neljast elemendist: 1. Objektist, mida vaadeldi õigusliku suhtena 2. objektiivsest küljest 3. subjektist, kelle tunnuseks oli süüvõime 4. subjektiivses küljest, mis moodustas süü Nimetatud neli elementi moodustasid kokku kuriteo üldkoosseisu. 2.2.2. Deliktistruktuur KarS järgi Uue deliktistruktuuri väljatöötamise peamiseks aluseks sai aga psühholoogilise süümõiste võimetus leida tahtlusele ja ettevaatamatusele ühist soomõistet: psühholoogiline süümõiste ei suutnud selgitada nt lihtsat tõsiasja, et teatud juhtudel käitub isik ilmselgelt tahtlikult, kuid tema tegu ei saa talle õiguslikus mõttes suuks panna. Kuna kõik katsed psühholoogilise süümõiste konstruktsiooni kohandada ebaõnnestusid, töötati XIX sajandi hakul Saksa õigusteaduses välja uus, normatiivne süümõiste, mis ei käsitle süüd enam isiku psüühilise suhtumisena oma teosse,
põhjustada kannatanu surma ( näiteks: kasutab kakluses nuga, lüües sellega kannatanut eluohtlikusse (nt. pea, rindkere, kõht) piirkonda. Kavatsetus – tapja peab kannatanu surma otseselt soovima (näiteks: eutanaasia, kättemaks, kuulsusjanu, seksuaalne rahuldatus, jne). Relva või muu vahendi sihipärane kasutamine (näiteks: sihtimine pähe, mürgi kasutamine, jne). Mõrv on tapmise raskem koosseis (enamohtlik e kvalifitseeritud), mille puhul peab esinema lisaks tahtlusele teise isiku surma põhjustamiseks veel mõni tunnus. Samuti peavad puuduma priviligeeritud koosseisude tunnused. Mõrvatunnused moodustavad koosesinemisel kogumi ja kvalifitseerimisel tuleb neile kõigile viidata. Ühte mõrva saab panna mitme punkti järgi toime. N: kahe ja enama isiku suhtes, olles varem toime pannud tapmise. Piinav viis - süüdlase tahtlus on suunatud spetsiaalselt suuremate kannatuste põhjustamisele kui see oleks vajalik eesmärgi saavutamiseks
ja subjektiivsetest tunnustest (tahtlus või ettevaatus teo toimepanemisel, teo motiiv, ajend, eesmärk või muu süüteokoosseisu subjektiivne tunnus). Süüteokoosseisu kirjeldusest nähtub, kas süütegu on toimepandav tegevusega või tegevusetusega, on see tahtlik või ettevaatamatu.( Näiteks KarS §-s 199 (vargus, s.o võõra vallasasja äravõtmine selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil) juba sõna "äravõtmine" viitab nii tegevusele kui ka tahtlusele. Või teisalt §-s 307 (kuriteost mitteteatamine, s.o teise isiku poolt toimepandud esimese astme kuriteost mitteteatamine juba sõnast "mitteteatamine" järeldub tahtlik tegevusetus, isiku passiivne käitumine, hoidumine teatud kohustusest või tegevusest, milleks isik oli õiguslikult kohustatud ). Seejuures moodustab tegu süüteokoosseisu objektiivse tunnuse siis, kui isikul oli selle toimepanemisel faktiliselt võimalik valida käitumise mitme variandi vahel ja see valiku
põhideliktiga ei klappi, tuleb minna teisele skeemile. Kui me oleme läbi kvalifitseerimise jõudnud õigele kvalifikatsioonile. Kuidas seda kirja panda? Kui on toimepandud mingi tegu, millel on nii kuriteo, kui ka väärteo tunnused, tuleb esialgu analüüsida kuriteo skeemi järgi. Osavõttu väärteo puhul ei ole on ainult täideviija. Õiguslik omistamine ehk inkrimineerimine. Omistamiseks on vaja: tegu, mis põhjustab tagajärgi. Tuleb omistada inimesele oma õigusvastasele tahtlusele teoga. See on inimese käitumisega tekitavad tagajärjed. 1. Objektiivselt. Kui me räägime tagajärjedeliktidest (materiaalsest), siis o vaja tuvastada süüteo koosseisus tagajärgi. Kas see saabus või mitte? Või oli tahtlus selle saabumisest, kuid mingil põhjusel ei saabunud => katse. On vaja tõendada, et see tagajärg on just selle teo tagajärg ja on põhjuslik seos. On vaja inkrimineerida selle teo tagajärgi selle teo toimepanijale. Isik saab vastata tagajärje
Muud võlakohustused: üüri-, rendi-, veo-, tellimis-, õppimis- ja ühinemislepingud. 8 12. Avaliklõigus keskaegses Eestis. Eesti oma sarnane Euroopa omaga ( Saksa õiguspeegel). Seadused, mis olid Vana-Eestis kehtisid edasi, kuid tuli juurde ka teisi institutsioone: süüteo koosseisu määramisel arvestati tegu, mitte tahtlust. 16.saj. lõpu poole hakati tähelepanu pöörama tahtlusele. Süüteod jagunesid: avalikõiguslikud mässu tõstmine, riigi reetmine ( süütegude arv kasvas ajastu lõpul) ja eraõiguslikud ülejäänud süüteod, jagunesid kahte gruppi: vara ja isiku vastased. Avalikõigusliku süüteo korral jälitati isikut võimu algatusel aga eraõigusliku puhul pidi kannatanu ise rikkujat jälitama. Isikuvastased: Tapmine e. teadlik isiku surmamine, oli oluline, kas avalik või salajane tapmine, viimase puhul karistus palju karmim.
Kaitsja leidis, et tulirelva helisummuti ebaseaduslikku käitlemist saab toime panna vaid tahtlikult, X aga oli kogu aeg arvanud, et helisummuti näol ei ole tegu muu kui mingi tarvikuga, mis kuulub ostetud stardipüstoli juurde. Tõendeid, mis tema sellist mitte-arusaamist ümber lükkaks, ei ole. Kaitsja heitis ette, et uurimisasutus ega prokuratuur ei ole isegi üritanud kuriteokoosseisu subjektiivse tunnuse (tahtluse) olemasolu tõendada ning tahtlusele ei ole viidet ka süüdistuses. Prokuratuur vaidles apellatsioonile vastu, leides, et vaidlustades tahtluse olemasolu, taotleb kaitsja ringkonnakohtult sisuliselt tõendite hindamist. Kokkuleppemenetluses see aga võimalik ei ole ja nii on kaitsja väljunud apellatsiooniõiguse piiridest. Liiatigi on kohtuistungi protokollistki näha, et süüdistatav ja prokurör jäid kohtuistungil sõlmitud kokkuleppe juurde ja olid mõlemad sellega nõus.
annaabi.ee 
