This vegetation is similar in appearance to the chaparral vegetation of California and the matorral of Chile. Some important components of Mediterranean vegetation (species of the genera Arbutus, Calluna, Ceratonia, Chamaerops, and Larus) are relicts from the ancient forests that dominated the Basin two million years ago. Frequent burning of maquis results in depauperate vegetation dominated by Kermes oak ( Quercus coccifera), Cistus spp. or Sarcopoterium spinosum, all of which regenerate rapidly after fire by sprouting or mass germination. Shrublands, including maquis and the aromatic, soft-leaved and drought phrygana of Rosmarinus, Salvia, and Thymus, persist in the semi-arid, lowland, and coastal regions of the Basin.
sulcus sinus sagitali- NOOLULKE VAGU sigmoidei et transversa SIGMAULKE VAGU crista occipitalis ext. et int. VÄLIMINE, SISEMINE KUKLAHARI linea nuchae superior et inf ÜLEMINE, ALUMINE TURJAJOON os sphenoidale -KIILLUU corpus KEHA ala minor et major- VÄIKE TIIB, SUUR TIIB proc. pterygoideus - TIIBJÄTK sella turcica TÜRGI SADUL kiilluu keskel asuv süvend fossa hypophysialis HÜPOFÜÜSI AUK canalis optikus -SILMAKANALID foramen ovale,- OVAALMULK rotundum et spinosum (VIIMANE) OGAMULK fissura orbitalis superior ÜLEMINE SILMAKOOPALÕHE lamina medialis et lateralis proc pterygoidei - LATERAALNELESTE os frontale - OTSMIKULUU partes orbitales - ORBITAALOSAD pars nasalis - NINAOSA squama frontalis - SOOMUSOSA tuber frontale OTSMIKUMÜGARAD spina nasalis - NINAOGA glabella - KULMUDEVAHEMIK crista frontalis - OTSMIKULUU HARI incisura ethmoidalis SÕELLUU SÄLK sutura metopica METOOPILINE ÕMBLUS processus zygomaticus - SARNAJÄTKED
1. NAHA EHITUS Nahk jaotatakse neljaks funktsionaalseks piirkonnaks (joonis 1) 1. Epidermis e. Marrasknahk, 2. Derma e. Pärisnahk, 3. Nahaderivaadid (karvanääpsud, rasunäärmed, aro- ja ekriinsed higinäärmed), 4. Nahaaalune rasvkude. 1 http://www.psoriaasikeskus.ee/uvb/nahatyyp.htm Epidermis koosneb järgmistest kihtidest (joonis 2): 1. Sarvkiht (stratum corneum) 2. Sõmerkiht (stratum granulosum), 3. Ogakiht (stratum spinosum) 4. Basaalkiht (stratum basale) http://www.ratbehavior.org/images/Epidermis.jpg Peamiseks rakutüübiks epidermises on keratinotsüüdid, mis moodustavad ligikaudu 85% marrasnaha rakkudest. Melanotsüüte on epidermises veidi alla 1% ja Langerhansi rakke 5% piires. Peale selle on dermas rohkelt Merkeli rakke. Epidermise põhiliseks struktuuriproteiiniks on keratiin. Ainus paljunemisvõimeline epidermise kiht on basaalkiht. Basaal- ja ogakiht moodustavad nn. Malpighi kihi.
Sisukord 1. Epidermise ehitus ja funktsioonid. 2. Pärisnaha ehitus ja ülesanded. 3. Alusnaha ehitus ja ülesanded. 4. Naha abielundid (karvatuped, näärmed) ja naha spetsiaalsed struktuurid. 2 Epidermise ehitus ja funktsioonid Epidermis (epidermis) ehk marrasknahk on kihistunud lameepiteel e. kattekude. Paksus on 75-150 mikromeetrit. Marrasnahk jaguneb omakorda keratiin e. sarvkiht, sõmerkiht stratum granulosum, ogakiht stratum spinosum ja basaalkiht stratum basale, mis on vastu basaalmembraani. Sarvkiht koosneb sarvestunud e. tuuma kaotanud rakkude kihtidest. Sarvkihi pindmised rakud vahetuvad pidevalt. Asemele nihkuvad alumised uued rakud. Samal ajal koguneb neisse väävlirikast valku keratiini. (Roosalu 2006 : 241). Epidermise uuenemine algab basaalkihist, kus toimub hulgaliselt mitoose. Edasi nihkuvad rakud ülespoole läbi oga-, ja sõmerkihi lõpetades sarvkihis.
euroopa humalpöök (Ostrya carpinifolia) ja õlipistaatsia (Pistacia terebinthus). Phrygana ehk früügana. Termin "früügana" tähistab avatud põõsastikku, kus kasvavad valdavalt madalad, padjakujulised, lõhnavad, ogalised või hallilehised kääbuspõõsad. Früügana alasid on saartel ja sagedaste suurte tulekahjude tõttu kahjustatud igihaljaste laialehiste metsade aladel, kus valdavad liigid on kiviroosik (Cistus sp.), okaskroon (Sarcopoterium spinosum), (Coridothymus capitatus), piimalill (Euphorbia acanthothamnus), piparrohi (Saturejia sp.), hermanni koldrohi (Anthyllis hermanniae), mikromeeria (Micromeria juliana). Lehtmetsad. Tammeliikidest, mis esinevad enamasti riigi mandriosa mägedes ja madalamate mägede nõlvadel kõrgusel 300 kuni 800 m, on kõige levinumad karvane tamm (Quercus pubescens) ja ungari 2 tamm (Q. Frainetto)
Kiilluu ülemise pinna moodustab türgi sadul (sella turcica), mille keskel on hüpofüüsiauk (fossa hypophysialis). Hüpofüüsiauku piirab tagant sadulaselg (dorsum sellae). Väikeseid tiibu (alae minores) läbib nägemisnärvikanal (canalis opticus). Suuri ja väikseid tiibu eraldab ülemine silmakoopalõhe (fissura orbitalis superior). Suure tiiva ajumisel pinnal avaneb 3 mulku: Ümarmulk (foramen rotundum), ovaalmulk (foramen ovale), ogamulk (foramen spinosum). Näokojust ülalpool on silmakoobasminepind (facies orbitalis). Tiibjätkeid (processus pterygoidei) läbib tiibjätkekanal (canalis pterygoideus). Põhiluu-urge (kiilluu sees) OIMULUU (os temporale) (peas) Soomusosa (pars squamosa). Sarnaluumine jätke (processus zygomaticus) Sarnaluumise jätke all asub alalõuaauk (fossa mandibularis), mille kohal asub liigesköbruke (tuberculum articulare). Trummiosa (pars tympanica) piirab välimist kuulmekäiku (meatus
Mikrobioloogia I. Bakterite kujurühmad 2011. T Punguvad ja jätketega bakterid Planctomycese rosett. Fluorestseeruv geeniproov on Planctomyces'e rühma spetsiifiline Planctomycesel moodustub rakule valguline jätke ja raku vastaspoolusele moodustub pung. Mikrobioloogia I. Bakterite kujurühmad 2011. T Punguvad ja jätketega bakterid Verrucomicrobium spinosum on soolatüükataoliste jätketega bakter, keda on leitud veest ja mullast, aga ka inimese soolest. Eriti arvukalt neid mullas. Bakteris olemas muidu eukarüootidele omane tubuliini kodeeriv geen. Mikrobioloogia I. Bakterite kujurühmad 2011. Tiina Alamäe Punguvad ja jätketega bakterid Gallionella on levinuim rauabakter. Esineb rauarikastes allikates, drenaazhitorudes jne.
hargnevate jätketega rakud. Mikrogliotsüüdid on kesknärvisüsteemi makrofaagideks. 14. Epidermise kihid Epidermis koosneb 4 kihist, kuid peopesade ja jalataldade epidermisel on veel läikekiht. 1. Sarvkiht (stratum corneum) - pindmine sarvestunud rakude kiht, raku tuum on hävinud, tsütoplasmas hulgaliselt keratiini. 2. Läikekiht (stratum lucidum) 3. Sõmerkiht (stratum granulosum) - piklikud, hävivate tuumadega rakud, mis sisaldavad keratohüaliini sõmeraid. 4. Ogakiht (stratum spinosum) - väikeste ogataoliste jätketega hulknurksete rakkude kiht. 5. Basaalkiht (stratum basale) - prismaatilised, piklike tuumadega rakud paiknevad basaalmembraanil. 15. Bronhi ja bronhiooli ehituse erinevused Bronhi sein on kolmekestaline. 1) Valendikupoolseks kestaks on limaskest. Limaskesta katab mitmerealine ripsepiteel, mis bronhi diameetri vähenedes madaldub. Teiseks limaskesta kihiks on sidekoeline limaskesta päriskiht. Siis tuleb lihaskiht
Jätketel on enamasti kinnitusfunktsioon Jätked võivad bakteritel olla seotud ka paljunemisviisiga pungumisega. (Punguvatel bakteritel võivad pungad moodustuda kas vahetult emarakule või emarakust moodustuva jätkele.) Hyphomicrobium Stella Asticacaulis (A- on eitus) Caulobacter (kinnitumisjätkega veebakter) Planctomycesel (arvati alguses et see on seen, kuna pungus) Verrucomicrobium spinosum Nevskia (taustal) esineb veekogude pindkiles. Puukujuline jätke koosneb limast. Arvatakse, et lima hakkab ta välja ajama ebasoodsates toitumistingimustes. Gallionella on levinuim rauabakter. Aktinomütseedid: Aktinomütseete peeti kaua aega seenteks (kiirikseened), kuna neil on mütseel nagu seentelgi. Orgaanilise aine lagundajad (tselluloos, hemitselluloos, pektiin, kitiin, valgud, pestitsiidid jne). Muld on sobiv elukeskkond.
Regulaatorregioonis transkriptsiooni kontrolljärjestus, varaste valkude ühine N-terminaalne järjestus, replikatsiooni alguspunkt. Kõik geenid ühel ahelal – plussahelal. Replikatsiooni kontrollib peremeesraku transkriptsioonimasinavärk; toimub tuumas. Varased geenid stimuleerivad rakukasvu, mis võimaldab viiruse genoomi replikatsiooni peremehe DNA polümeraasi poolt, kui rakud jagunevad. Viirus-indutseeritud rakkude arvukuse tõus põhjustab naha basaal- ja ogakihi (stratum spinosum) paksenemist. Basaalrakkude diferentseerudes põhjustavad erinevates nahakihtides ja –tüüpides ekspresseeritavad tuumafaktorid erinevate viirusegeenide transkriptsiooni. Hiliseid geene ekspresseeritakse ainult lõplikult diferentseerunud pealmises nahakihis, viirus pakitakse kokku tuumas. Kasutades naharakkude küpsemist, saab viirus naha pinnale ja eritatakse/irdub koos nahapinna surnud rakkudega. Patogenees.
Punguvad ja jätketega bakterid Mõnede bakterite rakkudel on jätked, mis on kas raku väljakasved (jätketesse ulatub rakumembraan ja tsütoplasma) või koosvevad kas valgust või eritatud limast. Kinnitumisfunktsioon. Jätked võivad bakteritel olla seotud ka paljunemisviisiga pungumisega. Punguvatel bakteritel võivad pungad moodustuda kas vahetult emarakule või emarakust moodustuva jätkele. Planctomyces. Valguline jätke, raku vastaspoolusele moodustub pung. Verrucomicrobiom spinosum- soolatüükataoliste jätketega bakter. Leitud veest ja (eriti arvukalt) mullast, aga ka inimese soolest. Prosthecobacter fusiformis (prostecho- jätkega-). Jätkesse ulatub ka tsütoplasma. Perekonna mitmel liigil on tubuliini (eukarüoodi luustruktuuri valk) geen genoomis. Gallionella. Levinuim rauabakter. Rakk eritab rauda oksüdeerides limasaba, millesse sadenevad oksüdeeritud rauaühendid. Muu kujuga bakterid Haloarcula. Õhukesed lamedad ruudus, väga suur eripind
annaabi.ee 
