II RÜHM ~Usk, Kirik, Ühiskond, ~Feodaal ja rüütlid. Feodalism ehk läänikord. Kindlateks tunnusteks oli isiklike suhete suur tähtsus isandate ja nende sõltlaste vahel, maa kui peamine sotsiaalmajanduslikuse kindlustatuse alus. Vasall pidi toetama oma isanda poliitikat ja pidi olema tema sõjaväes. Vasall sai vastutasuks lääni. Selleks oli enamasti maavaldus koos talupoegadega voi vahepeal ka mingi amet. Feodaalid olid peamiselt ryytlid. Nad ehitasid omale kindlusi, teenisid suurfeodaale,osalesid turniiridel jne... Valdav osa ühiskonnas oli talurahvas. Talupojad pidid läänis töötama ja loovutama osa oma saagist isandale. Rüütlid olid aadliseisuses (alamaadel). Linnuseid hakati rajama 9.sajandil. Lisaks kaitsele kandis linnus ka esindufunktsoooni. Aadli ühiskondlik funktsioon oli sdimine. Vabal ajal peeti turniire. ~Elu linnas Erinevalt antiikajast oli keskaegne linn ennekõike majanduslik keskus. Linnade õitsengule lõi
Vassalidel oli kohus kaitsta oma senjööri valdusi rünnakute vastu, osta ta välja vangilangemise korral vaenlaselt, osalemine nõupidamistel ja kohtupidamisel jne. Senjöör ei võinud seada alluvusvahekorda rüütlit, kes oli vasallisuhtes senjööri vasalliga,millest tulenes ka põhimõte ,,Minu vasalli vasall ei ole minu vasall''. Aadlikud jaotusid omakorda kaheks suuremaks osaks: kõrgaadlikud ja alamaadlikud. Kõrgaadlikeks nimetati suurfeodaale nagu kuningas,hertsogid,parunid,keisrid ja krahvid. Alamaadliku tiitel kuulus peamiselt rüütlitele. Erinevatel maadel olid erinevad nimetused aadlike kohta. Inglismaal kutsuti kõrgaadlike lordideks, madalamaid genry'teks.Hispaanias oli kõrgaadlik grand ja alamaadlik hidalgo, Prantsusmaal baron ja chevalier. Varakeskajal tekkis ka üks lisakiht kuningat mitteteenivatest meestest ehk siis ministeriaalid. Hiljem võis neid ka alamaadlike alla liigitada.
o Karjajumal Veles o Piksejumal Perun · 980.a. üritas suurvürst Vladimir teha usureformi o kuulutas peruni peajumalaks o feilis haledalt, saadi aru, et muinasusund pole enam stiilne · 988. a. võeti omaks Bütsantsi õigeusk 4.Riiklus kõrgkeskajal Feodaalne killustatus- kui ülikutel on rohkem mõjuvõimu kui kuningal, kuningale jäi ainult õigus kasutada suurfeodaale sõjas 10-13 saj. rahvastiku plahvatuslik kasv 13-14 saj. stabiilne 14-15 saj. järsk langus 15 saj. stabiilne 1)saksa-rooma riik: · Ida-frangi riik lagunes, esile hakkasid tõusma Saksi valitsejad o Heinrich Linnupüüdja o Otto I Suur (alates 962. a. Saksa-Rooma keiser) o Otto II ja III(üritasid taastada Lääne-Rooma keisririiki) · Ottoniitide põhisuunad:
Louis XVI Absolutismi kujunemine Prantsusmaal Absolutism kindlustus Prantsusmaal juba kuningas Henri IV valitsemise ajal (1594-1610). Henri oli tark, ettenägelik ja sihikindel valitseja. Pärines ta Navarra pisikuningriigist (Lõuna- Prantsusmaa ja Hispaania vahel). Tema isa juhtis Lõuna-Prantsusmaa suurfeodaale võitluses Prantsusmaa kuninga vastu protestantismi kaitsmise sildi all. Tegelikult oli see võitlus poliitilise võimu pärast. Kui valitsev kuningas Henri II oma armastatule Diane de Poitiers'ile pühendatud rüütliturniiril Nostradamuse täideläinud ennustuse kohaselt vigastada sai (läbi visiiriava silmast ajusse tunginud piigikillu läbi) ning nelja-päevase piinlemise järel suri, oli ta Prantsusmaale jätnud 4 poega:
Kirikutes etendati Piibli teksti järgivaid näitemänge. Hiljem etendati neid kirikuesistel platsidel.Hiljem muutusid teemad ilmalikumaks(müsteeriumid. 24.Linnakirjandus fablioodvärssvormilised lühilood,pilasid erinevaid inimtüüpe ja eri ühiskonnakihtide esindajaid, RebaseromaanPranrs eepos, loomadena olid esindatud kõik tähtsamad ühiskonnakihid: lõvikuningas,karu ja hunt suurfeodaale,rebane rüütel või linnakodanik, eesel ja oinas vaimulikud, kukkkunigaväe trummilööja, väiksemad ollmad lihtrahvast.Edu saavutati mitte jõu vaid kavalusega.
väe ta 955. aastal toimunud lahingus purustas. Otto valitsemise ajal võis juba hakata mõtlema keisrivõimu taastamisele. Kui Itaalia feodaalid omavahel tülitsesid, kutsus Rooma paavst Otto Itaaliasse endale appi. 962. aastal sõitiski Otto Saksamaalt Itaaliasse ja Rooma paavst kroonis ta keisriks. Taastatud keisririiki hakati nimetama Püha Rooma keisririigiks. Keisreid peeti Rooma impeeriumi valitsejate võimu jätkajateks. Nad oleksid pidanud valitsema kõiki suurfeodaale ja kuningaid kuid tegelikult neil nii suurt võimu polnud. Neile allusid ainult Saksamaa, Põhja- ja Kesk-Itaalia, Burgundia ja Tsehhimaa. Muud Euroopa maad nende võimu ei tunnistanud. Samuti ei suutnud keisrid alati kõiki suurfeodaale oma võimu all hoida. Keisrid olid rahvuselt sakslased ja Saksa kuningad. Neile kuulus ka veel Itaalia kuningatroon. Saksamaal asus nende sõjavägi ja peamised maavaldused. Et Rooma paavst valitseja keisriks krooniks ja et suudetaks feodaale
TEEMA NR. 1 -- Absolutism tähendas seda et riiki valitses kuningas, tsaar või sultan ja tal oli piiramatu võim. Enne 17. saj. oli kuningal abiks riigi valitsemiseks seisuste esinduskogud mida praegu nim. parteideks. Kuid 17. ja 18. saj loobusid valitsejad seisuste esinduskogust. Nüüd andis kuningas ise seadusi välja. Absolutismi riigivõimu peamisteks tugedeks olid ametnikkond ja sõjavägi. -- Kuningas ei usaldanud enam suurfeodaale. Ta kutsus oma kuninga kotta hoopis väikeaadlike või koguni linnakodanike hulgast. Kuningavõim eelistas pigem võtta teenistusse madalama päriltoluga inimesi, sest nende truudusele võis kindel olla. Tänu ametnikkonnale toimis absolutistlik riigikord ka siis, kui seaduslik valitseja kas oma nooruse või siis huvipuuduse tõttu tegelikus valitsemisest kõrvale jäi. -- 17 saj. loodi alalised sõjaväed. See nõudis ka senisest suuremaid kulutusi, riik pidi
Friederich sai hästi läbi islamiusuliste valitsejatega, eriti Egiptuse sultaniga. Kui keiser 1228. aastal ristisõtta suundus, jõudis sultaniga hõlpsasti kokkuleppele, sia läbirääkimiste teel Kristuse haua oma valdusse ja kroonid end Jeruusalemma kuningaks. Ajapikku hakkas paavstide ja keisrite vahelised võimuvõitluses edu üha enam kalduma paavstide poolele. Paavstid sõlmisid liidu tugevate Itaalia linnadega ja toetasid Saksamaa suurfeodaale, kui need olid tülis keisriga. Nii ei suutnudki keisrid korduvatest Itaalia-retkedest hoolimata ennast maksma panna. Võitlus paavstide ja Itaalia linnade vastu hoidis keisreid sageli Saksamaa asjadest eemal ja nii hakkas sealgi nende võim nõrgenema. 13. sajandi keskpaiku kaotas keisrivõim oma tegeliku tähenduse. Nii Itaalia kui ka Saksamaa olid killunenud sõltumatuteks feodaalvaldusteks. Paavstid olid võitluses keisrivõimu vastu kindlalt peale jäänud.
annaabi.ee 
