et inimesed näevad maailma erinevalt, veel seda, et ühe ja sellesama inimesegi arvamus sõltub meeleoludest ja erinevatest hetkeolukordadest. See viitab sellele, et paljud asjad on suhtelised. Kas ka tõde? 4 Mis puudutab tõe relatiivsust, siis siinkohal Protagoras rõhutas koguni, et Kõik on tõde st kõik on tõde, mida tõeks peetakse. Tegelikult juba Herakleitos (u 535475 eKr) viitas kõige suhtelisusele. Ta uskus, et kõik voolab ja muutub samuti tõde. Herakleitos Mäletatavasti on temalt pärit mõte, et on võimatu astuda kaks korda samasse jõkke (maailm on kui jõgi). Maailma ainus püsiv omadus on see, et ta lõputult muutub. 5 4.2.2. Kaasaja seisukoht (Meos 2002:221) Samas vaimus Herakleitose ja sofistidega jätkas sajandeid hiljem kaasaja Austriaameerika filosoof Paul Karl Feyerabend (19241994), kes
See ei tähenda loobumist tegutsemisest vaid pigem loobumist asjadesse sekkuda. Mida vähem inimene üritab asju omalt poolt kavandada, seda enam järgivad asjad dao kulgemist. See käib ka riigi valitsemise kohta. Midagi ei jää tähelepanuta, kuid millelegi ei pöörata ebavajalikult palju tähelepanu. Taoist ZHUANG ZI püüab inimesi lahti raputada nende meeles püsivatest eksiveendumustest, juhtides tähelepanu kogemuse väärtushinnangute suhtelisusele. Moismi põhiprinsiip Mo ZI järgi on see, et kogu halva põhjuseks on kõikehõlmava inimarmastuse puudumine. Kui valitseks üldine armastus, siis püsiks kõikjal ka rahu ja kestaks hüveolu. Et tõese arusaamani jõuda, tuleb järgida kindlapiirilist meetodit, mis hõlmab kolme aspekt: võrdlus varasemate mõtlejate õpetusega, kontroll selgitamiseks, kas arusaam on vastavuses kogemuslike faktidega ja tulemuslikkus tegelikus elus. Kasutatud kirjandus 1
· Herderi mõju: inimkultuuride vahelduva tõusu ja languse natuurfilosoofiline loogika. · Rousseau mõju: aadlike jaotus õilsateks, optimaatideks ja tegelikus despooti teenivaks aadliks. Õilsaid leidub ka pärisorjade seas ja mitte sugugi nii harva. Inimese aadellikkust ei määra mitte tema päritolu, vaid isiklik üllameelsus. · Tsükliline ajalookäsitlus andis Baltimail hoobi saksa kristlikule messianismile. · Merkel lõi pinna ajaloolise tõe suhtelisusele, alternatiivsele ajaloole. Asendab kristliku sirgjoone paganliku ringliikumisega. Paneb aluse balti multikultuursuse tunnustamisele. · eestlaste jaoks tähenduslik 1857. aasta (kuidas?) · ,,Kalevipoja esimene osa. · Alguse saab järjepidev eesti ajakirjandus, seejuures populaarne ja masse liigutav ,,Perno Postimees" · Jaannsen annab maarahvale nime. · ,,Häbenegem, et me rumalad oleme, aga mitte et eestlased oleme!" · C. R
hiilgavast minevikust. Ka mitte lihtsalt selles otsekohesuses, millega ta kõnetab eestlasi ja lätlasi nagu kõgi teistega võrdeid, vabana sündinud rahvusi, kes normaalse arengu kõrval võinuks seista oma saavutustelt sakslaste kõrval. Ka mitte selles skandaalses ajaloonägemuses iseendas, mis ei käsitanud Eesti- ja Liivimaa ajalugu mitte enam kui saksa provintside (sakslaste) ajalugu, vaid kui siinsete põlisrahvaste maade ajalugu. Merkel lõi pinna ajaloolise tõe suhtelisusele, alternatiivsele ajaloole. Asendas kristliku sirgjoone paganliku ringliikumisega. Paneb aluse balti multikultuursuse tunnustamisele. c) eestlaste jaoks tähenduslik 1857. aasta (kuidas?) Trükist tuleb "Kalevipoja" esimene osa, alguse saab järjepidev eesti ajakirjandus, seejuures populaarne ja masse liigutav: Perno Postimees. Kumbagi võib tüvitekstiliseks pidada. Lisaks: 16
Rummu Jürist. Kunstiparasiitide ja eheda ande konflikt meenutab ,,Monumenti", rahvuslike müütide õõnestamine ,,Kalevipoja mälestusi", ei puudu ka tegelaste komplekside psühhoanalüüs. Psüühilist rekonstruktsiooni lapsepõlve kogemustesse ja tajudesse süüvimise kaudu esitab mälukaotust simuleeriva mehe lugu mahukas romaanis ,,Möbiuse leht" (1985); II raamatus (1990) on samalaadse hingelise vivisektsiooni objektiks meest ravinud psühhiaater. Möbiuse lehe kujund osutab asjade suhtelisusele, mille aktsepteerimine näib olevat Vetemaa kõigutamatu tolerantsi allikaks. Üha rohkem tähelepanu pühendab ta ka inimesele kui bioloogilisele olendile, kes koos muu fauna ja flooraga teeb kaasa looduse suures ringkäigus. Samuti on Vetemaa huviorbiidis (rahva)uskumused ja keskaeg, millest on juttu ajaviitelist laadi romaanis ,,Krati nimi oli Peetrus" (1991) ning kelmiromaanis Jüriöö ülestõusust ,,Risti rahvas" (I 1994, II 1998).
Seega võib öelda, et poliitika on ühiskonna tahtele allutamine. „Üllad ja õiglased asjad, mida poliitika teadus jälgib, on paljuski vastuolulised ja hajuvad ning näivad sõltuvat üksnes kokkuleppes ja mitte loomuomadusest. „„Samasugune hajuvus iseloomustab ka hüve mõistet, sest paljudel juhtudel see võib osutuda kahjulikuks. Mitmeid on varemgi hukutanud rikkus, teisi jälle vaprus.“ →Seega viitab juba alguses ka eetika suhtelisusele – mitte objektiivsusele. ÕNN KUI ÜLIM HÜVE: Kuna kogu tunnetus ja iga valik pürgib mingi hüve poole, siis mis see on, mida püüab saavutada poliitika ja mis on see kõige tähtsam kõikidest tegutsemise juurde kuuluvatest hüvedest. Nimetuse suhtes valitseb küll enamuse hulgas üsna suur üksmeel — nii enamik inimesi kui ka õppinud inimesed väidavad, et see on õnn. Kõige enam lõplikuks nimetab aristoteles eesmärki, mida püütakse saavutada tema enda
eesmärke ja funktsioone. Keele tavalisim on väide (mitte reklaamikeele) – seos maailmaasjadega, tavalisim on info selle kohta, mida ostja võib saada. Sageli lisandub info, mida ta VEEL võib saada, kui ostab pakutava toote. Väitelaused asendavad pakkumist – ei kutsu üles ostma. Väite tõesust tõestatakse ideaalpildiga, seostub toote kasutamisega. Võidakse välja tuua ka toote mittekasutamisega seotud väiteid – hoiatav strateegia. Väite suhtelisusele viitab modaalverb „võima“. Sageli kasutatakse reklaamis enesekindlaid väiteid, mille tõesust pole esitatud, vaid eeldatakse, et lugeja usub, kui piisava kindlusega väita. Väidetes sisaldub palju enam konnotatsioone, mille peale mängitakse, kui lihtsalt väide. Igapäevases suhtluses kasutame väidetest rohkem küsimusi, hüüatusi, käske. Väitlauseid kasutatakse monoloogis. Tavasuhtluses on küsimused-vastused, hüüatused, ettepanekud – need
annaabi.ee 
