praegu Mantet', Monet' ja Cezanne'. Ma nõustun Merleau-Pontyga mitmes aspektis, kuid minu meelest jääb ta kohati piiratuks suutmata näha maailma tervikuna, ehk on tema jaoks kunstnikud gestaldid, mis teiste inimeste seast esile tungivad. Cezanne'l oli kunstile huvirav mõju, mida ajas edasi tulla, seda vähem näivad kunstiteosed sarnanevat tõelisusega, kui nüüd realism välja arvata. Omamoodi võiks seda just seletada Merleau-Ponty järgi, tema teooria kunstniku ja maailma suhestumisest annab kunstnikule minu meelest vabad käed kujutada mida ja kuidas iganes. Ei saa ju olla reegleid selle kohta, kuidas maailm end avab. Sellega seostub ka tema tajuteooria, milles kaob ära ,,õige taju" mõiste. Selline lähenemine filosoofilise tõe otsimise seisukohalt on vastuvõetamatu. Kuid sobib väga hästi reaalse maailmaga. Kui ühele kunstnikule nähtub maailm musta ruuduna ja teisele realistliku pildina tehasetöölistest,
inimene erinevatel aegadel ihaldab. Ei ole olemas sellist asja nagu meelerahu, seni kuni me siin maailmas elame, sest elu ise on liikumine ja ei saa kunagi olla ilma iha ega hirmuta, nii nagu ta ei saa olla ilma meelteta. 8. Shaftesbury subjektiivsest õnnest Nõustub, et õnn on mingis mõttes subjektiivne. Hinge harmoonia peegeldub naudingutes, mida on kolme sorti: 1. meelelised neid peab olema mõõdukalt 2. naudingud ühiskondlikest tunnetest, suhestumisest teistega 3. refleksiivsed naudingud näeme ennast kõrvalt, teistele suunatud tunded, millest oleme toime pannud vooruslikke tegusid. Voorus on õnne paratamatu tingimus. Oluline on puhas südametunnistus; vooruslikud teod. 9. Rousseau moodsa inimese hingehaigusest Eristab loomulikku ja ühiskondlikku inimest. Loomulik inimene saaks eksisteerida ainult ühsikonnast väljaspool, ilma igasuguste mõjutusteta. Ühiskondlik inimene on ühiskonna poolt
Müüdi kontekstiks on rituaal, mis taaselustab aegade alguse sündmused. Müüditegelased on enamasti mitteinimesed. Mütoloogia kui jutulugu: 1) ajaloolises ja kultuurilises kontekstis moodustunud müütide kogum. Mütoloogias avaldub inimeste maailmapilt, see on seotud usukumuste ja religiooniga. Mütoloogia tähendusrikkaimad osad ongi müüdid; 2) mütoloogia kui teadus müütidest, nende kujunemisest, olemusest, tõlgendustest, suhestumisest jne 2. Võrdle Vana-Kreeka ning Euroopa kesk- ja uusaja müüdikäsitlusi. Vana- Kreekas käsitleti müüti pigem kui väljamõeldist. Müüte üritati seletada. Euhemeristlikud, sotsioloogilised, psühholoogilised, allegoorilised seletused, loodusnähtustel ja vaimsetel väärtustel põhinevad seletused. Homeros ja Hesiodos kui mütograafid 7-8 saj eKr. Theagenesmüütide allegooriline tõlgendamine, müüt kui mõistukõne. Euhemerosmüütides toimub ajalooliste tegelaste, vallutajate ja
Charles Sherrington (1857-1952) andis närvirakkude vahel toimuvatele funktsionaalsetele närviimpulssidele nimeks sünaps. E. Adrian (1889-1977) võttis kasutusele meetodid, millega võimendada teadlastele loetavaks organismis toimivaid nõrku elektriimpulsse. Ilmnes, et sõltuvalt impulsi sagedusest kutsutakse esile konkreetne protsess. Niiviisi kujunes välja arusaam närvierutuse liikumisest erutajast tagasi lihasesse, so organismi suhestumisest keskkonnaga. P Ehrlichi ja John Newport Langley (1852-1925) poolt levitatavate ideede (Ehrlichi nn kõrvalahelate teooria / side-chain theory / seitenkettentheorie / ,,kuldse kuuli" kontseptsioon vt ptk 15; Langley nn retseptsiooni teooria) põhjal tekkis tänaseni oluline retseptorite teooria. 1914. aastal identifitseeris Henry Dale (1875-1968, avastas mh ka histamiini) atsetüülkoliini kui võimaliku neurotransmitteri. Aja jooksul avastas ta, et mehhanism, mille abil närvid
eeldab vooruslikku tegutsemist ja ühiskondlikku harmooniat, mis omakorda nõuab hinges tunnete harmooniat (harmooniat enda ihade ja ühiskondliku loomuse realiseerimise vahel). Naudinguid saame me mõlemast. Hinge harmoonia peegeldub naudingutes, mida on kolme sorti: 3 1. meelelised neid peab olema mõõdukalt (et paisudes ei muutuks valuks) 2. naudingud ühiskondlikest tunnetest, suhestumisest teistega 3. refleksiivsed naudingud vaatleme oma ühiskondlikku käitumist ja tunneme rõõmu enda vooruslikkusest. Kui me käitume hästi vooruslikult, siis me nagu imetleme iseennast, et me nii harmoonilised oleme ja see annab meile täiendavat õnne ja motiveerib meid veelgi vooruslikum olema. Voorus on õnne tarvilik tingimus ja tunneme valu, kui vooruslikut ei käitu, sest reflekteerides saame me sellest aru (südametunnistus). 10
erinevaid faase.. %. loeng psühhoanalüütilised kultuuriteooriad. Andreas Ventsel 2 Psühhoanalüütiline käsitlus püüabki neid märatsevaid ja ohjeldamatuid alateadlikke jõude nagu (võimutahe) struktueerida ja käsitleda nö teaduslikust vaatepunktist. Samas ei ole need teadvustamatud jõud mingilgi viisil ratsionaalsed. Psühhoanalüüs teooria oli ühtlasi esimene, mis andis psühholoogiilisest vaatepunktist tervikliku pildi inimesest ja tema suhestumisest kultuuri. Tõsi, see pretentsioon sai nagu enamikele sellistele kõikihaaravatele süsteemidele hukatuslikuks : et kõike kahest algprintsiibist (Freudil: elutahe ja surmatung) seletada peame neid seoseid oluliselt lihtsustama, et säiliks mingigi ratsionaalne koherentsus faktide ja neid seletavate printsiipide vahel. Psühhoanalüüs Enne konkreetsete autorite juurde minekut natuke psühhoanalüüsist üldisemalt. Sest vaatamata erinevustele, evivad erinevad autorid ka olulisi sarnasusi.
annaabi.ee 
