Prantsuse kunst 16.saj. Renessanssi jõudmine: tellijaks kuningas, õukond, suuraadlikud. Mõjutasid prantsuse sõjakäigud Itaaliasse. Tänu nendele gootikast loobumine ja uue maitse omaksvõtmine. François I, renessanslik valitseja, püstitati uhkeid losse, kunstide esindaja. Loire'i oru lossid: püstitati kuningale ja kõrgaadlile, olid residentsid. Vaja, et olla eemal lihtrahvast ja seda ümbritses jahipidamiseks sobiv maastik. Chambord'i loss: esindab 16. saj. Alguse segast stiili. Ühinevad keskaegsete linnuste
Seadus ,,vene õigus"- likvideeris slaavlastele omast veritasu. Pilet 10 1.Ristisõjad- 2.Seisuste esinduskogu Prantsusmaal ja inglismaal- Generaalstaadid- kutsus kokku Philippe neljas, kelle oli vaja maksude kehtestamiseks alamate nõusolekut(esindatud kõik seisused:vaimulikud, aadlikud, linlased), Parlament-tekkis kuninga ja vasallide vastuolu tõttu, kutsuti kokku kuninga esinduskogu(ülemkoda:suurfeodaalid, suuraadlikud; alamkoda:alamaadlid, vaimulikud ja linlaste esindus). Pilet 11 1.Vana-Vene riigi teke ja ristiusu vastuvõtmine(988)- Vene riigi teke-tekkis jõgede äärde(Dnepri ja Volga), kutsuti varjaagid valitsema, ei saanud ise hakkama, Rjurik tuli, sai võimule Novgorodi linnas, Oleg vallutas Kiievi ja pani aluse Vana-Vene riigile(882). Ristiusustamine-slaavlased olid paganad, Kiievi vürstid nägid võimalust tihedamateks sidemeteks
rahanduse juht. Tema reformide eesmärkideks olid sisetollide ja väljaveopiirangute kaotamine, üleminek reguleeritud majanduselt vabaturumajandusele, feodaalsete piirangute kaotamist, et motiveerida talupoegi rohkem tootma ning ka aadli ja valimulike kui peamiste maaomanike maksustamist. Seega tahtis Turgot kehtestada tolle aja kohta moodsat turumajanduslikku süsteemi, mis oli juba võitnud Inglismaal. Kuid tema muudatustele seisid vastu suuraadlikud, kes nägid selles oma võimupositsioonide hävitamist ning "jumalast antud" eesõiguste kitsendamist. Kuninga soosingul suutis Turgot siiski osa oma reformidest läbi suruda, kuid et 1775. aastal oli viljaikaldus ning leiva hind tõusis, siis oli selles mugav süüdistada Turgot'd ning enamik tema reformidest tühistati. Peagi saadeti ta ka erru ning riigi uueks tegelikuks majandusjuhiks sai Sveitsi päritolu pankur Jacques Necker
Tema reformide eesmärkideks olid sisetollide ja väljaveopiirangute kaotamine, üleminek reguleeritud majanduselt vabaturumajandusele (mis praktikas tähendas eestkätt hindade vabakslaskmist), feodaalsete piirangute kaotamist, et motiveerida talupoegi rohkem tootma ning ka aadli ja valimulike kui peamiste maaomanike maksustamist. Seega tahtis Turgot kehtestada tolle aja kohta moodsat turumajanduslikku süsteemi, mis oli juba võitnud Inglismaal. Kuid tema muudatustele seisid vastu suuraadlikud, kes nägid selles oma võimupositsioonide hävitamist ning "jumalast antud" eesõiguste kitsendamist. Kuninga soosingul suutis Turgot siiski osa oma reformidest läbi suruda, kuid et 1775. aastal oli viljaikaldus ning leiva hind tõusis, siis oli selles mugav süüdistada Turgot'd ning enamik tema reformidest tühistati. Peagi saadeti ta ka erru ning riigi uueks tegelikuks majandusjuhiks sai Sveitsi päritolu pankur Jacques Necker.
põlismaadest. Küll aga sai Jogaila Vytautasega kokkuleppele ning lubas tagastada talle põlised Leedu maad jäädes ise ida osale. Vytautas põletaski 3 ristirüütlite kindlust ning naases valitsejana kodumaale. 14. saj lõpul oluline pöördepunkt Leedu ajaloos. Personaalunioon Poolaga, Leedu ristiusustamine ja Jogaila kroonimine Poola kuningaks. Läbirääkimised magnaatide (suurmõisnikud) ja Jogaila vahel. Poola suuraadlikud üritasid selle sammuga vältida Poola troonipärija Ungari vürstitari abiellumist ja troonile saamist Austria Habspurgide dünastia printsiga, mis oli poola mõisnikele vastuvõetamatu. Liit Leeduga tundus neile tunduvalt ahvatlevam. Sooviti teha leping, et Ungari printsess lubatakse hoopis Jogailale ning leedu võtab Poolalt vastu ristiusu ning koos makstakse kompensatsiooni Habspurgidele. Lepped sõlmiti Krevo kindluses. Saades Poola kuningaks lubas ennast anda nii Poola ja Leedu
See välistas mõisavalitsejate kuritarvitust. Vähenes ka talupoja sõltumine mõisnikust. Aadlikest sillakohtunike asemel asusid Liivimaal politsei ülesandeid täitma riigi poolt määratud ametnikud- kreisifoogid. Talupojad said vajadusel kaevata mõisarentniku või valitseja peale. Kui need rikkusid seadusi. Kaevata sai ka kuningale endale. Mõisnikud: Baltikumi mõisnikud olid Rootsi ajal valdavalt saksakeelsed. Rootsi suuraadlikud, kes Eestimaal või Liivimaal mõisaid omasid, elasid enamasti oma kodumaal, rentides siinseid mõisaid sakslastele. On teada ka üksikuid vene, soti ja prantsuse päritoluga mõisnikke, kuid ka nemad saksastusid peagi. Siinne aadelkond oli ülev ja kõrk. Reduktsiooniga tekkinud aadlite vastuseisu Rootsi võimule kasutas hästi ära ka Peeter I, kes lubas mõisnike endised õigused taastada ja teenis sellega seoses kiiresti ka baltisakslaste toetuse. Põllumajandus:
Tema reformide eesmärkideks olid sisetollide ja väljaveopiirangute kaotamine, üleminek reguleeritud majanduselt vabaturumajandusele (mis praktikas tähendas eestkätt hindade vabakslaskmist), feodaalsete piirangute kaotamist, et motiveerida talupoegi rohkem tootma ning ka aadli ja valimulike kui peamiste maaomanike maksustamist. Seega tahtis Turgot kehtestada tolle aja kohta moodsat turumajanduslikku süsteemi, mis oli juba võitnud Inglismaal. Kuid tema muudatustele seisid vastu suuraadlikud, kes nägid selles oma võimupositsioonide hävitamist ning "jumalast antud" eesõiguste kitsendamist. Kuninga soosingul suutis Turgot siiski osa oma reformidest läbi suruda, kuid et 1775. aastal oli viljaikaldus ning leiva hind tõusis, siis oli selles mugav süüdistada Turgot'd ning enamik tema reformidest tühistati. Peagi saadeti ta ka erru ning riigi uueks tegeklikuks majandusjuhiks sai Sveitsi päritolu pankur Jacques Necker.
st seniste aadlikest sillakohtunike asemel asusid Liivimaal politseilisi ülesandeid täitma keisri poolt määratud ametnikud kreisifoogt (kreisikohtud) talupoeg võis mõisarentnike või valitseja peale kaevata (anti vastav õigus ja võimalus), kui need rikkusid kehtestatud seadusi, kas või kuningale endale Baltikumi mõisnikkond jäi ka Rootsi ajal valdavalt sakslasteks, rootsi suuraadlikud, kes Eesti ja Liivimaal mõisaid omandasid, jäid enamasti elama oma kodumaale, rentides mõisaid siinsetele sakslastele; siinset aadelkonda iseloomustas kõrk ja uhke seisuslikkus ja Liivmaa rentnikud haavusid, kui neid alandati maarentniku seisukorda ning võeti suurelt osalt kaasarääkimisõigus maa valitsemises; reduktsiooniga tekkinud aadli meelemuutust kasutas Põhjasõja ajal osavalt Vene tsaar
annaabi.ee 
