1) faktikirjeldus e normikoosseisesitatud vigaselt normikoosseisu kirjeldus tuleb esitada täpselt nii, nagu see on seaduses sätestatud; 2) faktiväide e teo kirjeldus selle tehioludesei osutu asjakohaseks, st ei tulene faabula asjaoludest (tehioludest) e vastaja koostatud teo kirjeldus moonutab tegu; 3) õiguslik otsustus e conclusio on väär juba moondunud eelduste tõttu või meelevaldne. ========================================================== Ülesanne. Sõnastage deduktiivse subsumptsiooni otsus sooritaja ja tema teo kohta Barbara figuurile tugineva kahe premissi (faktikirjeldus ja faktiväide) ning õigusliku otsustusena (conclusio). Metoodiliselton sellekssoovitavteostadakõigepealttaandaminemetalausena õigusnormi loogilise struktuuri ,,kui...siis...vastupidiseljuhul,, kohaselt, samuti teha vajaduselõigusnormi struktuuri analüüs (liht-võiliitnorm; liht-võiliitkoosseis;
Subsumptsioon juriidilise metoodika tuum. See tähendab faktilise olukorra ja õigusnormi teokoosseisu vastavuse (kui sablooni) kontrollimist: "millisele õigusnormile saab soovitud tagajärje saavutamiseks nõuet toetada?" Subsumptsioon seesmine ehk interne õigustamine ja sellel on süllogismi struktuur. Süllogism on deduktsiooni vorm, mille puhul järeldus järeldub kahest kategoorilisest Eeldusest, st see on 3-astmeline loogiline tehe. Juriidiline süllogism näitab meile kätte subsumptsiooni toimimise. Täieliku juriidilise süllogismi põhimudel (1) (x) (Kx = OTx) (x) kõigi isikute (x-de) jaoks kehtiv, implikatsioon kui x vastab kosseisu K tunnustele, siis tuleb (peab) x suhtes kohaldada õiguslikku tagajärge T. O- peandumine. Peanduma - ing k. Ought, sks k Sollen (2) Ka a- indiviid, a täidab koosseisu K tunnused, vastab K tunnustele (3)OTa Järelikult tuleb/peandub a suhtes kohaldada õiguslikku tagajärge T See mõttekäik on iga juristi elementaarne käsitlusoskus.
Subsumptsioon juriidilise metoodika tuum. See tähendab faktilise olukorra ja õigusnormi teokoosseisu vastavuse (kui šablooni) kontrollimist: “millisele õigusnormile saab soovitud tagajärje saavutamiseks nõuet toetada?” Subsumptsioon seesmine ehk interne õigustamine ja sellel on süllogismi struktuur. Süllogism on deduktsiooni vorm, mille puhul järeldus järeldub kahest kategoorilisest eeldusest, st see on 3- astmeline loogiline tehe. Juriidiline süllogism näitab meile kätte subsumptsiooni toimimise. Täieliku juriidilise süllogismi põhimudel 1) (x) (Kx = OTx) (x) – kõigi isikute (x-de) jaoks kehtiv, implikatsioon kui x vastab kosseisu K tunnustele, siis tuleb (peab) x suhtes kohaldada õiguslikku tagajärge T. O- peandumine. Peanduma -ing k. Ought, sks k – Sollen 2) Ka - a- indiviid, a täidab koosseisu K tunnused, vastab K tunnustele 3) Ota - Järelikult tuleb/peandub a suhtes kohaldada õiguslikku tagajärge T
Õigusnormi puudutav ebateadlikkus võib põhineda sellel, et ei ole kindlust, kuidas normi tõlgendada, või sellel, et normi ei ole. Õiguskorras on lünk. Faktiküsimust koormav ebateadlikkus tekib omakorda süütõendi ebakindlusest. Tunnistused on erinevad ja tõendusmaterjali põhjal saab seetõttu rekonstrueerida mitmeid sündmuste käike. Subsumptsioon: faktiline ja abstraktne koosseis (väike eeldus ja suur eeldus), õigusnormi kujundamine ning õigusliku tagajärje määratlemine. Subsumptsiooni seos õigusnormi loogilise struktuuriga. Süllogismi lahendamise kaudu leiab aset teo faktilise koosseisu (faktiväide) subsumptsioon abstraktsele koosseisule, kusjuures seotakse ka õiguslik tagajärg (imputatsioon). Prof A.Aarnio märgib, et väga lihtsas vormis osutab juriidilise süllogismi esimene eeldus (premiss) õigusnormile ja teine juhtumile kui faktile. Seetõttu räägitaksegi õigusküsimusest ja faktiküsimusest. Seaduse rakendamine
mittevaadeldavale põhjusele, algseisundile, sisendile või tööfunktsioonile; põhineb põhjuslikel seostel või füüsikalis-matemaatilistel või funktsionaalsetel korrelatsioonidel. Aprioorne ja empiiriline analoogia: tuletis vaadeldavalt üksikult nähtuselt sarnasele (mittevaadeldavale) üksikule nähtusele. Subsumptsioon – õigusnormi pälviva konkreetse juhtumi (asjaolu) määramine õigusnormi abstraktses koosseisus kirjeldatud sündmuste, tegude või tagajärgede klassi. Subsumptsiooni põhilised vead: a) õigusnormi koosseisu vale tõlgendus – vääralt hõlmatakse antud ja sarnased juhtumid; b) juhtumi väär kirjeldus – juhtum viiakse koosseisu alla, kuhu see ei kuulu. Imputatsioon – õigust pälviva teo või tagajärje omistamine isikule: a) formaalselt või substitutiivselt õigusnormi alusel, b) materiaalselt – tõendamise alusel. 2) Korrelatsiooni-meetodid: Nn J. S. Milli meetodid (enamik neist meetodeist oli tuntud juba enne teda):
kehtestatud nõuetele. On ette nähtud siseaudiitori ametikoht. o Enesekontroll Diskretsioon Administratsiooni pädevus vabalt hinnata situatsiooni ning teha sellele vastav otsus. Riigivõimu teostamisel vastavatele organitele üle antud otsustamisõigus, nt seadusandlus-, määrusandlus- ja kohtu diskretsioon. Vaba diskretsioon ei oleks mõeldav- oleks vastuolus legaalsuse printsiibiga PS § 3 lg 1. Diskretsiooniotsus eeldab eelnevalt õiguslikku subsumptsiooni, mis kujutab endast õiguse rakendamise üht astet. Diskretsioon on seadusandja poolt administratsioonile antud volitus valida kahe või mitme samaväärse õigusliku tj-e vahel või iseseisvalt otsustada, kas tj-e rakendada või mitte. Reaalses tegelikkuses esinevad faktilised asjaolud peavad kokku langema õigusnormi abstraktse teokoosseisuga. Seega on diskretsioon tj-e valik. Liigid Valikudiskretsioon: seadusandja on vastavas õigusnormis ette näinud kaks või enam õiguslikku tj-e
annaabi.ee 
