Õpetaja või iseenda petmine? Koridoris, noored valmistuvad venekeele kirjandiks, mis oli vaja kodus pähe õppida. Kõik istuvad maas ning õpivad usinalt. Üks õpilastest, aga ei tahtnud tööd sooritada ausal teel. Ta kükitas hämara koridori teises otsas, käes pikk kirjand ning väärtuslik diktofon. Punase peaga tark venekeele pedagoog, aga tahtis hetkeks töökatele õpilastele pilgu peale heita ning küsida mitut asja. Õpetaja lähenes neile ning küsis igasuguseid huvitavaid asju, ise samalajal piiludes üle parema õla, pimeda koridori lõppu, märgates seal kahtlast tegevust. Õpetaja sammus poisi poole. Kui nooruk teda märkas, peitis ta otsekohe helisalvestaja ära. Õpetaja nägi seda ning hoiatas teda. Varsti helises ärritav tunnikell ning õpilased suundusid klassi. Koolmeister jagas puhtad lehed laiali ning palus käsiväsitavat kirjutamist alustada. Õpetajanna jälgis terava pilgu all kõiki, kuid ainult üks hakkas neist ...
konkreetselt ta midagi ei tea, siis sageli lähebki kogu see tegemine aia taha. Samas kui on inimene, kes on enda jaoks paika pannud, et soovib tulevikus meditsiinialal millegagi tegeleda, siis on tal vähemalt siht silme ees, mille poole püüelda. Nii nagu ütleb vanasõnagi, on armastuses ja sõjas kõik lubatud. Ka noorte eesmärkide saavutamist võib nimetada sõjaks, sest tihti kaasneb sellega palju ebaviisakust ja pettust. Näiteks kui arstiteaduskonda lõpetav tudeng spikerdab oma lõpueksamitel, saab lõputunnistuse ning asub tööle, kus temast hakkab sõltuma inimeste tervis, siis arvan, et selline teguviis on igati ebanormaalne. Samuti need, kes püüavad mõne rumala tõsielusaate osalusega endale kurikuulsa viie minuti tuntuse külge hankida, mis tegelikult toob oodatust hoopis vastupidised tagajärjed. Arvan, et edu saavutamiseks tuleks kindlasti jääda ausaks ning teha asju mõistusega, ainult nii võib tõesti midagi saavutada.
emasid, vargaid, lapsi ja koeri”. Raamat räägib ühest tavalisest hispaania poisist,Manolitost, kes elab oma ema, isa, vanaisa ja väikevennaga ühes kivilinna kortermajas. Maja allkorrusel tegutseb baar, kuhu vanaisa tihti ära kaob ja kus trepikojas elavad tavalised tüütud ja uudishimulikud naabrid. Manolito käib koolis, vaevleb ilusa klassiõe Susanna pärast, kakleb klassi tülinorija Terroristiga, spikerdab ja sodib seinu, mängib Poodu pargis, ajab õpetajaid ja vanemaid hulluks oma katkematu lobaga, vaevleb tüütu väikevennaga, virutab enesekaitseõpingute käigus isal prillid ühe laksuga sisse ja teeb kõike, mida üks tavaline poiss selles vanuses tavatseb teha. Manolito pere on muidu tavaline tore pere. Isa käib tööl, väikevend Imbekas tüütab Manolitot ja ema ohjab oma karmi käega nii kogu majapidamist kui isa, Manolitot ja
keeleliselt terviklikul kujul. Lause on kõige suurem keeleüksus, mida grammatika käsitleb. Lause tähendus on mitmekihiline. Lause väljendab mingit tegevust, protsessi või seisundit, seda nimetatakse lause situatiivseks tähenduseks, mis annab edasi asjale seisu ja on olemas igas lauses (moodustab lause põhisisu). Näide: Mul on igav (seisund). Tüdruk armastab poissi (protsess). Toots spikerdab (tegevus). Modaalne tähendus väljendab seda, kuidas kõnelejat hindab lausega väljendatud tegevust, protsessi, seisundit. Seda väljendatakse tingiva ja kaudse kõneviisiga ning suhtumist ja tõenäosust väljendavate sõnadega. Näide: Toots pidi spikerdama, Tal on vist igav. Tüdruk armastavat poissi. Fraas: Lause koosneb fraasidest st kindlate reeglite alusel moodustunud sõnaühenditest
Vastupanu H kõigutavatele jõududele - Infovalik - Meeldejätmine/unustamine - Info konstrueerimine - Stereotüübid, eelarvamused - Üldtendents: näen maailma viisil, mis kinnitab olemasolevaid hoiakuid Hoiaku muutumine: dissonants Leon Festinger (1956): kognitiivse dissonantsi teooria. Igasugune ebakõla teadvuses/käitumises tekitab pingeseisundi. Ületamissoov. Näited: riigikogulane rikub põhiseadust, aktivist spikerdab, politseisaate juht ületab kiirust, uus info hambapasta kohta... Dissonantsi ületamine: unustamine, loobumine, õigustamine... Dissonantsi kasutamine H muutmiseks Hoiaku muutmine:assimilatsioon Muzafer Sherif: hoiakul nn läheduspiirkond, kuhu inimene nõus (uue info korral) hoiakut nihutama. Hoiaku samm-sammulise muutmise teooria Näited: taimetoitlane (natukene kala, kana jne), autovastane ... Uus info ja vaikne muutumine
Igasugune ebakõla teadvuses/käitumises tekitab pingeseisundi. Ületamissoov. 18 Vastuolu hoiakute vahel inimese teadvuses või teavduse ja käitumise vahel inimene ei talu ning ta hakkab võtma samme selle nimel, et dissonants maha raputada. Näited: riigikogulane rikub põhiseadust, aktivist spikerdab, politseisaate juht ületab kiirust, uus info hambapasta kohta... Dissonantsi kasutamine H muutmiseks Dissonantsi saab kasutada hoiakute muutmiseks (hoiakud ei olegi tegelt püsivad). Dissonantsi ületamine: unustamine, loobumine, õigustamine... Näide: dissonants Festinger, Carlsmith (1959) katse: Juhm motoorne tegevus tunni jooksul + ettepanek veenda järgmiseid samas osalema, kiites toimunut. Osa katsealuseid said 20 USD, teised 1 USD
– Infovalik – Meeldejätmine/unustamine – Info konstrueerimine – Stereotüübid, eelarvamused – Üldtendents: näen maailma viisil, mis kinnitab olemasolevaid hoiakuid Hoiaku muutumine: dissonants • Leon Festinger (1956): kognitiivse dissonantsi teooria. • Igasugune ebakõla teadvuses/käitumises tekitab pingeseisundi. Ületamissoov. • Näited: riigikogulane rikub põhiseadust, aktivist spikerdab, politseisaate juht ületab kiirust, uus info hambapasta kohta… • Dissonantsi ületamine: unustamine, loobumine, õigustamine… • Dissonantsi kasutamine H muutmiseks Näide: dissonants • Festinger, Carlsmith (1959) katse: • Juhm motoorne tegevus tunni jooksul + ettepanek veenda järgmiseid samas osalema, kiites toimunut. Osa katsealuseid said 20 USD, teised 1 USD • 20 USD grupis enamik tegi, 1 USD grupis palju loobujaid.
See ei ole veel siiani päris ühtseks muutunud. 1960ndateks aastateks jõudis isiksusepsühholoogia sellisesse kriisi, mil suur hulk teadlasi väitis, et isiksust kui nähtust ei olegi olemas. Väideti, et inimeses ei ole midagi püsivat. Inimene käitub vastavalt olukorrale. Näide, millele nad tuginesid: Kui keegi leiab suurema summa raha ja annab selle kuhugi, et on leitud selline summa. Siis võiks öelda, et tegemist on väga ausa inimesega. Aga järgmises tunnis spikerdab ta. Kõik on suhteline. Selles olukorras ta ei ole aus. See andis isiksusepsühholoogia kriitikutele põhjust väita, et isiksust ei ole olemas. Tänapäeval ollakse seisukohal, et isiksus siiski on olemas. Põhimõtteliselt on õige, et inimene võib erinevalt käituda, kuid küsimus on statistikas. Kui inimene käitub 100st võimalikust juhtumist 95 korral ühte moodi, siis 101. ja 102. korral käitub ta tõenäoliselt samamoodi. Kui mingid jooned on püsivad, siis inimene ei käitu
annaabi.ee 
