teadvus), mille peamine kujunemisviis on kasvatus/kasvatamine/kasvamine kõige mitmetähenduslikumalt. Normaalse arengu korral saavutab inimene oma elukaares sotsiaalse küpsuse ja tema isiksuslikud omadused väljenduvad maksimaalsel tasemel, pälvides ühiskondlikus olemises heakskiidu. Meie elame aga segadust tekitavas postmodernistlikus ajas, mil "normi" määratlemise suhtelisusega kaasneb erinevate tõdede paljusus ning illusioon tolerantsist kui kõikelubatavusest. See tähendab, et lõppkokkuvõttes hägustub arusaam inimeseks olemise ülevast kutsest ja väärikast kohustusest. Tegelikult ei ole kõikelubaval ükskõiksusel aga midagi ühist empaatia või halastava arusaamisega kaasinimese loomust ja eluteed kujundavatest teguritest. Sotsiaalse küpsuse määratlus, tulenedes ühiskondlikult eeldatavaist edukaist rollitäitmistest, on
valed. Sofistide arvates on mõisted ,,õige" ja ,,väär" suhtelised. Sofistide kõige kuulsam oponent oli Sokrates. Tema arvates petsid sofistid oma õpilasi, sest õpetasid neile valesid tõdesid. Sokratese arvates sellised inimesed ei hooli seadustest ja toovad kahju kõigile. Sokratese arvates peaks inimene olema vooruslik: ei tee teisele kurja; on aus ja töökas; oskab viisakalt käituda. Need käitumisjooned on kindlad ja ei ole seotud suhtelisusega. Ateena riik ei olnud Sokratese arvates vooruslik, sest riigiametnike valimine toimus loosi teel. PLATON: Tegevus õpetajana rajas Akadeemia Õpetus ideedest kõikidel asjadel ja nähtustel on ideed, mida ta pidas tõelisteks, nähtusi ja asju pidas ideede koopiateks. Ideid ei ole võimalik meeltega tajuda, neid saab tabada vaid mõistusega. Õpetus ideaalsest riigist riigi eesotsas ainult filosoofid; riigis on erinevad inimesed:
Sofistide arvates on mõisted õige ja väär suhtelised-mis ühele vale, võib teisele tunduda õige. Sofistide kõige kuulsam oponent oli Sokrates. Tema arvates petsid sofistid õpilasi, sest õpetasid neile valesid tõdesid. Selliseid inimesed ei hooli seadustest ja toovad kahju kõigile, üldkokkuvõttes ka riigile. SOKRATES – arvab, et inimene peab olema vooruslik: ei tee teisele kurja, on aus, töökas, oskab viisakalt käituda. Need käitumisjooned on kindlad ja ei ole seotud suhtelisusega. Ateena riik polnud Sokratese arvates vooruslik, sest ametnikud valiti loosi teel. PLATON ARISTOTELES Tegevus õpetajan Rajas Akadeemia Rajas Lykeioni Õpetus ideedest Kõikidel asjadel ja Asju ja ideid ei saa nähtustel on ideed, mida lahutada, idee ongi asja
erisuunalistest väärtustraditsioonidest. Oluline on teadvustada väärtusi. Teravkonflikt võib tekkida individuaalsete väärtuste, ametialaste väärtuste ning töökollektiivis valitsevate arusaamade vahel Normaalse arengu korral saavutab inimene oma elukaares sotsiaalse küpsuse ja tema isiksuslikud omadused väljenduvad maksimaalsel tasemel, pälvides ühiskondlikus olemises heakskiidu. Meie elame aga segadust tekitavas postmodernistlikus ajas, mil "normi" määratlemise suhtelisusega kaasneb erinevate tõdede paljusus ning illusioon tolerantsist kui kõikelubatavusest. See tähendab, et lõppkokkuvõttes hägustub arusaam inimeseks olemise ülevast kutsest ja väärikast kohustusest. Tegelikult ei ole kõikelubaval ükskõiksusel aga midagi ühist empaatia või halastava arusaamisega kaasinimese loomust ja eluteed kujundavatest teguritest. Sotsiaalse küpsuse määratlus, tulenedes ühiskondlikult eeldatavaist edukaist
ebamoraalne, tulemus võib olla küll hea või halb, kuid tegu on tegu ning see jääb faktiks. Moraalse absolutismi puhul kehtib näide: "Sa ei tohi tappa, mitte kunagi, mitte kedagi, mitte ühelgi tingimusel." Selline mõtteviis kehtib võib-olla kõige rohkem Euroopas, kus surmanuhtlused on keelatud ning inimese tapmine lõpeb pika vangistusega. Utilitaarne lähenemine (teleoloogiline) on seotud moraalse relativismiga (suhtelisusega) - "Sa ei tohi tappa, välja arvatud kohalikud tavad ja seadused." 9. Mis on universalism? Kas see kuulub teleoloogilise või deontoloogilise eetika alla? Universalism ehk Kanti deontoloogiline moraaliteooria. Kant väitis, et ebapuhtas inimeses elab puhas inimsus ideena. Ta oletas, kui inimene, hoolimata oma ebapuhtusest, tahab siiski hinnata oma tegusid headuses ja õigsuses, ning tahab seda hinnata universaalse kriteeriumi järgi, siis saab selleks kasutada kategoorilist imperatiivi.
Ta naerab välja nimetanud targimaks kreeklaste hulgas. Tema kõik vale ja pseudotõsise, kuid ta pole seejuures küünik. esilekerkimine tähistab töepoolest revolutsiooni filosoofia ajaloos. Selle rahvahulgast pärit mehe terve möistuse · Kord tuli ta juurde keegi, kes oli sellepärast vihane, et ta instinkt ei rahuldnud köige suhtelisusega. Ta tunneb, et tervitas kedagi aga see ei vastanud tervitusega. Sokrates temas on mingi sisemine hääl, mis teda juhib ja ütles talle: See on ju naeruväärne: kui sa oleksid kedagi ebaöigetest hoiakutest ning tegudest hoiatab. Ta nimetab kohanud, kes on halvas kehalises seisus, siis sa ei oleks seda "daimonion'iks", südametunnistuseks ( sönasönalt vihane, kuna sa aga kohtasid kedagi, kes hingeliselt on "jumalik").
annaabi.ee 
