- William Ockham - tõi välja privaatsed ja avalikud märgid (räägitud märgid on avalikud). - John Locke "Essee inimmõistusest" oli suurel osal pühendatud semiootikale. CHARLES SANDERS PEIRCE 1839 - 1914 Ameerika filosoof, keemik ja semiootik. Keskendus keskaegsele terviklikule maailmapildile, hindas skolastikuid kui esmaklassilisi mõtlejaid (nad ei üritanud teadusi eristada, üritas kõike korraga haarata). Tema märgiteooria on semeiootika (substitutiivne semiootika). Käsitles märke kui teadmise aluseid. Jumal lõi maailma ja lasi inimesel asjadele nimed panna. See oli ühtlasi maailma valitsemise akt. Eristas kaks tüüpi märke - asendaja ja universaalne asendaja. Üks tähistab ükskõik mida, teine ei saa midagi tähistada, kuid on samas kõigi tähenduste lõpp-punkt - jumal. Sõna on kõigi tähenduste väljendaja, jumal on kõigi tähenduste tähendus.
nn. Genfi nomenklatuur-põhineb hargnemata ahelaga süsivesinike ja asendamata tsüklite nomenklatuuril.Neid nimet. tüviühenditeks. Kõiki ülejäänuid vaadeldakse kui derivaate, mis on saadud tüviühendi vesinike asendamisel. Nomenklatuurisüsteemi, mis püüab nimetuses rohkem peegeldada struktuuri ning võtab nimetuse aluseks ühendi kuuluvuse ühte või teise orgaaniliste ühendite klassi nimetataksegi funktsionaal-klassi nomenklatuuriks. Kõige rangemalt on struktuuriga seotud substitutiivne nomenklatuur, mille puhul valitakse nimetuse aluseks struktuuri kõige olulisem osa -tüviühend. Selleks on enamasti süsivesinik (lahtise ahelaga või tsükliline), aga ka heterotsükkel. 8. Alkaanid (saamine,omadused). Alkaanideks nimetatakse lahtise ahelaga küllastunud süsivesinikke, mille süsinikuaatomid on omavahel ühendatud ühekordsete sidemetega, üldvalem CnH2n+2 . Hargnemata ahelaga alkaanide keemis- ja sulamistemperatuurid ning aurustumisentalpiad on kõrgemad kui
kolme elemendi omavahelistest suhetest. Märk koosneb esitisest (representamen, tähistaja), objektist (tähistatav) ja tõlgendist/tõlgendajast (interpretant, tähistis). Peirce`i märk on meeleliselt tajutav objekt ehk esitis, mis esitab midagi muud, objekti või fakti ja mille vahel ilmneb tõlgendus. Oluline roll on märgi kogejal ehk tõlgendajal. Märgiloome protsess kannab semioosise nime. Märgilisus on funktsioon. Märk on objekti asendaja, substitutiivne. Üksik märk on elementaarne osake, mis võib ka iseennast tähistada. Šveitsi keeleteadlase Ferdinand de Saussure`i (1857 - 1913) jaoks on märgimudel diaad ehk kahesuunaline elementide omavaheline suhe, mille moodustavad tähistaja ja tähistatav. Märgid saavad eksisteerida aga ainult märgisüsteemis (nii märgi olemasolu, kui ka selle puudumine on tähenduslikud). Tähtsamaks märgisüsteemiks on loomulik keel. 24
- William Ockham - tõi välja privaatsed ja avalikud märgid (räägitud märgid on avalikud). - John Locke "Essee inimmõistusest" oli suurel osal pühendatud semiootikale. CHARLES SANDERS PEIRCE 1839 - 1914 Ameerika filosoof, keemik ja semiootik. Keskendus keskaegsele terviklikule maailmapildile, hindas skolastikuid kui esmaklassilisi mõtlejaid (nad ei üritanud teadusi eristada, üritas kõike korraga haarata). Tema märgiteooria on semeiootika (substitutiivne semiootika). Käsitles märke kui teadmise aluseid. Jumal lõi maailma ja lasi inimesel asjadele nimed panna. See oli ühtlasi maailma valitsemise akt. Eristas kaks tüüpi märke - asendaja ja universaalne asendaja. Üks tähistab ükskõik mida, teine ei saa midagi tähistada, kuid on samas kõigi tähenduste lõpp-punkt - jumal. Sõna on kõigi tähenduste väljendaja, jumal on kõigi tähenduste tähendus.
- William Ockham - tõi välja privaatsed ja avalikud märgid (räägitud märgid on avalikud). - John Locke "Essee inimmõistusest" oli suurel osal pühendatud semiootikale. CHARLES SANDERS PEIRCE 1839 - 1914 Ameerika filosoof, keemik ja semiootik. Keskendus keskaegsele terviklikule maailmapildile, hindas skolastikuid kui esmaklassilisi mõtlejaid (nad ei üritanud teadusi eristada, üritas kõike korraga haarata). Tema märgiteooria on semeiootika (substitutiivne semiootika). Käsitles märke kui teadmise aluseid. Jumal lõi maailma ja lasi inimesel asjadele nimed panna. See oli ühtlasi maailma valitsemise akt. Eristas kaks tüüpi märke - asendaja ja universaalne asendaja. Üks tähistab ükskõik mida, teine ei saa midagi tähistada, kuid on samas kõigi tähenduste lõpp-punkt - jumal. Sõna on kõigi tähenduste väljendaja, jumal on kõigi tähenduste tähendus.
ammendavat ja adekvaatset tõlgendust kirjanduslikkusest. Todorov ja Ducrot: retoorika on alati rahuldunud paradigmaatilise arusaamaga sõnast, mitte aga püstitanud küsimust nende sõnade süntagmaatil. suhtest. (Kui metafoor ühendab kaht sõna, siis samas võiks rääkida ka ühendatavate sõnade süntagmaatil. suhtest. Tradits retoorika kõrval peaks olema ka teine perspektiiv, milles metafoori käsitletaks kui süntagmaatilist juhtumit (substitutiivne suhe on räme lihtsustus metafoori kohta). Genette’i “Figuurid” 3, kus vaadeldakse Prousti loomingut läbi metafoori ja metonüümia. Siin on retooril. figuure vaadeldud süntaktiliste kategooriatena (ka de Man ei süvene metonüümia staatusesse). Metonüümia seondub just süntagmaatikaga, metonüümia muutub seeläbi grammatilise sünonüümiks, troobiks jääbki ainult metafoor. De Manil ongi metafoor ja grammatika. Ch. Brook-Rose teos “Metafoori
annaabi.ee 
