Keelelise suhtluse tähtis tunnus on selle intentsionaalsus, mis põhineb kõneleja rohkem või vähem teadlikul kavatsusel saada infot, rääkida endast, mõjutada kuulajat, luua sotsiaalseid suhteid, väljendada toetust jne. Inimesed on vaba mõistusega agendid, kes otsustavad ise, millal, millest ja miks nad rääkida tahavad. Kuigi suhtlussituatsioon mõjutab mitmeti sõnumi kuju ja selle tõlgendust, on keele üks olulisemaid omadusi see, et seda on võimalik kasutada ka suhtlussituatsioonist sõltumatutel eesmärkidel. Ainult inimene suudab sõnadega fantaseerida, valetada, teha nalja, olla irooniline ja kavandada oma tulevikku. Normaalsel inimesel on bioloogiline kaasasündinud keelevõime, mis teeb keelte omandamise võimalikuks. Kuid sellegi poolest on õppimisprotsess nii õpitava hulga kui ka selleks kuluva aja poolest üsna ulatuslik. Keelelise suhtluse eesmärkidest on kõige tavalisem informatsiooni vahendamine. Vahendatud
Kood on süsteem, mille hulgast valitakse sõnumite põhiüksused (nt sõnad). Verbaalses suhtluses on koodiks keel. Keeleline suhtlus on kahesuunaline ja interaktiivne (kõneleja-vastuvõtja, vastuvõtja-kõneleja; kõneleja peab arvestama kuulaja eeldusi ja teadmisi). Keelelise suhtluse tunnus on ka intentsionaalsus, mis põhineb kõneleja kavatsusel saada infot, rääkida endast, mõjutada kuulajat jms. Keelt on võimalik kasutada ka suhtlussituatsioonist sõltumatutel eesmärkidel (loomad ja seadmed reageerivad mingile väliskeskkonna stiimulile või sisemisele situatsioonimuutusele, aga inimesed võivad rääkida ka teistest olenditest, loogilisest ja ebaloogiliselt jms). Inimene suudab sõnadega fantaseerida, valetada, teha nalja, olla irooniline, kavandada tulevikku. Inimesel on bioloogiline kaasasündinud keelevõime, kuid esimese keele omandamine on mitmeaastane protsess
Keeleline suhtlus on kahesuunaline ja mitmeti interaktiivne. Oma sõnumit keeleliselt kodeerides peab kõneleja arvestama suhtlussituatsiooni ning kuulaja eeldusi ja teadmisi. Tõlgendusprotsessi muudavad vastuvõtjale kergemaks tastateadmised kõneleja ja kõneaine kohta. Kuigi suhtlussituatsioon mõjutab mitmeti sõnumi kuju ja selle tõlgendust, on keele üks olulisi omadusi see, et seda on võimalik kasutada ka suhtlussituatsioonist sõltumatutel eesmärkidel. Info vahendamine ei ole keelelise suhtluse ainus eesmärk. (vandesõnad - märk emotsionaalsest seisundist; palub - eesmärk saada midagi; tervitamine - äratundmise ja sotsiaalsete suhete kindlustamine) Mitteverbaalne suhtlus hõlmab lingvistilisi nähtusi mida võib jagada kahte rühma: häälekasutusega kaasnevad paralingvistilised vahendid ning ekstraverbaalne (keelevääline) kommunikatsioon e kehakeel.
võimaliku käitumisvariandiga. Situatsiooniküsimused jagasin kolme rühma: kodune keskkond, töökeskkond ning suhted väljaspool kodu ja tööd. Analüüsides vastanute valikuid, kõrvutasin neid Hofstede ning Hall'i kultuuriuuringutega. Vastustest selgus, et eestlased ei ole eriti teadlikud, milline on mitteverbaalsete märguannete, sealjuures ruumikasutuse osa vestluse õnnestumise või ebaõnnestumise korral. Samuti ilmnes, et inimeste väärtused võivad teiseneda sõltuvalt suhtlussituatsioonist ning keskkonnast. Kehakeel. Igal inimesel on oma keha ümbritsev õhuruum, mille suurus erineb meie elukohast ning sealsest inimeste arvust. Eristatakse nelja vööndit: 1. Intiimne vöönd (15-46 cm) Just seda kaitseb inimene kui oma ala. Vööndisse lubatakse vaid nendega emotsionaalses seoses olevaid inimesi. 2. Isiklik vöönd (46-120 cm) Selline vahemaal lahutab meid teistest näiteks pidudel,
tegevusena, mis mitte ainult ei kirjelda, vaid ka kujundab ja konstrueerib ühiskonda. Tekste uuritakse kui sotsiaalse suhtlemise vorme ja tegelikkust kujundavaid tähenduskooslusi. Keelekasutus on peamine inimsuhtluse vahend. Uuritakse, mida keelega teha saab ja miks neid asju tehakse. Keele abil väljendatakse arvamusi, hoiakuid ja püütakse teiste omi mõjutada, luuakse identiteete teistele ja endale, suhteid inimeste ja rühmade vahel. Kõne või tekst on osa suhtlussituatsioonist ja laiemast ühiskondlikust või kultuurilisest kontekstist. Suhtlussituatsioon on laiem mõiste kui pelgalt vestlus, nt ajaleht vs lugeja, linnavalitsuse reklaamiagentuur vs tarbija. Keeleanalüütikud peavad keelekasutust keskkonnast sõltuvalt ning keelekasutus mõjutab ka ise keskkonda. Pelgalt teksti analüüsides võime välja lugeda palju teksti tegijate, vastuvõtjate ja nende ühiskondliku kultuuri kohta.
Keevallik (1994: 21–22) leidis, et lühenenud nud-partitsiibi lõpp -nd iseloomustab Saarte, Lääne-, Kirderanniku- ja Keskmurret. Kuna Jüri Muttika on pärit Rakvere linnast, mis asub Keskmurde alal, võib tema nd-lõpu kasutust osalt sellega põhjendada, sest ta võis sellega kokku puutuda lapsepõlves. Samas ei usu Keevallik (1994: 47), et pelgalt nd-lõpu kasutamise tõttu peetaks kedagi murdekõnelejaks. Jüri Muttika nd-lõpu kasutamine võib olla tingitud suhtlussituatsioonist: see oli „Ringvaate“ saadetes piisavalt argine ning vaba, et lubada endale mittekirjakeelsete vormide kasutust. Teine mõjur võis olla ka kõnetempo: kuna Jüri Muttika kõnetempo on kuuldu põhjal öeldes keskmisest kiirem, mis paistis silma ka võrreldes saatekülalistega, siis võis juhtuda, et ta tegi selliseid keelelisi valikuid kiirustamise tõttu. Leelo Keevalliku (1994) magistritöö tulemustest selgus, et eesti keele tudengid ning õpetajad-
kontrolli. Nimetatud oskused on eelduseks parandusmehhanismidele (oskusele oma ütlusi parandada-täiendada) ning võimaldavad kriitiliselt hinnata tajutavat teksti. Õpilaste suhtlemisoskused, nende kujundamine: Suhtlemisõpetuse metoodika eeldab aga ütluse eesmärkide teadvustamist. Seejuures on oluline pöörata tähelepanu vähemalt kahele asjaolule: 1) keeleliselt sama ütlus (lausung) täidab sõltuvalt suhtlussituatsioonist eri eesmärke; 2) sama eesmärgi täitmiseks saab kasutada formaalselt täiesti erisuguseid ütlusi. Intonatsioon on siinkohal oluline ning peamine asi, mis võib erineda ja kohe ütluse tähendust muuta. Lastele on samuti vaja selgitada, et mingi eesmärgi täitmiseks saab kasutada eri sõnastusega ütlusi. Näiteks soov (palve) võib olla esitatud korraldusena (Mari, pane aken kinni), vormistatud küsilausena (Mari, kas sa võid akna kinni panna