maailmaturul kõrges hinnas! (Hiljem seoses industrialiseerimise ja kollektiviseerimisega kaotab raha jälle oma väärtuse). Punane terror · ametlikult kuulutati välja 1918. aasta sügisel, pärast seda, kui Leninile oli tehtud atentaat (Uurimiskomisjoni juhtis eesti kommunist Viktor Kingissepp). Atentaadis on palju segast. Tegelikult oli terror alanud juba varem (juulis 1918 tapeti Nikolai II koos perekonnaga) · surmaotsused langetati revolutsiooniliste tribunalide poolt ilma kohtuta · rakendati pantvangide võtmist · Trotski algatusel hakati rajama kontsentratsioonilaagreid, kuhu paigutati nn kontrrevolutsioonilised elemendid · täpsed andmed hukatutest puuduvad, aga hinnanguliselt on pakutud, et 1918- 1922. a hukkus vähemalt 8 milj inimest (peaaegu sama palju, kui oli I 4 maailmasõjas sõdinud riikidel hukkunuid kokku). (Allikas: Istorija Otetsestva XX vek Utsebnik
Kitzbergi ,,Libahunt", mille peategelast Tiinat samuti libahundiks ja nõiaks peeti. Eestis sattusidki kohtu alla peamiselt eesti soost talupojad, kuid oli ka sakslasi. Kohtualuseid süüdistati teiste inimeste või loomade kahjustamises või tapmises mitmesuguste maagiliste toimingute ehk nõidumise näol. Ka maarohtudega ravitsemist peeti sageli nõidumiseks. Süüdlasi, kellelt ,,ülestunnistused" sageli piinamise teel välja pressiti, põletati tuleriidal. Sajandi teisel poolel hakkasid surmaotsused küll vähenema, kuid viimane langetati siiski veel 1723.aastal. See, tõsi küll, asendati lõpuks eluaegse vanglakaristusega. Maarahva selline pime ebausk on tegelikult ilmekaks näiteks tolleaegsest üldisest haridustasemest, õigemini selle puudulikkusest, ning sellest, kui tugevalt kirik rahva meelsuse üle valitses ning seda kallutas. Eestikeelse hariduse algus Luterliku arusaama kohaselt oli vaja elanikele usu põhitõdesid küll tutvustada, kuid sealjuures
Vanglad, ligi 3000 inimest. Vangide evakueerimine Venemaale. Sõjaseisukord ja kohtupidamine sõjatribunalide kätte. Otsuse langetamine 24 tunni jooksul, tunnistajateta ja kaitsjateta. Kohapeal mahalskmine ja karistada ka perekondi. Õudne terror ja jõhkrus. Talude põletamine ja inimeste sadistlik tapmine. Eriti vahetult enne Eestist lahkumist. Vangide (4000) evakueerimine. Lasti maha Tartu vanglas ööl vastu 9. juulit 193 inimest, keda ei jõutud evakueerida. Vanglates surmaotsused konveiermeetodil ja kohe täide. 1941 aasta juulis saartelt veel üks küüditamine. Hävituspataljonide loomine, kurikuulsaks metsavendade tapmisega, haarangutega, pered pantvangi, põletasid talusid, hävitasid vara. Jätkuv punane terror (mõne kuuga kaotas elu ca 2000 inimest) Hävituspataljonide loomine seadlus 24. juunist 1941. Algul võitluseks langevarjurite ja diversantide vastu. Juhtimine ja väljaõpetamine NKVD. Hävituspataljonid 100-200 mehelised.
Peale surma tuli välja, et ta ei olnudki eriti rikas. Teadaolevat tehti sellel ajal vandenõu Caligula vastu, mis ebaõnnestus. Caligula pidas kõne pärast seda, et karistada senaatoritest konspiraatoreid, milles ta süüdistas senaatoreid iga mehe surmas, kes olid hukkunud selle tõttu. Mõnda nende süüdistamises ja mõnda nende vastu tunnistamises. Ta luges ette dokumentidest senaatorite ütlusi, mis olid nende endi kolleegide surmaotsused. Pärast seda oli Senat jõuet ja abitu ning personaalselt alandatud samal ajal. Edasi läks aristokraatide elu raskeks. Nad pidid näitama, et nad on ikka ,,sõbrad" imperaatoriga, mis läks neile kalliks maksma, sõna otseses mõttes. Nad pidid andma imperaatorile raha ning mõned langesid lausa võlgadesse. Üks õhtu kutsus Caligula Incitatuse, oma lemmikhobuse õhtusöögile, söötis talle luksuslikke toite ja tahtis temast konsulit teha. Caligula tegi seda mõnitava naljana
Kehtib ju siin sisuliselt alates 1992. aastast moratoorium surmanuhtluse täideviimise suhtes ning tapmiste ja tapmiskatsete arv kasvas samal ajal 1991. a 136-lt juhtumilt 304-ni 1995. aastal, seega 2,23 korda. Kuigi on tegemist niisuguste kuritegude hüppelise kasvuga, ei saa me väita, et tapmiste arvu kasvu ja surmaotsuste täitmata jätmise vaheloleks põhjuslik seos. Pealegi vähenes tapmiste arv 1995. aastal võrreldes 1994. aastaga (vastavalt 365 ja 304 juhtumit aastas), kuigi surmaotsused on endistviisi täide viimata. Ilmselt määravad tapmiste taseme ühiskonnas mingid hoopis üldisemad ja mõjuvamad faktorid, kui seda on mõne inimese hukkamine või ellujätmine, ning seetõttu on ka 17 teaduslikult kaheldavad surmanuhtluse poolt või vastu riiklikul tasemel toodud tõestused. Teised uuringud käsitlevad kurjategijate hukkamise vahetut efekti. Kui surmanuhtlusel on
peaasjalikult endiste esseeride ja sotsdem vastu. Kohtu alla anti NL Vm-le jäänud sotsdem ja esseeride juhte. Protsesside käiku kajastati laialdaselt ajakirjanduses, toimusid miitingud tehastes jne, kus pidi rahvas hukka mõistma sotsdem ja esseeride tegevuse. Kohtuotsused olid reeglina väga karmid. Mitmed esseerid ja sotsid mõisteti surma, aga pärast seda tekkis enamlastel võimalus näidata ka oma humaansust, enamlikul juhtudel surmaotsused tühistati Rahvakomissaride Nõuk poolt, asendati surmaotsus pikaajalise vanglakaristusega. 1921-22 rakendati omapäraseid repressioone tippharitlaste vastu- kirjanikud, kunstnikud, teadlased, need, kes polnud nõus enamlastega koostööle minema- neid hakati NL Vm-lt sunniviisiliselt välja saatma tagasipöördumisõiguseta. Kõige tuntumaks sai lugu sellest, kuidas 1922 suvel koguti üle Vm kokku 160 tippharitlast koos perekondadega, laaditi laeva peale ja saadeti kogu laevatäis NL Vm-lt
annaabi.ee 
