kukkus ja palgist kinni haarates rebenes tema operatsioonist jäänud värske haav. Koidula viimased aastad ▪ 1885 viibis Koidula ravil Saaremaal.Nad elasid koos lastega haigla lähedal. ▪ Kui Koidula hakkas paremini tundma, mindi heade lootustega tagasi Kroonlinna, kuid seal avastati Koidulal uuesti vähikolded. ▪ Koidula suri 11. august 1886 ja matused toimusid Kroonlinna saksa kalmistul. ▪ Koidula ümbermatmine toimus 1949. Peale surma ▪ Surmateatest peale tõuseb Koidula nagu uuesti ellu. Ajakirjandus Eestis ja Soomeski oli täis sooje järelhüüdeid. ▪ Kui kogu pärandus jõudsi Koidula tütre Hedwig-i kätte, leidis ta sealt palju Koidula käsikirju, millest kokku sai üks Koidularaamatukogu. Koidula ausammas Pärnus ▪ 1925. aastal otsustati rajada Lydia Koidulale monument ja park. ▪ Amandus Adamsoni loodud skulptuur avati pidulikult 1929.
Uueks löögiks tema tervisele on emakssaamine aastal 1884, millal sündis ja suri Max. Sellele aga järgneb uus õnnetus, kui Koidula keldriluugist alla kukkudes palgist kinni haaras ja tema värskelt paranev operatsioonihaav lahti rebenes. Pärast ravi kui Koidulal jälle parem oli, esinesid rinnavähi sündroomid jälle. Siiski ei suutnud Koidula oma võitluses vähitõvele peale jääda ning ta suri 2.juulil 1886 ning matused toimusid Kroonlinna saksa kalmistul. Surmateatest alates tõuseb Koidula justkui uuesti ellu. Ajakirjandus Eestis ja Soomeski olid täis sooje järelhüüdeid. Koidulat jäid leinama tema kaks tütart - Hedwig 10-aastasena ja Anna 8- aastasena. Koidula oli neile alustanud eesti keele õpetamist, kuid vara ematuks jäänuina ei puutunud nad enam eesti keelega kokku ja nad unustasid selle. Koidulal ei õnnestunud oma loomingut trükkimiseks koguda ja välja anda, kuigi ta seda teha kavatses. Tema pärand jäi abikaasa valdustesse, kelle
midagi katkust palju hullema. Aina enam hakkas tema kehal ja hingel välja paistma katku sümptomeid, isegi kahe sümptomi kooskõla. Rieux'ile, kes oli leinud omale hingesugulase, sõbra ei suutnud seda uskuda, lootes parimat ning olles nii palju kui võimalik haige kõrval. Kahjuks peale piinlemisi heitis Tarrou hinge, mis oli minu arvates raamatu kõige kurvem koht, endalgi tuli pisar silma. Veel samal päeval sai Rieux telegrammi oma naise surmateatest. Nagu kõik see veel vähe oleks olnud. Inimene kes on teisi niivõrd palju aidanud, kaotab kõik, mis talle kallis. Kõik see, mis hakkas nüüd inimeste elupilti tagasi tulema sära, armastus, perekond, elu, oli nii käega katsutav. Inimesed lõbutsesid, tantsisid, reisisid, tundsid vabadust. Siiski ühel päeval, mil tundus kõik jällegi hästi juhtus üks eriskummaline lugu. Nimelt Cottard muutus, ta pööras ära, tulistades ja ähvardades oma maja aknast kõike mis ette juhtub
lähedal, kus lapsed aeg-ajalt suplemas käisid. Ravil olles hakkas Koidula end paremini tundma ning suundus tagasi Kroonlinna heade lootustega, kuid rinnavähi sündroomid esinesid jälle. Siis otsustas Koidula leida oma lastele kasvataja, kes nende eest peale Koidula surma hoolt kannab. Koidula suri 2.juulil (11.august) 1886 ning matused toimusid Kroonlinna saksa kalmistul. Koidula ümbermatmine toimus aastal 1949. Selle auks korraldati 11. augustil Estonia kontsertsaalis mälestusaktus. Surmateatest peale tõuseb Koidula nagu uuesti ellu. Ajakirjandus Eestis ja Soomeski olid täis sooje järelhüüdeid. 5 KOIDULA TÄHTSUS EESTI KULTUURIS Koidula on meie rahvusliku teatri asutaja ja eesti algupärase näitekirjanduse rajajaid. ,,Vanemuise'' seltsi nooremate liikmete hulgas algas sihiteadlikum teatrihuvi eriti pärast teatrikeelu kadumist Tartus. Tartlastele oli saksakeelne ,,Novumi'' suveteater linnataguse Tamme kõrtsi juures tuttav
Ravil olles hakkas Koidula end paremini tundma ning suundus tagasi Kroonlinna heade lootustega, kuid rinnavähi sündroomid esinesid jälle. Siis otsustas Koidula leida oma lastele kasvataja, kes nende eest peale Koidula surma hoolt kannab. Oma kirjas õele kirjutas ta järgmiselt: ,,Elul ei ole minu kohta õlekõrre võrra väärtust! Alaliselt kasvav nõrkus, tolliviisi suremine...''. Koidula surigi 2.juulil (11.august) 1886 ning matused toimusid Kroonlinna saksa kalmistul. Surmateatest peale tõuseb Koidula nagu uuesti ellu. Ajakirjandus Eestis ja Soomeski olid täis sooje järelhüüdeid. Koidulat jäid leinama tema kaks tütart -Hedwig 10-aastasena ja Anna 8-aastasena. Koidula oli neile alustanud eesti keele õpetamist, kuid vara ematuks jäänuina ei puutunud nad enam eesti keelega kokku ja nad unustasid selle. Koidulal ei õnnestunud oma loomingut trükkimiseks koguda ja välja anda, kuigi ta seda teha kavatses
aastal avaldatud artiklis vikerlaseks ka Paul Liivaku, keda tegelikult hakatakse arvustustes märkima alles 1920. aastal. 1917-18 oli ta veel Riigi Kunsttööstuskooli õpilane, mis polnud loomulikult ühingu tegevustest osavõtmiseks mingiks takistuseks. Vikerlaga seotud dokumente pole palju. Nad ei jätnud endast maha mingit programmi, ainult ajalehes ilmunud ühingu loomisteates jõudsid nad lühidalt oma tõekspidamisi selgitada. Võimalikke vihjeid saab välja lugeda ka Välko Tuule surmateatest. Peamine, mis kõlama jääb on „kunst kunsti pärast“ ja sarnasuse, kuid mitte samasuse rõhutamine „Noor Eestiga“. Hugo Raudsepp on neid seostanud pigem „Siuruga“. Vikerlased pidasid tähtsaks kõike sisemusest tulvavat, loomulikku ja vähem või rohkem rahvuslikku. Ilmselt olid tollajal veel väga noorte kunstnike tõekspidamised nii kujunemisjärgus, et neid oli täpselt raske sõnastada. Rühmitusena korraldasid nad vaid ühe ürituse – tuluõhtu „Estonias“ ja esinesid
annaabi.ee 
