Sulgeseis käed puusadel, selja nõgustamine ja kumerdamine Seliti jalad põlvedest kõverdatud, puusade tõstmine ja langetamine Kõhuli, kätega hüppeliigestest hoides kiikumine Tiritamm Turiseis, jalgade langetamine, toengkägarasse tulek Puusaringid Kereringid Päkkkõnd Kandkõnd Ettevalmistavad harjutused koordinatsiooni arendamiseks pikamaajooksjale Koordinatsioonivõimete arendamise vahenditeks on kõige erinevamad üld- ja spetsiaalettevalmistuse vahendid (kehalise harjutused), kui nad on seotud koordinatsiooniliste raskuste ületamisega. Kui harjutus muutub tavaliseks, tagab ta mingi taseme kinnistumise, kuid ei oma arendavat mõju. Treeningu efektiivsuse säilitamiseks tuleb kas harjutust muuta või asendada see uuega. Koordinatsiooni arendamisel on harjutuste valiku kriteeriumideks uudsus ja ebatavalisus, nendega kaasnevad koordinatsioonilised raskused. Teatud liigutuste omandamisega loob
saavutuste kasutamine, kaasaegsed treeningu programmid, mudelid, näitlikud vahendid. Analüüsivõime, mõistuse kriitilisus ja sügavus, mõtlemise paindlikkus ja dialektilisus. Loominguline mõtlemisvõime, treeneri pedagoogiline meisterlikkus. Treeneri pidev enesetäiendamine, „know-how“ hankimine ja enesekasvatus. 1.2. Sporditreeningu spetsiaalprintsiibid (2 tundi) Suund maksimaalsetele tulemustele, süvendatud spetsialiseerumine ja individualiseerimine. Üldise- ja spetsiaalettevalmistuse ühtsus. Järkjärgulisus ja tendents piirkoormustele. Koormuse dünaamika lainelisus. Treeninguprotsessi tsüklilisus. Treeningu süsteemsus ja variatiivsus. Treeninguefektide pöörduvus. 1.3. Treeningu adaptatsioonilised aspektid (2 tundi) Kiir- ja kestusadaptatsioon. Adaptatiivne valgusüntees kui kestusadaptatsiooni alus. Dominandi printsiip adaptatsioonis. Adaptatsiooniliste muutuste järjestikkus ja heterokronism (eriaegsus). Adaptatsiooniprotsesside faasilisus. Organismi jooksev
lihtsaid meetodeid. Teada on aga alaktaatsete harjutuste väga kõrge kasutegur . 40%. Samal ajal on aeroobsete ja glökolüütiliste harjutuste kasutegur 22.26%. Olulise tahtsusega on kreatiinfosfaadi mehhanismi osa energia ülekandes mitokondritest lihaste kokkutõmbeaparaadile. muofi brillidele. See mehhanism toimib nii aeroobsete kui ka glükolüütiliste koormuste ajal. Järelikult peavad alaktaatsed harjutused kuuluma olulise komponendina vastupidavustreeningutesse nii baas- kui ka spetsiaalettevalmistuse etappidel. Soodustav tegur alaktaatsete harjutuste aastaringseks kasutamiseks on ka nende anaboolne ehk ülesehitav toime. Erinevad vastupidavuse liigid, nende arendamiseks kasutatavate treeningukoormuste komponendid ja neile vastavad energiatootmise liigid on esitatud tabelis jargmisel ????? Viide kes sulgudesse Energiatootmise liik Vastupidavuse liik Treeningukoormuse komponendid Intensiivsus Kestus Suunitlus
individuaalsete iseärasuste arvestamine, teadlikkus, aktiiv- sus, näitlikkus, süstemaatilisus jt. 7. Milliseid bioloogilise tagasiside signaale sportlane peab õppima tundma ja tõlgendama? Normaalsest suurem lihaste valulikkus;südame löögisagedus;üleväsimus ja/või treenimissoovi kadumine; Lihaskonstruktsiooni tunnetamine harjutuste sooritamisel 8. Milline on üld- ja spetsiaalettevalmistuse vahekord eri treeninguperioodidel? Kumbagi ei saa kõrvale jätta, kahjustamata teist, kahjusta- mata kogu sportliku ettevalmistuse taset. Spetsiaalettevalmistuse sisu sõltub eel- dustest, mille loob üldettevalmistus, üldettevalmistuse sisu määravad sportliku spetsiaalsuse iseärasused. 9. Milline on valitud spordialal teie maksimaalne koormus? Treening tõstekangiga millel raskus 1KM >85% (1-3x) Nt
Treenitus on seega sportlase kõrge töövõime seisund, mis on saavutatud kehaliste harjutuste pikaajalise sooritamise tulemusena. Sõudmistreeninguga alustanutel tuleb arvestada selliste printsiipidega nagu jõukohasus ja individualiseerimine, süstemaatilisus ja nõuete järkjärguline tõstmine. Meisterlikkuse saavutamisel tulevad arvesse sellised spetsiifilised printsiibid, kui suund maksimaalsetele tulemustele, süvendatud spetsialiseerumine ja individualiseerumine, üld- ja spetsiaalettevalmistuse ühtsus, järkjärgulisus, koormuse dünaamika lainelisus ja tsüklilisus. Adaptatsioon sporditreeningus on organismi kohanemise protsess väliskeskonna või organismis eneses toimuvate muutustega. Sporditreeningus käsitletakse eelkõige neid adaptatsiooni ilminguid, mis on seotud organismi kohanemisreaktsioonidega vastuseks välis- või sisekeskonna muutuvatele mõjuritele. Need reaktsioonid võivad väljenduda sügavate muutustena sõudjate organismis
intensiivseks osaks. Siit tuleb oluline printsiip: parimad sportlikud tulemused sõltu- vad treeningu intensiivse osa intensiivsusest ja mahust. 6. Treeningtöö intensiivsuse hüppeline variatiivsus seisneb selles, et väheefektiivsest kesk- mise intensiivsusega tööst "hüpatakse üle" vahelduvad kõrge ja madal intensiivsus. Rakendub põhimõte kui töö, siis töö, kui puhkus, siis puhkus. Eriti oluli ne on see põ- himõte tippsportlaste juures ja spetsiaalettevalmistuse etapil. Reegel kaks sammu edasi, üks samm tagasi aitab kompenseerida tipptasemel treeningu "karmust" ja või- maldab säilitada selle kõrget taset pikema aja jooksul. Spordialade tehnika õpetamisel lähtutakse üldlevinud didaktikaprintsiipidest, seostades need sportliku treeningu spetsiifikaga. Nendeks on: · teaduslikkus, · jõukohasus, · süstemaatilisus, teadlikkus ja aktiivsus, · näitlikkus, · omandamise kindlus,
annaabi.ee 
