võimalused, konkreetsed klienti abistada võimaldavad programmid jne. jne. (Paavel 2004: 56). Subjektiivne sotsiaalpoliitika käesolevas käsitluses on oma olemuselt midagi niisugust, mida teisisõnu võiks nimetada ka poliitiliseks sotsiaaltööks. Niisuguse kategoriseerigu lähtealus on iseenesest imelihtne ning tingitud konkreetsete isikute olulisusest sotsiaaltöö praktikas (Paavel 2004: 56). Erialasel sotsiaalpoliitikal võib eristada kahte aspekti: · sotsiaaltöö kui eriala ja sotsiaaltöö praktika koht suures sotsiaalpoliitilises süsteemis (nö välispoliitika); · sotsiaaltöö erialasisene ja sotsiaaltöö praktika poliitika (nö sisepoliitika). Neist esimese ühe näitena võib käsitleda eespooltoodud nõukogudeaegset kogemust, mil sotsiaaltööd omaette erialana tegelikult polnud, aga sotsiaaltöö temaatika ja probleemidega tegeldi vägagi tõhusalt
julgeolekut kõige laiemal tasandil, sõjalisi ohte ja konflikte, kogukonna turvatunne puudutab just ümbritsevate naabruskondade poolt tulenevaid ohtusid ja isiklik seob endas riske ja ohtusid eelkõige perekonna siseselt, aga ka inimesest endast tulenevad ohud (Inglehart, Norris, lk 73). Inimeste turvatunne on tihedalt seotud ka inimeste enda maailmavaadete ja suhtumine end ümbritsevatesse kaaskodanikesse. Samuti on oluline roll ka riigil endal ning riigi sotsiaalpoliitikal. Järgnevalt püüangi kirjeldada mis mõjutab julgeolekutunnet (nii riiklikku, kogukonna kui ka isiklikku) ning millised tegurid seda suurendavad või vähendavad. Riikliku turvatunde mõjutajaks saab minu arvates olla ainult kas riik ise või siis teda ümbritsevad, mõjutavad teised riigid. Riikliku turvatunde alandajateks on näiteks vaesus, sisemine vägivald, kodusõjad, haiguste epideemiad ning lisaks ka erinevad looduskatastroofid (Inglehart, Norris, joonis lk 78)
käitumist ja oskust öelda ei ahvatluse tekkimisel. Ravi peamiseks eesmärgiks on relapsi ehk tagasilanguse ennetamine. Oluline osa on ka ennetustööl, et inimesel üldse ei oleks võimalik narkootikume tarvitama hakata ja piirata nende kättesaadavust. Usun, et suur osa tööst tulekski ära teha ennetusfaasis, et inimesel ei oleks tahtmist ega võimalusi narkootikumidega üldiselt kokku puutuda ja tarvitama hakata. Suur roll sellel on riigi sotsiaalpoliitikal ja valitsuse ressursside paigutamisel. Narkosõltuvust tuleks ravida nagu iga teist haigust ja see peaks olema igaühele kättesaadav ja võimaldatav. 9 6 KASUTATUD KIRJANDUS Eik, E., Igalaan, N., Kalikova, N., Villak, E., Ambre S., (2005). Narkootiliste ainete tarvitamise ja sõltuvuse sotsiaalsed, psühholoogilised, meditsiinilised ja soolised aspektid. Raamatus: MTÜ AIDSi ennetuskeskus, Sotsiaalministeerium (toim.)
menetlustega.Poliitika on eelnevate otsustuste lõpptulemus. Sotsiaalpoliitika on abinõude süsteem sotsiaalsete probleemide lahendamiseks ja sotsiaalsete eesmärkide saavutamiseks. See on riigi sekkumine ühiskondlikesse suhetesse, et tagada kodanike heaolu. See on valdkond, mis seob endas erinevaid aspekte sotsioloogiast, politoloogiast, majandusest, õigusteadusest, psühholoogiast ja käitumisteadustest. Sotsiaalpoliitikal on eesmärkideks: 1. poliitilised eesmärgid - klassivastuolude leevendamine ja rahvuslikud eesmärgid, rahvuse ühtsuse saavutamine, 2. eetilised eesmärgid - õiguslikkus, õiglus, võrdsus, võrdväärsus, võrdõiguslikkus, 3. majanduslikud eesmärgid - majandusliku arengu toetamine. Eesmärgid võivad olla kas ühiskonnakesksed või üksikisikukesksed. Sotsiaalpoliitika eesmärkideks (Marshalli järgi) on vaesuse kaotamine, võrdsuse tagamine ja heaolu maksimeerimine.
muul teel (näiteks üldkohustuslike maksudena). Seega on ühiskondliku hüve põhitunnuseks just jagamatus ning võimatus kedagi selle hüve tarbimisest kõrvale jätta. Mingi hüve ühiskondlikkuse määrast sõltub, millises ulatuses valitsusel tuleb selle tootmisse sekkuda. 10. Sotsiaalpoliitika eesmärgid Kaugeltki mitte kõik majandusteadlased ei suhtu sotsiaalpoliitikasse pooldavalt. On avaldatud isegi arvamust, et sotsiaalpoliitikal pole majanduslikku õigustust ja on vaid poliitilised põhjendused (näiteks koguda laiskade hääli). Tänapäeval domineerib siiski arvamus, et sotsiaalpoliitika eesmärgid, kui parteipoliitilised rumalused välja arvata, on järgmised. Eetilised (õiglus, võrdsus, võrdväärsus, võrdõiguslikkus). Harimatu, haige, töötu, näljane, kodutu ja kerjav inimene pole eetiline, esteetiline, humaanne ega kristlik vaatepilt
piiri tõmmata. Vahemärkusena tuleks mainida, et Eestis käsitletakse kogu sotsiaalvaldkonda liiga primitiivselt. Seda seostatakse põhiliselt seoses vanade, haigete, näljaste, kodutute jms inimestega. Haiged vajavad ravimeid, näljased toitu, kodutud peavarju. Sotsiaalvaldkonna problemaatika on nendest materiaalsetest vajadustest palju laiem. Kaugeltki mitte kõik majandusteadlased ei suhtu sotsiaalpoliitikasse pooldavalt. On aval- datud isegi arvamust, et sotsiaalpoliitikal pole majanduslikku õigustust ja on vaid poliitilised põhjendused (näiteks koguda laiskade hääli). Tänapäeval domineerib siiski arvamus, et sotsiaal- poliitika eesmärgid, kui parteipoliitilised rumalused välja arvata, on järgmised. Eetilised (õiglus, võrdsus, võrdväärsus, võrdõiguslikkus). Harimatu, haige, töötu, näljane, kodutu ja kerjav inimene pole eetiline, esteetiline, humaanne ega kristlik vaatepilt
annaabi.ee 
