aastatel tootmise kontsentreerimist ja spetsialiseeritud ettevõtete rajamist. Loodi Tallinna Linnuvabrik ja samalaadne Tamsalu ettevõte Põdrangu sovhoosis. Ülejäänud osa linnukasvatusest kontsentreerus vähestesse majanditesse. Rajati ka suuri köögiviljakasvatuse kasvuhoone- ettevõtteid. 1970. aastate keskel rajati suured Viljandi ja Pärnu sea-kasvatuskombinaadid. Samal ajal asuti ehitama lüpsikarja suurfarme, peamiselt 400-, vähemal määral 800-kohalisi. Perioodi lõpul asus suurfarmides üle 60% lehmadest. Tootmise kontsentreerimisel peeti teatud määral silmas maailmatendentse, kuid esines olulisi liialdusi. Ei saavutatud kavandatud efekti, eirati keskkonnakaitse nõudeid. Nõukogulik agraarpoliitika, eelkõige sundkollektiviseerimine, pärssisid oluliselt põllumajanduse arengut. Vahetult sõjale järgnenud aastatel nõrgestati talumajandust ning sõjaeelne tootmismaht ei taastunud, nagu näiteks Soomes. Järgnenud kollektiviseerimine
ja tsitrusvilju. Mõisnikud rendivad oma maad talupoegadele, kes kasvatavad kartulit, türgi uba, bataati, maniokki, rannikul ka maisi. Rentnikke on palju ning enamus rendist makstakse natuuras, mille mõisnik müüb edasi linnarahvale toiduks. Enamiku teraviljast ja muud toiduained peab Ecuador ise sisse vedama. Ecuadori metspiirkonnas on levinud ja majanduslikult oluline ka metsakorilus. Korjatakse kiinapuu koort, kautsukit, taguapalmi kõvu vilju. Costas asuvates suurfarmides kasvatatakse banaane, kohvi- ja kakaopuud, suhkruroogu, puuvillapõõsast ja riisi, kuna seal on soe ja niiske. Sierra nõgudes viljeldakse maisi, nisu, kartulit ning aed- ja sojauba, kuna seal on viljakate muldadega mägistepid. · Ecuador suudab end ise varustada teraviljaga. Sisse ostetakse toiduaineid, millest puudu jääb nagu näiteks nisu, riis, oder, suhkur, mais, sojauba, kana- ja seealiha ja piimapulbrit.
Umbes poole väljaveost moodustuvad kohv ja tee; maisi, kartulit, suhkrut, liha tarbitakse siseturul. Et maad parandada ja kasvatada vähest saagikust niisutatakse maad. Kuid see ei kehti kogu riigi ulatuses, sest loodeosas on kõrbepiirkonnad ja liiga kuiv, seal ei saa üldse põllumajandusega tegeleda. Kokku töötab põllumajanduses 75% rahvastikust. Suure osa Kenya põlumajanduses moodustavad tee ja kohvi istandused. Kariloomi peetakse nii väike talundes kui ka suurfarmides, tegeletakse ka kalandusega, mida tarbitakse siseturul. Välja veetakse teed, aiasaadusi, kohvi, puuvilla, naftatooteid, kala ja tsementi. Eelkõige on Kenya tuntud tee ja kohvi poolest. Sisse tuuakse masinaid, naftasaadusi, musti metalle ja plaste. Kõik kokku- harimatus, tahekakse toota rohkem ning mitte kõige viljakam maa tekitavad keskkonna- probleeme nagu veereostus, jõgede kokkukuivamine (mitte ainult inimeste poolt põhjustatud),
kehamassi kohta talvel mitte vähem kui 1,5 m3/h ja suvel mitte vähem kui 5 m3/h. Ventilaatorite tööga ei tohi kaasneda tuuletõmbust. Vutid on tundlikud külma õhu ja tõmbetuule suhtes. Külmetumise esimeseks tunnuseks on sulgede väljalangemine. Vuttide lindlad on tavaliselt akendeta, et saaks varieerida valguspäeva pikkust. Eestis on vutte edukalt peetud nii vanadest hoonetest ümberehitatud väikelindlates kui ka selleks spetsiaalselt ehitatud suurfarmides. Söötmine Kiire kasvu, intensiivse ainevahetuse ja kõrge munatoodangu tõttu on vutid nõudlikud sööda koostise ja kvaliteedi osas. Juba aastakümneid tagasi leiti, et vutitibude vajadused söötade osas sarnanevad ligikaudu kalkuni- ja faasanitibude vastavatele näitajatele. See on mõistetav, sest looduses on kanaliste tibud algul putuktoidulised ja geneetilise pärandina vajavad nende tibud algul suhteliselt rohket loomset proteiini. Paegu kehtivad soovitused
aastatel tootmise kontsentreerimist ja spetsialiseeritud ettevõtete rajamist. Loodi Tallinna Linnuvabrik ja samalaadne Tamsalu ettevõte Põdrangu sovhoosis. Ülejäänud osa linnukasvatusest kontsentreerus vähestesse majanditesse. Rajati ka suuri köögiviljakasvatuse kasvuhoone- ettevõtteid. 1970. aastate keskel rajati suured Viljandi ja Pärnu sea-kasvatuskombinaadid. Samal ajal asuti ehitama lüpsikarja suurfarme, peamiselt 400-, vähemal määral 800-kohalisi. Perioodi lõpul asus suurfarmides üle 60% lehmadest. Tootmise kontsentreerimisel peeti teatud määral silmas maailmatendentse, kuid esines olulisi liialdusi. Ei saavutatud kavandatud efekti, eirati keskkonnakaitse nõudeid. Nõukogulik agraarpoliitika, eelkõige sundkollektiviseerimine, pärssisid oluliselt põllumajanduse arengut. Vahetult sõjale järgnenud aastatel nõrgestati talumajandust ning sõjaeelne tootmismaht ei taastunud, nagu näiteks Soomes. Järgnenud kollektiviseerimine
ning aitab kaitsta loomi ja planeeti. Kõige levinuim veganiks hakkamise põhjuseid ongi loomakaitse põhjustel. Ja seda paljudel põhjustel. Loomapidajatele on tähtis ainult rahaline kasum, ning loomade heaolu on jäetud tahaplaanile. Mis tähendab, et loomi kasvatatakse kitsastes ja üsna halbades tingimustes, mis tekitab neile stressi ning hirmu ja selle käigus võivad nad liigikaaslast vigastada. Loomad on alatoitunud, janus, näljas ja valudes. Suurfarmides antakse loomadele kasvuhormoone, et lihasmass kasvaks kiiremini, kuid see tekitab väga tõsiseid terviseprobleeme. Näiteks ei suuda loomad enam käia, kuna nende jalad ei suuda keharaskust kanda. Loomi ka markeeritakse tulise rauaga, kõrvaaugustamisega ja tätoveerimisega. Loomade tapmisega võetakse loomadelt ära poole tema elueast. Näiteks lehmad elavad umebs 20 aastaseks, kuid farmides ainult 3-4 aastasteks. Loomi ei kasutata
kinnitusel on uue meriseatõu liha väga maitsev ning tekitab loodetavasti paljude ilmanurkade maiasmokkades isu seda liha tihemini nautida. Merisiga on vähenõudlik loom ning teda saab pidada suhteliselt kitsais tingimusis. Seetõttu on merisealiha tootmise keskkonnakoormus sootuks väiksem, kui sealihal, veiselihast rääkimata. Madala keskkonnakoormuse tõttu võib merisealiha tootmist võrrelda linnu- ja küülikuliha tootmisega. Ka ei pea merisigu ilmtingimata kasvatama suurfarmides, vaid iga pere peaks oma lihanälja rahuldamiseks ise piisavalt palju merisigu kasvatama suutma. Teadlased usuvad, et isegi linnatingimusis saab merisigu kasvatada mitte ainult lemmikloomadena, vaid ka inimtoiduks. Kõrgmäestikus elavad Peruu inkad on merisigu juba sajandeid toiduks kasvatanud. Vaeste lõunaameeriklaste jaoks on merisealiha tähtis valguallikas. Eurooplasile ja põhjaameeriklasile on merisealiha söömine seni vastumeelseks jäänud küllap
annaabi.ee 
