Varem elasid eskimod enamasti väikestes eraldatud külades, mille suurus sõltus paiga loodusressurssidest. Tavaliselt elas külas 10–50 inimest, kes olid omavahel suguluses. Alaskal olid külad kohati kuni 200 elanikuga. 19. sajandi alguses oli selliseid rühmi väidetavalt umbes 200. Eri rühmad olid omavahel umbusklikud ja nende suhted olid pingelised, kuigi enamasti tehti teatud koostööd. Tuli ette rüüsteretki üksteise aladele ja omavahelisi sõdu. Tavaliselt elati suurperedena. Mõnel pool oli ühe suurpere elamu teiste omadega läbikäikude abil ühendatud. Kanada keskosa eskimod kasutasid talvel lumest onne iglusid, mujal kasutati turbast, kivist ja puust maju. Suvel kasutati nahktelke. Küla elanikud olid suvel tavaliselt hajutatud mitmesse elupaika. Sotsiaalseid sidemeid moodustati abielu, lapsendamise, partnerluse ja naistevahetuse kujul. Abielu sõlmiti tavaliselt ilma tseremooniata. Jõukatel ja mõjukatel meestel võis olla mitu naist. Meeste vahel
poolest kõige aasialikumad. Eluviis: Eskimod elavad laiali suhteliselt väikeste kogukondadena, mis on muu hulgas erinevate looduslike tingimuste tõttu kultuuriliselt erinevad, kuid paljude ühisjoontega. Varem elasid eskimod enamasti väikestes eraldatud külades, mille suurus sõltus paiga loodusressurssidest. Tavaliselt elas külas 1050 inimest, kes olid omavahel suguluses. Alaskal olid külad kohati kuni 200 elanikuga. Tavaliselt elati suurperedena. Mõnel pool oli ühe suurpere elamu teiste omadega läbikäikude abil ühendatud. Elukoht: Eskimod elavad suvel nahktelkides ja talved saadetakse mööda omapärastes lumest onnides, mida nimetatakse igludeks. Iglusid kütab ja valgustab kivist lamp, mis tarvitab kütteks loomade rasva. Sotsiaalsed suhted: Sotsiaalseid sidemeid moodustati abielu, lapsendamise, partnerluse ja naistevahetuse kujul. Abielu sõlmiti tavaliselt ilma tseremooniata
talvad. Luudest ning sarvedest tehti nt pistodasid ja harpuune. 2. Pronksiaeg ja vanem rauaaeg. Maaviljeluse algus. Pronksiaeg (1800-500eKr). Vanem rauaaeg(u 1800-1100eKr). Sellel ajal õpiti töötlema pronksi, kuid kuna seda oli raske saada, kasutati endiselt hulgaliselt kivitööriistu. Peamiseks elatusalaks oli karjakasvatus. Nooremal pronksiajal(u 1100-500eKr) ehitati mõned kindlustatud asulad Saaremaal ja Põhja-Eesti rannikuvööndis. Seal elati suurperedena. Kõrvalalaks maaviljelus, endiselt kõplapõllunduse tasemel. Pronksist valmistati kirveid ja odaotsi. Surnud maeti kivikirstkalmetesse. Vanem ehk Rooma rauaaeg (I-V saj. pKr). Põlluharimine koos karjakasvatusega muutub peamiseks elatusalaks. Kirveste ja teiste metalltööriistade levik tegi võimalikuks alepõllunduse. Hakkas levima söödiviljelus (põld kasutusel 3-4 aastat, siis 15-20a puhkas). Tekkis 2-väljasüsteem – pool põldu vilja all, pool söötis (karjamaa) 3
mitmekesistavad nad toidulauda. Varem kasutati mõnel pool samal otstarbel ka koeri. Lõuna pool, kus on ennast sisse seadnud naftatööstus, põtru peaaegu enam polegi. Seetõttu on põhjapõdrad liiklemisvahendina välja vahetatud mootorsaanidega, nagu ka ühepuupaadid on asendumas mootorpaatidega. Obi kallastel elasid handid väikestes külades, mille elanikkond oli tavaliselt omavahel suguluses. Varem (aga mõnes kohas nüüdki) elasid handid suurperedena, kuhu kuulus mitu väiksemat peret. Nüüdseks on handipärased külad välja surnud ja rahvas koondunud vene tüüpi küladessse. Nõukogude Liidu ajal toimus selline koondumine enam või vähem sunniviisiliselt. Idahandid elavad siiani enamasti perede kaupa eraldi. Elamutüüpideks on praegusel ajal kas püstkoda või palkonn. Turbamätastest maakodasid enam ei ehitata, kuigi Pimi ning Ljamini jõgikondades elati neis veel põlvkond tagasi. Tingimata on majapidamises veel üks või mitu
süvendatud tundmaõppimise kaudu püüti jõuda lähemale üldiste arengute mõistmisele muinasajal. Siiski ei väljunud uurimised kuigivõrd senise metodoloogia raamidest. Muistset asustust käsitleti üldises ja abstraktses võtmes, ranges vastavuses muististe levikuga. . Nii mõnigi tekkinud küsimus oli "ametliku arheoloogia" poolt ära vastatud, n-ö ette antud. Näiteks "teati", et pronksi- ja vanemal rauaajal elati isajärgse sugukondliku korra tingimustes ja tavaliselt patriarhaalsete suurperedena, seejärel need suurpered lagunesid väikeperedeks ning tekkisid territoriaalsed kogukonnad. Palju andis juurde senisest tihedam koostöö loodusteadustega ,nagu näiteks paleoökoloogidega. Mitmes arheoloogidele huvipakkuvas asustuspiirkonnas koostatud 4 õietolmudiagrammid andsid oluliselt uut informatsiooni asustuse kujunemise, viljelusmajanduse arengu ja keskkonnale avaldatud inimmõju dünaamika kohta
Aafrikas on tähtsaimaks joogiks tee. Levinud on ka palmivein, õlu ning kohv, mida enamasti joovad naised. Puidust toidunõusid kasutatakse kõikjal Aafrikas. Aafriklaste majadest leiab ka hulgasliselt erinevaid säilitusanumaid. Osa neist ripub nööridega laes, osa seisab riiulitel, et rotid, hiired ega maod neile ligi ei pääseks. Jaanalinnumuna koort, mis on ühest otsast avatud kasutatakse tihti vee ning muude jookide kandmiseks. Eluasemed Aafrikas elatakse suurperedena talutarandikes ehk kraalides. Peremehel ja kõigil tema naistel on omaette hoov, kus on savitellistest seinte ja õlgkatusega magamismaja, köök, ait ja hütt. Inimesed ehitavad maju kaitseks külma, tuule, päikese ja vihma eest ning kasutavad selleks mitmesuguseid looduslikke materjale. Maja ehitavad mehed ja naised koos ning see töö võetakse tavaliselt käsile talvel, kui põllul pole tarvis midagi teha.
ühiskonna tunnus. -Muulasenklaav - piirkond riigis, kus enamik elanikkonnast pole kohalikku päritolu ja ei toimu integreerumist sellesse riiki. -Perifeerne - kõrvalejäetud, eraldatud, vähetähtis. -Pluralism - ühiskonna mitmekesisus. 3. NÜÜDISÜHISKONNA KUJUNEMINE Majanduse ja tehnoloogia areng läbi ajaloo on kaasa toonud muutusi ühiskonna toimimises. 1. Agraarühiskond - Enamus inimesi tööga hõivatud põllumajanduses, suurem osa elanikkonnast elab maal, elati koos suurperedena(mitu põlve ühe katuse all), poliitilised õigused puuduvad(mõisa ja talu suhe). Absoluutne monarhia. 2. Tööstusühiskond(18-19saj) - Enamus inimes töötasid tööstustes. Linnainimeste osakaal tõusis, Leibkonnatüübiks oli väikepere. Põllupidajate arv vähenes. Teenuste pakkumine(meelelahutus, toitlustamine) 3. Postindustriaalühiskond - Teenindussektori osatähtsus kasvas kiiresti. Teadus & tehnoloogia majanduses, tööjõuks on vaja haritud spetsialiste(Kutsehariduse teke)
majandussektorid kehtivad jäigad hierarhilised sotsiaalsed raamid ühiskondlik kihistumine on horisontaalne ja (aadel, linnakodanik, talurahvas mitmetahuline ja mobiilne (igaüks saab mõisnikuks, käsitööliseks, põllumeheks. Toimetuleuraskusipõhjustavad ikaldused Raskusi tekitavad majanduskriisid Elatakse suurperedena (mitu põlvkonda ja Elatakse tuumikperedena sugulased ja teenijas) Töö ja pereelu on ühendatud Töö ja eraelu on lahus (käiakse tööl) Domineerib suuline asjaajamine ja kultuur Kirjalik asjaajamine ja kultuur Tehniline innovatsioon on aeglane ja selle suhtes Tehniline innovatsioon on kiire ja ollakse avatud ollakse pigem tõrjuv Põllumajandusega tegelev mõis ja talurahvas Põllumajandusega tegelevad suur- ja väikefarmerid
Põhjahantidel moodustasid sugukonnad kaks eksogaamset ,,poolt" (fraatriat) - Mos ja Por. Ühe fraatria liikmed pidasid ennast veresugulasteks, nad olid omavahel ,,õed" ja ,,vennad" ning nende vahel olid abielud keelatud. 20. sajandil kaotasid sugukonnad ja fraatriad oma senise tähtsuse, määravaks sai territoriaalne kogukond, aga mõningal määral on sugukondlikud grupid säilitanud oma mõju ka tänapäeval. Varematel aegadel elas hantidel koos kaks-kolm põlvkonda suurperedena. Esines leviraati (tava, et abielumehe surma puhul peab ta vend abielluma lesega, keelustati seadusega 1920. aastate lõpus) ja ka kahe või kolme naise pidamist, eriti põhjapõdrakasvatajate seas. Handi peredes oli kindel tööjaotus. Mehed püüdsid kalu, küttisid, kasvatasid põhjapõtru, valmistasid kalapüügi-, küttimis- ja liiklusvahendeid. Kodused tööd (toidutegemine, kasetoht- ja nahkesemete valmistamine, rõivaste õmblemine, lastekasvatamine) olid naiste teha
annaabi.ee 
