nii tasuv. 19. sajandi lõpus hakkasid Eesti mõisnikud otsima uusi võimalusi. Lihalammaste kasvatamise perioodil imporditi erinevaid lihalambatõugusid sautdauni (South Down), hämpsiri (Hampshire), oksfordauni (Oxford Down) lambaid ning PõhjaSaksamaalt romni marsi (Romney Marsh) lambaid. Kohalike lihavillalammaste sihikindel aretamine algas 1926. aastal. Eesti tumedapealise lambatõu lähtetõugudeks on eesti maalammas ja sropsiri lihalambatõug. Eesti valgepealise lambatõu lähtetõugudeks on eesti maalammas ja sevioti lihalambatõug. Mõlemad tõud tunnustati põllumajandusministeeriumi poolt 1958. aastal.Esimene Eesti Lammaste Tõuraamat (19311941) avaldati 1942. Tõuraamatus oli 3 jaotust: sropsiri (Shropshire) lambad, sevioti (Cheviot) lambad ja karusnahalambad. Eestis leidus tollal veel parandamata maalambaid, aga kuna neid ei tunnustatud, siis neid tõuraamatusse ei märgitud.Nõukogude Eestis oli eesti
aastal 14 ja 2005. aastal 21 lammast karja kohta. Kasvatuse suunad Viimastel aastatel on suurenenud lambaliha hind ja ka pargitud lambanahkade hind. Suurenenud on toetused riigi ja EL poolt. Erinevad toetused, ka pool-looduslike rohumaade karjatamiseks. Suurenenud ka mahekasvatuse maht. 2. Eesti tumedapealine lambatõug, jõudlus, arvukus, lühiajalugu Ajalugu Eesti tumedapealise lambatõu sihikindlama aretuse alguseks võib pidada 1926.a. kui Eestisse imporditi Rootsist inglise päritoluga 23 sropsiri (ing. k. Shropshire) jäära ja 26 utte eesmärgiga parandada nende abil eesti maalammast. Seega eesti tumedapealise lambatõu lähtetõugudeks olid eesti maalammas ja sropsiri lihalambatõug. 1934.a. toodi 19 sropsiri lammmast veel Inglismaalt, 1935.a. 36 sropsirit Rootsist ja 1936.a. 45 sropsirit Rootsist. Imporditud lambaid kasutati nn. jäärajaamades, kus igal aastal paaritati nendega ca 40000-50000 eesti 10 kohalikku maalammast
Down), hämpsiri (Hampshire), oksfordauni (Oxford Down) lambaid, Põhja Saksamaalt romni marsi (Romney Marsh) lambaid. Alates 1926. a võeti suund kindlate tõugude importimise suunas ning siin oli eestvedajaks Kristjan Jaama, kes asus 1928. a loodud Eesti Lambakasvatajate Seltsi sekretäreriteadlaseks. Eesti tumedapealise lambatõu sihikindlama aretuse alguseks võib pidada 1926. a kui Eestisse imporditi Rootsist inglise päritoluga 23 sropsiri (Shropshire) jäära ja 26 utte eesmärgiga parandada nende abil eesti maalammast. Seega eesti tumedapealise lambatõu lähtetõugudeks olid eesti maalammas ja sropsiri (Shropshire) lihalambatõug. 1934. a toodi 19 sropsiri (Shropshire) lammast veel Inglismaalt, 1935. a 36 sropsiri (Shropshire) Rootsist ja 1936. a 45 sropsirit (Shropshire) Rootsist. Imporditud lambaid kasutati nn. jäärajaamades, kus igal aastal paaritati nendega ca 40 00050 000 eesti kohalikku maalammast
ei ole kasvu lõpetanud. Ohevillkarvad on lühikesed (1..2.5 cm), säbaruseta, sarnased pealis- ja surnud villkarvade ehitusega, millega on kaetud lambal pea ja jalgade alaosa. Kempkarvad on ohevillkarvade sarnased, valge värvusega ja rabedad. Ka nende olemasolu villakus ei ole soovitav. 5 EESTI TUMEDAPEALINE LAMMAS Eesti tumedapealise lamba sihikindla aretuse alguseks võib pidada 1926. a, kui Rootsist imporditi oksforddauni ja sropsiri tõugu jääraid ja uttesid. Eesti tumedapealistel lammastel on pea ja jalad kaetud mustade villkarvadega. Uttedel on keskmine kehamass 70...80 kg, jääradel 90...100 kg. Ute keskmine aastane villatoodang on 4...5 kg, villa peenuse 35...36 m ning keskmine viljakus 1,4 talle poeginud ute kohta. EESTI VALGEPEALINE LAMMAS Eesti valgepealise lamba kujundamisel kasutati kohalike valgepealiste maalammaste vältavat ristamist evioti tõugu jääradega
erinevaid lihalambatõugusid- sautdauni (South Down), hämpsiri (Hampshire), oksfordauni (Oxford Down) lambaid, Põhja Saksamaalt marsi (Marsh) lambaid. Alates 1926.a. võeti suund kindlate tõugude importimise suunas ning siin oli eestvedajaks Kristjan Jaama, kes asus 1928.a.loodud Eesti Lambakasvatajate Seltsi sekretär eriteadlaseks. Eesti tumedapealise lambatõu sihikindlama aretuse alguseks võib pidada 1926.a. kui Eestisse imporditi Rootsist inglise päritoluga 23 sropsiri (ing. k. Shropshire) jäära ja 26 utte eesmärgiga parandada nende abil eesti maalammast. Seega eesti tumedapealise lambatõu lähtetõugudeks olid eesti maalammas ja sropsiri lihalambatõug. 1934.a. toodi 19 sropsiri lammmast veel Inglismaalt, 1935.a. 36 sropsirit Rootsist ja 1936.a. 45 sropsirit Rootsist. Imporditud lambaid kasutati nn. jäärajaamades, kus igal aastal paaritati nendega ca 40000-50000 eesti kohalikku maalammast. Nii saadi tumedapealiste lammaste populatsioon Eestis,
lambaid ja 1958. aastal tunnustati eesti valgepealine tõug. · Eesti valgepealisel lambal on valge poolpeenvill (30 33 m). Pea ja jalad on villavabad ning kaetud valge karvaga. · Uttede kehamass on keskmiselt 6070 kg, jääradel 85 95 kg, villatoodang aastas 2,53,5 kg ning viljakus on keskmiselt 1,6 talle poeginud ute kohta. · Eesti tumedapealine - Sihikindla aretuse alguseks võib pidada 1926. a, kui Rootsist imporditi sropsiri ja oksforddauni tõugu jäärad ja uted. · Kohalike, valge villaga eesti maalammaste ning sropsiri ja oksforddauni lammaste kasutamise tulemusena loodi tugeva tervise, hea söödakasutusega tumedapealised lambad. · 1958. a tunnistati eesti tumedapealiseks lambatõuks. · Puhasaretuse kõrval kasutatud parandajatena läti tumedapealist ja saksa mustapealist lammast ning oksforddauni ja suffolki tõugu lambaid. 83. eesti hobusetõud
Näiteks eesti punane veisetõug on aretatud kohaliku karja vältaval ristamisel taani punase ja angli tõuga. Eesti holsteini tõug on saadud kohaliku karja vältaval ristamisel hollandi friisi tõuga. Tänapäeval on põhiliseks aretuskomponendiks holsteini tõug, mis samuti aretatud hollandi friisi tõust. Eesti suur valge seatõug on saadud kohaliku sea vältaval ristamisel inglise suure valge seatõuga. Lambakasvatuses on eesti tumedapealine lambatõug aretatud sropsiri tõu vältaval ristamisel kohaliku maalambaga. Eesti valgepealine lambatõug aga sevioti tõu ja kohaliku maalamba vältaval ristamisel. 66. Uudikristamine Uudikristamise korral saadakse uus tõug kahe või enam tõu ühendamisel. Selle ristamismeetodi korral ei parandata kohalikku tõugu, vaid valitakse kindlad lähtetõud, kelle kasulikke omadusi püütakse kombineerida uuel tõul (nn. sünteesitud tõug). Lihtsa uudikristamise korral saadakse uus tõug kahe tõu ühendamisel
annaabi.ee 
