Maailma keelte mitmekesisus Maailma keelte mitmekesisus on inimkonna peamisi rikkusi ja iga keele hääbumine on inimkonnale suur kaotus.Iga keel ja murre on omapärane, mis peegeldab omal viisil keeletarvitajate välis- ja sisemaailma. Teiselt poolt hääbuvad suurkeelte survel paljud väikekeeled ja -keelkonnad, kui väikerahvad omandavad suurrahva massikultuuri- ja keele. Samas oleks hea, kui kõigil oleks ühine keel. Siis saaksid kõik inimesed üksteisest aru, tänu millele saaks teiste maade inimestega suhelda vabalt. Veel oleks kindlasti selle üheks plussiks, et ei peaks õppima teisi keeli, et elus hakkama saada.
venekeelest aru seega oli neil raske õppida, kuid tublimad, kes õppisid vene keele ära said oma haridust jätkata Vene Ülikoolis. *Igasugune asjaaiamine käis vene keeles. *Hakkati levitama õigeusku, rajati õigeusu kirikuid. (ikkagi jäi domineerivaks usuks Eestlaste seas luterlus) *Isamaalisus ja selline seltsiliikumine läks üle rohkem meelelahutuslikeks. *Ado Grenztein- pooldas venestamist, sest Eesti on nii väike ja nagunii peab mõne suurrahva külge liituma. Hurt aga eristas venestamist ja slavisseerimist arvates, et tegu on pigem slavisseerimisega, mis tähendab, et võetakse ära oma keel, oma rahvus ja evangeelne usk.
Saksa okupatsioon tõi kaasa rohkete eestlaste seas baltisaksastumise ehk kadakasakslaseks hakkamise. Oldi arvamusel, et sakslase kombel käitumine ja selle keele kõnelemine muudabki teiseks rahvuseks, väärikamaks ning targemaks. Vaadates tagasi tundub, et eestlust häbeneti, laideti maha. Ühelt poolt on see arusaadav, sest enamustesse sotsiaalsetesse klassidesse kuulusid just baltisakslased ning harva juhtus seal olema ka mõni eestlane. Teise suurrahva, venelaste, võimu aegadel kujunes aga eesti keel üheks tähtsaimaks rahvusliku identiteedi väljendajaks. See oli etapp, kus olime tüdinenud võõrastest meie maal ning mis tingis eestluse populaarsuse tõusu. Eesti keele kasutamine ahenes nii haridusasutustes, avalikus elus, ajakirjanduses ning see tõkestas igapäevast elu. 1918.aastal toimus kannapööre, Eesti sai vabaks ning koheselt muudeti kogu asjaajamine taas emakeelseks. Sinna
näiteks "lüüriline", "kõneaine" ja "krõbe". Loetakse liiga vähe ja piirdutakse tihtipeale virtuaalmaailma lihtsustatud keelekasutusega. Sõnavara muutub ahtamaks, emakeel vaesemaks ja metafooride kasutamise oskus hääbub. Oluliseks faktoriks on ka võõrkeelte mõju. Vene keel on jätnud oma jäljed ja pole veel tähtsust kaotanud. Eestis elab osaliselt üsna kompaktne venelaste kogukond, kes suurelt osalt püüab vältida eesti keele õppimist, mis mõjub neile kui suurrahva esindajatele alandavalt. Tulemusena on vene keele oskus kas või vajalikum kui eesti keele omandamine, eriti kuna Venemaaga tehakse äri ja sealt tuleb üha rohkem turiste, samuti siinsete venelaste sugulasi ja tuttavaid. Sel kombel pole ka võimalik puhastada eesti keelt pika aja jooksul juurdunud russitsismidest. Interneti ja muu moodsa IT-tehnika kasutamisega on sisse murdmas inglise keel, mille väljendeid kohtab üha rohkem ka tavakeeles. Tartu Ülikooli rektor Volli Kalm on
Meie ruum on ikka ähvardatud — nii läänest kui ka idast. Rahvuslikust seisukohast ei tohiks see olla meile nii hirmus. Sest me ei ole mitte ühe hundi lõugade vahel, — selles meie olemise tähtsaim tagatis. See sunnib meid ühtlasi alati teraselt valvel olema, see ei lase meid kunagi loiult suikuda ega ka korraldada kodus kahtlasi eksperimente, see sunnib meid olema sisemiselt tugevad, oma rahvast kasvatama poliitiliselt ja rahvuslikult teadlikuks, palju enam kui seda on vaja mõne suurrahva juures või vaiksemas olundis. On selge, et eestlus püsib vaid nii kaua, kui Eesti maa on eesti põllumehe käes, tugevalt tema käes. See on aabitsatõde, see on meie rahvuslik aksioom, mille eest võitlesid vene ajal C. R. Jakobson ja Jaan Tõnisson, aksioom, millest tõmmati julged konsekventsid Vabadussõja järel radikaalse maareformi näol ning mis nagu mingi kategoorilise imperatiivina nõuab alatist tarka ja aktiivset agraarpolitikat, ühtlasi aga ka kasvatuspoliitikat
Head kommunikatsioonid (raudteed, sadamad) ja arenenud infrastruktuur suurendasid Balti regiooni tähtsust Venemaa majanduselus ja rahvusvahelises tööjaotuses. Kohaliku elanikkonna kõrge üldine kultuuri- ja haridustase tegid võimalikuks intensiivse majandamise, Baltikumist oli kujunenud ühendustee ja transiidikoridor Lääne-Euroopa ja Venemaa vahel. Selles kolmnurgas toimus intensiivne inimeste ja ideede liikumine ja vahetus. Noor eesti haritlaskond ja rahvuskultuur kujunes kahe suurrahva — saksa ja vene — kultuuri ülekaaluka mõju ja surve all. 19. sajandil domineeris saksa-, 20. sajandi alguses venekeelne haridus. 1906. aastal saadi tsaarivõimult kauaoodatud luba eesti, läti ja saksa õppekeelega erakoolide asutamiseks. Uuest võimalusest veelgi hoogu saanud akadeemilise haritlaskonna juurdekasvult jõudsid eestlased esimeste hulka maailmas. Peamised õppimiskohad olid Tartu, Peterburi, Riia, Moskva, Helsingi. Eesti kultuur professionaliseerus, arenes eesti teaduskeel,
mäletamata aegadest" kehtiva õigusena, siis edasine areng viis saamide õiguste tühistamiseni. Assimilatsioonipoliitika rakendamine 19. sajandi algusest kuni Teise maailmasõja lõpuni ja hiljemgi oli Skandinaavia maade saami aladel intensiivselt rakendatava assimilatsioonipoliitika üheks oluliseks põhjuseks hirm naaberriikide ees. Assimilatsioonipoliitikat põhjendati ka sellega, et haridust ja heaolu olevat võimalik saavutada ainult suurrahva keelt osates. Kõige kauem säilis status quo Rootsis, kus jäi kehtima nn lapi piir - sellest kaugemal põhja pool polnud uusasukatel lubatud põhjapõdrakasvatust harrastada (kuigi tegelikult asusid uusasukad peagi elama ka teisele poole piiri). Noored rahvusriigid - 1906. aastal iseseisvunud Norra ja 1917. aastal iseseisvunud Soome - hakkasid enneolematult suurt tähelepanu pöörama põhjaalade hõlvamisele. Majandusliku ekspansiooniga kaasnes intensiivne kolonisatsioon
kõrvadele võõra kõlaga. Pigem tundub meile kodusem kogukondlik õigluse idee, mis teeb selget vahet omade ja võõraste vahel ning toetub traditsioonidele ja hierarhiale. Eesti riiklikud institutsioonid on ilma tugevate ajalooliste juurteta. Suure osa oma olemas- olust on Eesti rahvas elanud võõrvõimu ikke all. Eestlased päästis saksastumisest või venestumisest suuresti see, et Eestis põrkusid 19. sajandil kokku kaks suurrahva kultuuri – saksa ja vene. Rahvus on säilinud tänu ühisele vaenlasele, keda vihata. Loosungit “Mats alati on tubli mees, ei kedagi ta pelga” meeles pidades on eestlased seisnud sakste ees ja lasknud mõisa köiel rahumeeli lohiseda. Ühesuguse kollektiivse põlgusega on suhtutud mõisnikesse, tsaaririigi tšinovnikutesse ja NSV Liidu kommunistlikusse nomenklatuuri. Me oleme ajalooliselt suutnud suhteliselt hästi
annaabi.ee 
