määramine. nullgalvanomeeter, alalispingeallikas, lüliti ja mõõdetavad takistid. Skeem 1. Töö teoreetilised alused 2. Töö käik 1. Protokollige mõõteriistade andmed. 2. Koostage skeem vastavalt töökohal olevale joonisele. Kasutage takistina R takistussalve, mõõdetavate takistitena Rx juhendaja poolt antud takisteid ja harus ACB potentsiomeetrit. 3. Võrrelge töökohal antud joonist joonisega 5.1. Leidke, kumma õla pikkust Te tegelikult potentsiomeetriga mõõtma hakkate. 4. Paluge juhendajal kontrollida skeem ja anda tööülesanne. 5. Asetage liugkontakt C potentsiomeetri skaala keskele näidule 5,00. (Mõõteskaala kogupikkus, nagu öeldud, on 10,00 ühikut.) Muutes takistussalve R takistust, saavutage
suletud. Kuna V4 baasil on väike pinge, siis on V4 samuti suletud ja väljundis on loogiline üks. Samal ajal on V3 baasil kõrge pinge, mis tõttu V3 on avatud. 4.4 MOP loogika Põhiliselt kasutatakse indutseeritava kanaliga väljatransistore, sest nende valmistamine on kõige lihtsam. Selline transistor võtab väga vähe ruumi, mille tulemusel saadakse integraallülituses kõrge integratsiooniaste. MOP transistore kasutatakse ka takistina, mistõttu integraallülituse organiseerimiseks ei ole vaja muid elemente kui ainult MOP transistore. 4.5 n-MOP loogika Joonisel on inverteri skeem n kanaliga väljatransistoridel. Ülemine transistor töötab takistina mille takistus sõltub paisule antavast pingest. Kui sisendis X on loogiline üks, siis on alumises transistoris kanal, mis tõttu tema takistus on väike ja väljundis on loogiline null. Kui sisendis on null, siis alumises transistoris kanal puudub, tema
suurendada. Tööpõhimõttelt jagunevad stabilisaatorid parameetrilisteks ja kompensatsioonilisteks stabilisaatoriteks. Parameetrilised stabilisaatorites kasutatakse stabiliseerimise saamiseks mingi elemendi mitte-lineaarselt tunnusjoont. Selliseks enimkasutatavaks elemendiks on stabilitron (Zener-diood). Kompensatsioonilistes stabilisaatorites toimub pinge pidev reguleerimine reguleerelemendiga , mis töötab muudetava takistina. Reguleerimise tulemusena hoitakse väljundpinget muutumatuna. Selliseks reguleerelemendiks on enamasti transistor. Kompensatsiooniline stabilisaator kujutab endast automaat-reguleerimissüsteemi. Kompensatsioonilised stabilisaatorid jagunevad omakorda analoogstabilisaatoriteks ja impulss-stabilisaatoriteks. Analoogstabilisaatorites töötab reguleerelement võimendi- ehk aktiivreziimis, impulssstabilisaatorites aga lülitireziimis. 3.4.2. Stabilitron-stabilisaatorid R st V Z R t
väljundtakistust mõnikord tahtlikult suurendada. Tööpõhimõttelt jagunevad stabilisaatorid parameetrilisteks ja kompensatsioonilisteks stabilisaatoriteks. Parameetrilised stabilisaatorites kasutatakse stabiliseerimise saamiseks mingi elemendi mitte- lineaarselt tunnusjoont. Selliseks enimkasutatavaks elemendiks on stabilitron (Zener-diood). Kompensatsioonilistes stabilisaatorites toimub pinge pidev reguleerimine reguleerelemendiga , mis töötab muudetava takistina. Reguleerimise tulemusena hoitakse väljundpinget muutumatuna. Selliseks reguleerelemendiks on enamasti transistor. Kompensatsiooniline stabilisaator kujutab endast automaat-reguleerimissüsteemi. Kompensatsioonilised stabilisaatorid jagunevad omakorda analoogstabilisaatoriteks ja impulss-stabilisaatoriteks. Analoogstabilisaatorites töötab reguleerelement võimendi- ehk aktiivreziimis, impulssstabilisaatorites aga lülitireziimis. 3.4.2. Stabilitron-stabilisaatorid
Digitaaltehnika konspekt 18 EI 3.7.1. n-MOP loogika +E VT1 Joonisel on inverterskeem ehk EI n-kanaliga väljatransistoridel. Transistor VT1 toimib takistina, mille E0 takistus sõltub paisule antavast pingest E0 kui sisendis on Väljund loogiline 1, siis on VT2-s kana, mistõttu tema takistus on väike ja väljundis saadakse 0 kui sisendis on 0, siis VT2 kanal VT2 puudub. Tema takistus on lõpmata suur ja väljundis on 1. Sis VÕI-EI NING-EI
Digitaaltehnika konspekt 18 EI 3.7.1. n-MOP loogika +E VT1 Joonisel on inverterskeem ehk EI n-kanaliga väljatransistoridel. Transistor VT1 toimib takistina, mille E0 takistus sõltub paisule antavast pingest E0 kui sisendis on Väljund loogiline 1, siis on VT2-s kana, mistõttu tema takistus on väike ja väljundis saadakse 0 kui sisendis on 0, siis VT2 kanal VT2 puudub. Tema takistus on lõpmata suur ja väljundis on 1. Sis VÕI-EI NING-EI
Liittransistoriga püsivooluallikas (joon. 6.27 d) annab veelgi stabiilsemat voolu, sest tema sisetakistus ulatub megaoomidesse. Vajadusel püsivoolu reguleerida tuleb RE kohal kasutada muuttakistit. See püsivooluallikas on kohane suhteliselt tugeva (kuni mõnekümne milliamprise) püsivoolu korral, mil võib osutuda tarvilikuks valida VT2-ks keskvõimsustransistor. Püsivooluallikas kaksklemmina. Mõnikord on vaja püsivooluallikat, mida saaks ühendada lülitusse tavalise takistina kahe väljastuse abil. Sellise püsivooluallika saami- seks võib kokku ühendada kaks ühesugust, kuid komplementaarsete transistoridega püsivooluallikat (joon. 6.27 e). Siin peavad R1 ja R2, nagu ka VDl ja VD2 Elektroonika alused. Teema 3 Pooljuhtseadised 54 stabiliseerpinged Uz ning neile vastavad stabiliseervoolud Iz võimalikult ühesugused olema.
väljundtunnusjoon ID = f (UDs), kui UGs = const. Mõlemad nimetatud tunnusjooned on toodud joonisel 7.3. JOONIS 7.3. Väljundtunnusjoontelt võib näha kolme iseloomulikku piirkonda. Väiksemate lätte- ja neeluvaheliste pingete korral sõltub neeluvool tugevasti sellest pingest ja seda piirkonda nimetatakse takistuspiirkonnaks (Voltage-controlled resistance region), kuna selle piirkonna reziimides saab väljatransistori kasutada muudetava takistina. Mida negatiivsem on paisu pinge, seda väiksem on väljundtunnusjoone tõus ja seda suurema takistusena toimib transistor. See on seletatav sellega, et mida negatiivsem on pais seda laiem on tõkkekihi tsoon ja seda väiksem on juhtiva kanali ristlõige ning seda suurema takistusena toimib transistor. Teine piirkond on küllastuspiirkond {pinch-off region), kus neeluvool sõltub küll paisupingest, kuid väga vähe lätte ja neelu vahelisest pingest. Selle piirkonna reziimis
veidi peamurdmist nõuda. Samas aga teadmiste ja tehnika ühendamine võib anda eraldi toimetamisest märksa kasulikumaid tulemusi. Järgnevas näites mängitakse läbi elektriskeemides loodetavasti põhikooliajast tuttavate takistite ja nende ühendamisega ette tulevad arvutused. Elektroonikule on seostub takistiga tõenäoliselt sageli punast värvi väike silinder, mille mõlemast otsast traat välja tuleb. Iseenesest aga käituvad takistina ka tavalised lambipirnid ja mõned muudki elektroonikaseadmed. Lihtsal takistil on keskkonnaoludest suhteliselt sõltumatu väärtusega takistus. Samuti on tal lubatud suurim eralduv võimsus, mille ületamisel võib takistist välja tulla ,,hall mull" ehk tossupilv ning komponent pole pärast seda enam kasutatav. Takistuseks nimetatakse juhtmeotstel ehk klemmidel oleva pinge (surve, voltides) ning takistit läbiva voolu (elektronide voog, amprites) suhet
tahhogeneraatoreid. Tahhomeetriline sild kujutab endast staatilist kiiruseandurit ja ta on kasutatav alalis- voolumootori kiirusega võrdelise tagasisidesignaali saamiseks. Tahhomeetrilise silla skeemi on kujutatud joonisel 3.17. Joonis 3.17 Tahhomeetrilise silla takistite R1 ja R2 takistused peavad olema palju suuremad ankru- mähise takistusest. Lisapooluse kasutamise asemel silla ühe õla takistina võib tema asemel lülitada skeemi ka muu takisti. Kui valida R1 ja R2 selliselt, et oleks täidetud tingimus R1 * Ra = R2 * Rlp , on sild tasakaalustatud ja tema diagonaali pinge (pinge punktide A ja B vahel) ei sõltu ankruvoolust Ia, st mootori koormusest ja on Uts, = R1 * k * n * / (R1 + R2) = Ctms * , kus Ctms tahhomeetrilise silla ülekandetegur.
nõuda. Samas aga teadmiste ja tehnika ühendamine võib anda eraldi toimetamisest märksa kasulikumaid tulemusi. Järgnevas näites mängitakse läbi elektriskeemides loodetavasti põhikooliajast tuttavate takistite ja nende ühendamisega ette tulevad arvutused. Elektroonikule on seostub takistiga tõenäoliselt sageli punast värvi väike silinder, mille mõlemast otsast traat välja tuleb. Iseenesest aga käituvad takistina ka tavalised lambipirnid ja mõned muudki elektroonikaseadmed. Lihtsal takistil on keskkonnaoludest suhteliselt sõltumatu väärtusega takistus. Samuti on tal lubatud suurim eralduv võimsus, mille ületamisel võib takistist välja tulla ,,hall mull" ehk tossupilv ning komponent pole pärast seda enam kasutatav. Takistuseks nimetatakse juhtmeotstel ehk klemmidel oleva pinge (surve, voltides) ning takistit läbiva voolu (elektronide voog, amprites) suhet. Mida suurem takistus,
annaabi.ee 
