Vaikimine ja mittesekkumine ei vabasta kedagi vastutusest ega muuda sündinut olematuks. Olulisel kohal Undi draamaloomingus on "Vaimude tund Jannseni tänaval" (1984), milles ta kasutab rohkesti kultuuriloolist materjali. Näidendis kujutab Unt luuletaja Lydia Koidula ning tema elu ja loomingu uurija Aino Kalda kohtumist pärast surma vaimude maailmas. Teosega vaidlustab Unt Koidula elusaatuse üldlevinud traagilise tõlgenduse. Ta osutab vajadusele käsitleda ka rahva suurvaimude elusaatusi tasakaalustatult. Mati Unt on eesti teatri uuendusmeelsemaid lavastajaid. Tema loomingus on ühinenud tervikuks isikupära ja avatus maailmale. Mati Undil oli poeg nimega Indrek , kelle poeg oli olnud abielus tele-ja raadiosaatejuhiga Pille Minevaga . Mati Unt sündis 1.jaanuar aastal 1944 Jõgevamaal Saare vallas Linnamäe külas ja suri 22-august , aastal 2005. Ja surma koht oli tal tallinnas . Film , mis ta tegi oli filmi nimi : Sügisball
Siiski ei tahetud antiikaega korrata või kopeerida, vaid luua midagi samaväärset või isegi paremat. Hakati uurima antiikaja arhitektuuri, kunsti ja kirjandust, õpiti kreeka keelt. Arenes täiesti iseseisev humanistlik kultuur. Kuna uut kultuuri peeti esialgu antiikkultuuri taassünniks, sai sellest kogu liikumine oma nimetuse. Humanistide ideaaliks oli mitmekülgselt arenenud universaalsete võimetega inimene. Iseloomulik on renessansiaja suurvaimude erakordne mitmekülgsus, nende võimete ulatus. Leonardo da Vinci tundis hästi matemaatikat ja tehnilisi teadusi, tegeles lendamise probleemiga. Pakkudes ennast Milano hertsogi Sforza teenistusse, rõhutas ta oma võimeid mitmesuguste sõjamasinate, kergesti kantavate sildade, veesüsteemide jne. ehitamisel ning alles kirja lõpus mainis, et on võimeline töötama arhitektina, skupltorina ja maalikunstnikuna. Kuid Leonardo oli ka loodusteadlane, filosoof,
isegi paremat. Kuna uut kultuuri peeti esialgu antiikkultuuri taassünniks, sai sellest kogu liikumine oma nimetuse (it.k. rinàscimento, pr.k. renaissance). Renessansliku maailmavaate teljeks on peetud humanismi, veendumust, et suurim väärtus on isiksuse vaba areng. Inimesi ei hinnatud enam niivõrd päritolu kui nende isiklike omaduste- tarkuse, ilu, julguse jms. järgi. Humanistide ideaaliks oli mitmekülgselt arenenud universaalsete võimetega inimene. Iseloomulk on renessansiaja suurvaimude erakordne mitmekülgsus ja nende võimete ulatus. Tunnustust võitsid peamiselt need, kes oskasid kasutada matemaatilisi reegleid ning tundsid antiikkunsti, -kirjandust, -filosoofiat ja mütoloogiat. Nii erineti käsitöölistest, kelle hulka nad keskajal olid kuulunud. Visuaalses kunstis hakati nägema eeskätt vaimset loomingut. Arhitektuur, skulptuur ja maalikunst tõusid ühiskonna silmis nn. vabade kunstide hulka ning kunstnikud hakkasid kuuluma poeetide ja teadlaste seltskonda
Koostööd olnud erievad. Suuremad teosed 2004-2010. Küüni täitmine (Hando Runneliga) 1978 ilmub pseudonüümiga Jaanus Andreus Nooremb. Oluline roll ka lavastajatel, kes hakkab lavastama, Tekst suuresti Kõivu oma, vahelaulud Runneli omad. Castrozza 1991, tema esimene näidend, mis meieni jõudnud, esimene variant 60ndatel ja siis ta mingil hetkel otsustas, et teatriinimestele näitab seda. Väidetavalt läks algne käsikiri kaduma ja taastas selle. Suurvaimude grupp: 1984 Faehlmann. Keskpäev. Õhtusevalgus (Vaino Vahinguga) - näidend, mis sündis nii, et Kõiv kõndis mööda tuba ja rääkis ja Vahing kirjutas üles. Keskmängustrateegia - näidend 2 kultuuriloo tähtsast vennast: Paul ja Harald Keres. Põimuvad olulised teemad: sõjalõpusündmused, 44.aasta sündmused. Ajas, mida ta kujutab, on keskendumispunktid, aga Kõivu näidenditel oluline see, et kõik ajad võivad olla koos. Filosoofipäev 1994 - Kujutab üht päeva Kanti elust
Usu mind, on tarvis kedagi, kelle järgi meie käitumisviis ennast kujundaks. Ainult mõõdupuu abil saab väändunut õgvendada, õpetab Seneca. Piisab ka suure inimese mälestusest, kui teda ennast enam ei ole. Isegi kohad, kus eeskuju on kunagi viibinud, mõjuvad hästi. Eeskujuna mõjuvad ka kindlad raamatud, mille juurde ikka ja uuesti tagasi tullakse. Kuid pane tähele, kas paljude autorite ja igat liiki raamatute lugemisestki pole midagi hajutavat ja püsimatut. Teatud kindlate suurvaimude juurde tuleb jääda ning nendelt vaimutoitu leida, kui sa tahad saada midagi sellist, mis jääks püsivalt hinge (samas). Erich Frommi (2006) arvates unustame tihti ära, mis on inimese arengus kõige tähtsam: kasvatab lihtsalt küpse, armastava inimese lähedus. Eeskujust kui järelevalvajast võib loobuda siis, kui sa ise oled muutunud inimeseks, kelle seltsis sa ei julge kõlvatult käituda. Kui oled jõudnud juba nii kaugele, et hakkad häbenema
jutustuste võtlevat suunda. Omapäases satifrilises laadis kirjutatud teos on «Tallinna narrid ja narrikesed» (1892). Siin kujutab Bornhöe mitmesuguseid vana Massiüiskonna tingimustes veidruseni virildunud tü upe, kes on tüised, käutud ja naeruvä arsed, olgu nende narruseks siis kuulsus, raha võ armastus. Eriti teravalt on Bornhöe oma satiiris väja naernud kodanluse alusetut kul-tuuriupsakust ja «eesti suurvaimude» väjahaudu-mise maaniat; eelkõge on Bornhöe halastamatult karikeerinud tolle ajajägu rohkearvuliste epigoonlike sulesorkijate andetust ja harimatust, rumalüeolevat suhtumist rahvasse ja üdse madalat vaimset tasapinda «kirjanik» Salomon Vesipruuli halenaljakas kujus. Juba kangelase nimigi on paljuülev, väem ilmekas pole tema «loominguliste meetodite» kujutamine. Bornhöe teeb naeruks idealiseeriva, elu vä arnätusi kinnimäsiva kirjanduslaadi, võtsi ja ebaelu-lise
annaabi.ee 
