõprust otsides. Ega koerad pole pahad loomad. Naise järele tuli väike neegriplika ja kaks väikest neegripoissi. Neil polnud muud seljas kui takused särgid, nad hakkasid ema seelikust kinni ja piilusid mind ta selja tagant aralt nagu neegrilapsed kunagi. Siis tuli majast joostes valge naine, umbes neljakümne viie või viiekümne aastane, palja peaga, kedervars käes. Ja tema järele tulid väikesed valged lapsed; need tegid sedasama, mis neegrilapsedki. Naise nägu oli üleni naerul ja ta hüüdis mulle: «Viimaks ometi sa tuled!» Enne kui ma asjast arugi sain, pomisesin: «Jah, proua.»
annaabi.ee 
