Kus lõpeb päev , kus algab öö Peaaegu kõlab see kui kaunis müüt . See helge suvepäev nüüd uhkelt looja läheb . Võrdlused vVeel punab mõne lapse suve kleit kui mooniõis... vMu süda õhetab , kui hööguv ääs . vPoolkinnisilmi nagu uduloor v...roosa helbeid heidab aiateile , kui punast viina üle käte meile vSee kleit on ikka tõusnud sulle pähe kui mürgilõhna hajutav jasmiin. Isikustamine vKus hõõgumas on suudluste rubiin . vÖö hellusesse päeva pärleid plehti. vRohus kobrutab valgeid õisi. vKevad nüüd külvab oma esimese idu. vNii raske üksi kõike ilu kanda ... vKuis luksub heledust su väike rind. Epiteedid v Kõrge rammus hein . v ..purpurlisi marju . v ..nägin tarretuses seisatlevalt. v Punanokaline merelind. v Helge suvepäev v Hallrõske sügisõhtu. Ekspressionism v Kahlasin kaelani ohakais , orjavits veristas käed,
Raske on lõpetada seda, mis on äärmiselt meeldiv, omamoodi sõltuvus, kuigi teades, et asi on ületanud igasuguse piiri. Keeruline on teha seda õiget valikut, kui ei taha kumbagi käest lasta, üritades leida seda kuldset keskteed. Lõppude lõpuks lõpeb kõik siiski ühe kaotuse, ühe võiduga, või hoopis täieliku kaotusega? Kirjavahetus oli muutunud kahe armastaja vahel ohtlikuks, kirjade järele oli tekkinud meeletu kirg, elades kaksikelu paberist suudluste kaudu. Õigepea Milena aga lõpetas selle, sest Kafka ei soovinud reaalset kooselu, vaid hingede sõbrutsemist ning vaimset lähedust. Niisugune enesenarrimine ei sobinud aga Milenale. Milena Jesenka ning Franz Kafka olid selles elus mõlemad kaotajad, armastuselt peksa saanud. Ainsad õnnelikud hetked olidki neil ainult koos olles ning paberist suudluseid vahetades, sest pärast nö lahkuminekut, läksid mõlema elud ainult allamäge. Jesenka küll elas
mis sest, et süda homme tumeraskelt lööb ja kahetseb, et leegitsedes anus. Me igas süleluses uueks saav on rõõm, kui poleks talle üldse piiri. 6 Su suu veel eile valutanud haav on täna tulvil naeru purpurkiiri. Su huultelt viimse tilgani joon mee ses unelmate nõtkes viigisalus, kui poleks me taunitute teel, kus vaevus rännatakse vermeisjalu. Su embus on kui lihatund legend, kaks kirge ühtub suudluste ekstaasis. Julm aeg on alistanud end, me sees ja ümber kõik on leek ja lend, mis noorusunenägudest me juurde naasis. 7 Üks hommik äkki vilu… Las laskuda me päikestele pilved. Ei enam kaunimaks neid häilita. On siiski kahju, et me armu ilmet aeg loomutruuduses ei säilita. Veel hirmsamad kui lausa halvad päevad on teesklev-tujukaina ebahead, ja võluvad on pildid, mida silmad näevad, vaid siis, kui nende tõelist sisu tead.
" Ma olin imestunud, et Andres nii närvi läks. "Leedi!" hõikasin ma mõne minuti pärast. "Vao! See on ilus nimi! See oleks sellele leedile imeilus nimi!" oli Andres vaimustuses. "Hea küll! Me ristime ta Leediks!" Tule siia, Leedi! Tubli kutsu!" Ma kutsusin kutsika, nüüd juba Leedi, enda juurde ja tõstsin ta sülle. "Mina, Andres ja tema, Jasmiin, ristime Su, kaunis kutsu, Leediks! Aplaus!" ütles Andres ametlikult. Me plaksutasime käsi ja kuldasime Leedi vee asemel suudluste ja kallistustega üle. Meie õhtu oli edasi veel väga tore. Me vaatasime filme ja jutustasime igasuguseid asju. Me Andresega koristasime "läbu" ära ja heitsime magama. 25 "Lõpp on liiga lähedal!" Jälle on üks traagiline ja piinarikas öö möödas. Nagu Ididsikine ütles, nii ka oli. Ma ei saanud korralikult magada. Kattusin pidevalt külma higiga ja karjusin. See oligi asja juures kõige jubedam. Hommik oil ilus, päike paistis ja linnud laulsid
varas teda põlgab. Niisuguste naiste süda vajab kas armukest või last, muidu on nad väga õnnetud. Et talle polnud antud armukest, igatses ta lapse järele, ja et ta kogu aeg jumalakartlik oli olnud, siis pöördus ta palves alati selle pärast helde jumala poole. Jumal halastaski ta peale ja kinkis talle.väikese tütre. Mis sellest rääkida, kui rõõmus ta oli: see oli otse pisarate, kallistuste ja suudluste torm. Ta imetas ise oma last, tegi oma ainsast vaibast talle mähkmed, ei tundnud enam külma ega nälga. Ta muutus seetõttu uuesti ilusaks. Vananev tüdruk muutus nooreks emaks. Uuenesid armastussidemed, mehed tulid jälle Chante-fleurie'd külastama, ta leidis uuesti oma kauba tarvitajaid ja kõigest sellest paturahast hankis ta mähkmeid, tanukesi, põllekesi, pitsist jakikesi ja atlassmütsikesi, ilma et oleks kunagi mõelnud enesele kas või vaipagi osta
I «Ma armastan teie andumust,» ütles mileedi. l«Paraku, kas armastate minus ainult seda?» küsis d'Artagnan. «Ma armastan ka teid,» ütles mileedi, võttes ta käe. Ja hõõguv surve pani d'Artagnani võpatama, nagu oleks selle puudutuse kaudu mileedi kirg haaranud teda. 395 «Teie armastate mind, teie!» hüüdis ta. «Oo, kui see oleks tõesti nii, võiksin kaotada mõistuse.» Ja d'Artagnan haaras ta embusesse. Mileedi ei püüdnud oma huultega põigata kõrvale suudluste eest, kuid ei vastanud nendele. Ta huuled olid külmad, d'Artagnanile tundus nagu oleks ta suudelnud kuju. Kuid see ei vähendanud ta rõõmu- ja armujoobumust. Ta peaaegu uskus mileedi õrnustesse, ta peaaegu uskus de Wardes'i kuritööd. Kui de Wardes oleks olnud sel hetkel käepärast, ta oleks ta tapnud. Mileedi kasutas olukorda. «Tema nimi on ...» ütles ta omakorda. «De Wardes, ma tean,» hüüatas d'Artagnan. «Ja kuidas te seda teate
annaabi.ee 
