maailmakirjanikke. Teda võib pidada üheks postmodernistliku kirjanudse ning maagilise realismi teerajajaks. Jorge Luis Borges (1899-1986) Argentina kirjanik Jorge Luis Borges sündis Buenos Aireses kodanlaseperekonnas. Tema enda sõnutsi kasvas ta üles aias ja inglise raamatute piiramatu valikuga raamatukogus. Borges alustas luuletajana avangardismi vaimus, eemaldudes senises hispaaniakeelses poeesias väljakujunenud retoorikast ning stampidest ja tuues selle väljendusvahenditesse mõndagi uut. Tema esimene jutukogu ,,Universaalne nurjatuse ajalugu" (1935) esitab lugejale reaalsete ja väljamõeldud kurjategijate elulugusid, tegemata vahet faktidel ja fantaasial. Ka hilisemas loomingus on Borgese teemadeks tegelikkuse ja väljamõeldise suhted, maailm kui illusioon. Borgese tuntumad novellikogud on ,,Fiktsioonid" (1944), ,,Aleph" (1949), ,,Surm ja kompass" (1951), ,,Labürindid" (1953)
10 Forseliuse seminar kestis kõigest neli aastat. Pärast Rootsi kuningalt volituste saamist talurahva koolide asutamiseks ja rahvahariduse korraldamiseks inspektori kohtade loomist Eesti ja Liivimaale, hukkub Forselius Läänemere lainetes. Forseliuse pärand on vaieldamatult Eesti haridusloo üks liikumapanevaid jõude. Eesti rahvakooli algusega seostatakse just B. G. Forseliust. Siit edasi on hariduse areng juba sujuvam, kuigi pikalt ei saada lahti kiriklikest stampidest. Nii võib tänapäeval naljakana tunduda 1774 aastal välja antud instruktsioon, kus kohustatakse kirikueestseisjaid valima koolmeistriteks neid talupoegi, kellel hea lauluhääl ja lauluoskus. Eestikeelse kirja ja õpetussõna vajalikkus aga ei kao siitmailt enam. Nii Ilmub 1782 üks esimesi eestikeelseid juturaamatuid, Kiikla mõisa koduõpetaja, Tallinna Gümnaasiumi hilisema professori Friedrich Gustav Arveliuse ,,Üks Kaunis Jutto- ja
postmodernistliku arhitektuuri üheks võtmeteoseks, tähistades Robert Venturi vaimus „keerulise ning vastuolulise” arhitektuuri idee ning modernismikriitilise mõtte kajastumist Eesti arhitektuuris. „Venna maja“ ei lähtu Eesti eramuehituse senistest stampidest, küll aga haakub ümbruskonna 1920. aastateni tagasiulatuva hoonestusega. Eramu kummastavad vormid ei hooli tavaliselt ilusaks peetavaist, pigem kontakteeruvad isetekkelise arhitektuuri kohmakustega. Hoone asub keerulisel krundil, omalaadsel vahealal, millest ühele poole jääb rahulik, valdavalt sõdadevahelisest ajast pärinevate eramute piirkond, teisele pool aga raudtee. Nii püüabki eramu oma punase laudkehandiga mängida kaasa vahel ootamatult elava eramute arhitektuuriga.
näitlejatöö elemente. Klassikaline tõlgendamine kaasaja vaimus. Zanriline mitmekesisus, hübriidzanrid. Lavastas nn leitud ruumides, nt Kadrioru loss, Kirjanike maja, Heliloojate maja. Otsis näitleja ja vaataja vahelist tihendatud sidet. Adolf Sapiro Kasutas kujundlikku füüsilist keelt. Lavastas väga palju Tsehhovi näidendeid. Sapiro oli vundament, millele ehitati järgnevate aastate Tsehhovi-lavastamine. Traditsioonilised, kuigi vabad stampidest, lavastused. Tõlgendav. Huvitavate kujunditega, nüanssidega. Läbi töötatud psühholoogiline teater, teatav kujundlikkus. Uuenduslik, Vene-Tsehhovi teatri mõju traditsioonis. Lüüriline. Sapiro rõhutas kontraste, vastuolusid, paradokse. Absurdilikud toonid (enam ,,Kirsiaia" suhtes). ,,Kolm õde" lähemal traditsioonile. Näitlejaid ebaühtlaselt kriitika arvates. Kujundite loomine näitlejamängust psühholoogiline pidevus, karakter selgeks, pidevaks; ei lõhutud.
arhitektuuriloos üks verstaposte, mis on seotud Tallinna Kooli arhitektide tegevusega. Maja projekteeriti aastal 1975 ja valmis aastal 1985. ,,Venna maja" tähistab seitsmekümnendatel domineerinud neofunktsionalismi kõrval uue teema sisenemist Tallinna Kooli arhitektuuripraktikasse, tähistades Robert Venturi vaimus ,,keerulise ning vastuolulise" arhitektuuri idee ning modernismikriitilise mõtte kajastumist Eesti arhitektuuris. ,,Venna maja" ei lähtu Eesti eramuehituse senistest stampidest, küll aga haakub ümbruskonna 1920. aastateni tagasiulatuva hoonestusega. Eramu kummastavad vormid ei hooli tavaliselt ilusaks peetavaist, pigem kontakteeruvad isetekkelise arhitektuuri kohmakustega. Hoone asub keerulisel krundil, omalaadsel vahealal, millest ühele poole jääb rahulik, valdavalt sõdadevahelisest ajast pärinevate eramute piirkond, teisele pool aga raudtee. Nii püüabki eramu oma punase laudkehandiga mängida kaasa vahel ootamatult elava eramute arhitektuuriga.
Lõppudelõpuks naturalistlik teooria oli kitsas vaatas kitsalt inimesele. Kõike ei saa pärilikkusega ka seletada. Teater taipas, et naturalismis on iva, mis võib köita publiku tähelepanu midagi kommertslikku. Teater tõttas seda ära kasutama. Tegi seda nii nagu tema aru sai. Lõpuks jäi ikkagi Zola lavale alla. Ta oli avanud tee Andre Antoine'le rezissöörile, kes suutis naturalismile anda uue teatri stampidest vaba (lavastajateatri teema, sellest üle ei lähe). Vastukaaluks naturalismile tekib sümbolism. Naturalistid nägid kõike kainelt, sümbolistid üritasid reaalsust muuta, tõsta tegelikkust kõrgemale tasandile. Anda maailmale tagasi müstika, et kõik oleks salapärane. Eitasid inimese sõltumist elukeskkonnast. Eitasid üldse olemise materjalistlikku külge. Nende jaoks oli maailm üleni vaimne. Väitsid, et materjaalne on tõelise maailma peegelduse vari
annaabi.ee 
