Peamiselt põhines Nõukogude võimu aegne majanduspoliitika tööstuse arendamisele, kuid väga oluline oli ka põllumajanduse sundkollektiviseerimine ehk kolhoseerimine. Nii tööstuses kui ka põllumajanduses kaotati täielikult erasektor.Jõuliselt kehtis ka plaanimajandusele tuginev käsumajandus, millega kaasnes massiline võõrtööliste sissevool teistest liiduvabariikidest. Kollektiviseerimine ehk kolhoseerimine oli talude ühendamine ühismajanditeks ehk kolhoosideks ja sovhoosideks. Kuna paljud taludpidajad sellega esialgu nõus ei olnud, siis teostati kolhoseerimist vägivaldselt. Kolhoseerimine lõhkus külaühiskonna ja tappis talupoja- peremehe, tegi temast taas maa- või lihtsalt töölise. Suures tööstuse arendamises ehk industrialiseerimises muutusid väga oluliseks suurettevõtted, kuhu oli enamasti vaja lihttöölisi. Kuna need suurettevõtted asusid enamasti linnades, siis kogunes linnadesse elama palju inimesi, ning see soodustas suuresti linnastumist
osasaamine muu maailma elust. Eesti arengu omapäraks kujunes väline läänestumine (mood, muusika, olme). Aastakümne lõpul hakati ellu viima aktiivset venestuspoliitikat, mis põhjustas tugevat vastureaktsiooni. Julgelt astusid süsteemi vastu dissidendid ehk teisitimõtlejad. Põllumajanduses hakkas omatoodangu juurdekasv aeglustuma. Enam ei praktiseeritud üleliiduliste põllumajanduskampaaniate elluviimist. Eestis suurenes tendents muuta kolhoosid sovhoosideks. Palju negatiivseid tendentse lõi majandite muutmine suurmajanditeks, mis siiski 80. aastate algul jällegi tagasi väiksemateks kolhoosideks ja sovhoosideks jagati. Katsetused isemajanduses. Kurss uute tootmiskoondiste loomisele. Halvenes tööstustoodangu kvaliteet. Tööstuse arengu seisak, mida varjati propagandaga. Tõus kultuurielus sai löögi 1968. aast Praha kevadega, mil vähenes järsult lootus ,,süsteemi seestpoolt omade meestega parandada". Pööre kultuuris ja intellektuaalse
toimus massiline kollektiviseerimine aastatel 1949-1951. Põllumajandusliku suurtootmise rajamiseks puudus sel ajal majanduslik vajadus. Peamine oli abstraktne ideoloogiline eesmärk: likvideerida eraomandus põllumajanduses. Polnud ka majanduslikke eeldusi suurtootmisele vajaliku ainelise baasi loomiseks. Minimaalselt vajalik baas kujunes alles paarikümne aasta jooksul 1960. aastate lõpuks. Ettevõtete süsteemi ümberkujundamine algas seniste riigimõisate ümbernimetamisega sovhoosideks. 1945. aasta lõpuks oli 70 sovhoosi. Maareformiga riigi reservi jäänud maade arvel moodustati neid juurde. 1951. aasta lõpuks oli 127 sovhoosi. Esimesed 5 kolhoosi moodustati 1947. aastal, 1948. aasta lõpuks oli rajatud 439 kolhoosi. Forsseeritult jätkus kollektiviseerimine 1949. aasta märtsiküüditamise järele, aasta lõpuks oli rajatud 2898 kolhoosi. Esialgu moodustati väikeseid nö. üheküla-kolhoose, kuid juba 1950. aastal algas üleliiduline majandite liitmise kampaania
50-80 aastatel kolhooside arv aina vähenes, peale seda pisut tõusis. Kõige suurem langus kolhooside arvus toimus 50-60 aastatel 2213 kolhoosi pealt 869 kolhoosi, 70ndatel oli neid 292 ja 80ndatel 142 Millest oli see muutus tingitud? Majanduslikud põhjused · väikekolhoosid olid majanduslikult perspektiivitud · NSVL majanduslik laostatus Administratiivsed põhjused · võimaldas suurmajandeid paremini kontrollida · eelistati majandite sovhoosideks muutmist, et sovhoos oli riigiasutus ja talupojad muudeti riigitöölisteks 12. Põllumajanduse areng N. Hrustsovi ja L. Breznevi ajal. Lk. 122-123. Hrustsovi ajal: · kolhoosidel alandati põllumajandussaaduste kohustuslikke müüginorme ja tõsteti põllumajandussaaduste kokkuostuhindu. · Töölised hakkasid töötasu saama rahas. · Vähendati isiklikelt majapidamistelt võetavaid makse · kolhoosnikud hakkasid saama pensione
Sellest lähtuvalt asutati 1957. aastal Eesti NSV Juba Stalini ajal alanud Eesti Rahvamajanduse Nõukogu, mille intensiivne ja hoolimatu esimeheks sai Arnold Veimer. Kui industrialiseerimine jätkus. Pa- 1956. aastal oli põhiosa Eesti ralleelselt kolhooside muutmisega tööstustoodangust tulnud sovhoosideks toimus analoogiline üleliidulises alluvuses olevatest protsess tööstuses. Senini säilinud ettevõtetest, siis pärast reformi allus kooperatiivsed ettevõtted (artellid) Eestile 420 ettevõtet, mis andsid reorganiseeriti 1950. aastate lõpul kokku 80% siinsest riiklikeks ehk teisisõnu tööstustoodangust. natsionaliseeriti täielikult
See on suur samm edasi. Lisaks tööstuse edenedes traktoripark laieneb oluliselt. Võibki öelda, et tegemist on teatud mõttes põllumajanduse industrialiseerimisega. Põllumajanduslik tootmine toetus sovhoosidele ja kolhoosidele. Sovhoos on riiklik ühismajand. Hrustsovi selge poolehoid kuulus sovhoosidele. Tema ajal sovhooside arv oluliselt kasvab ning oluliseks on kindlasti ka see, et tema meelest teovõimsad said olla ainult suured majandid. Väikesovhooside ühendamine suurteks sovhoosideks, sama protsess kolhoosidega. Väikeste ühismajandite likvideerimine ja ühendamine suuremateks ühismajanditeks. Meetmete rakendamise tulemusel põllumajandus tuleb Stalini aegsest kriisipoolest välja ja 1950ndate teine pool on selgelt tõusuaeg. Sellega Hrustsov ei piirdunud. ,,Lahing leiva pärast", eesmärgiks saagikuse suurendamine. Viljatootmise kasv ja selleks läks ta ekstensiivset teed, hakati kiirkorras põllumajanduslikku pinda laiendama. Nii sünnibki uudismaade projekt
mõjul toimus massiline kollektiviseerimine aastatel 1949-1951. Põllumajandusliku suurtootmise rajamiseks puudus sel ajal majanduslik vajadus. Peamine oli abstraktne ideoloogiline eesmärk: likvideerida eraomandus põllumajanduses. Polnud ka majanduslikke eeldusi suurtootmisele vajaliku ainelise baasi loomiseks. Minimaalselt vajalik baas kujunes alles paarikümne aasta jooksul 1960. aastate lõpuks. Ettevõtete süsteemi ümberkujundamine algas seniste riigimõisate ümbernimetamisega sovhoosideks. 1945. aasta lõpuks oli 70 sovhoosi. Maareformiga riigi reservi jäänud maade arvel moodustati neid juurde. 1951. aasta lõpuks oli 127 sovhoosi. Esimesed 5 kolhoosi moodustati 1947. aastal, 1948. aasta lõpuks oli rajatud 439 kolhoosi. Forsseeritult jätkus kollektiviseerimine 1949. aasta märtsiküüditamise järele, aasta lõpuks oli rajatud 2898 kolhoosi. Esialgu moodustati väikeseid nö. üheküla-kolhoose, kuid juba 1950. aastal algas üleliiduline majandite liitmise kampaania
Palju väikeseid kolhoose, mida asutakse ühendama Maaelu allakäik ja vaesus Naturaalmajandus Põllumajandus kogutoodangu langus ja haritava maa vähenemine Ellujäämise strateegiad: isiklik aiamaa 1950. aastate ja 1960. aastate ümberkorraldused Kolhooside üleminek rahapalgale 1950. aastate teisel poolel (lõppes 1964. aastaks) MTJ-de likvideerimine 1958. aastal Nõrkade kolhooside muutmine sovhoosideks Kokkuostuhindade suurendamine 1962. ja 1965. aastal Kolhooside “abimajandid” (kalatööstus, karusnahad, suveniirid, veinid) Suurmajandite tekkimine 1970. aastate lõpul Vaimuelu Teemad Haridus (üldharidus, kutseharidus, kõrgharidus, teadus) Kirjandus Kujutav kunst Muusika Teater ja film Ajakirjandus Hariduselu tunnusjooned Kahe haridussüsteemi olemasolu (eestikeelne, venekeelne)
Tekkis toiduainete puudus. 2. Algas põllumajanduse spetsialiseerumine majandid läksid üle ühe kindla põllumajandussaaduse tootmisele. Eesti hakkas kujunema NSV liidu sigalaks ja piimafarmiks. 3. ühismajandite juurde hakati looma abimajandeid, näiteks konservitehased 4. 1970. aastail hakati looma suurmajandeid. Miks kahanes kolhooside arv kahanes ja sovhooside arv suurenes? Võimaldas suurmajandeid paremini kontrollida ja käsutada; eelistati majandite sovhoosideks muutmist, sest sovhoos oli riigiasutus ja paremini kontrollitav. Tööstuse areng Stalini ajal: 1. Industrialiseerimine suurettevõtete rajamine ja rasketööstuse eelisarendamine: põlevkivitööstus ja selle baasil keemiatööstus (õlid, värvid, asfalt, EPO-liim, lakid, bensiin), põhiline osa põlevkivist kasutati elektrijaamade kütteks ja gaasi tootmiseks; fosforiiditööstus, masinatööstus. 2
annaabi.ee 
